Gunnar Okk: vennasrahvaste kultuurisild

Gunnar Okk. Foto: Toomas Huik

Eesti ja Soome suhetest ning ajaloolistest kultuurikontaktidest on palju räägitud, raamatuid kirjutatud ja ettekandeid peetud, aga ka siin võime teada ja tuntud lugude vahele leida ikka ja jälle mingeid uusi infokilde või fakte, mida senini laiemalt ei teatud. Mida rohkem neid välja tuleb, seda ilmekamalt näitab see meie suhete sügavust ja seda, kui lähedased me kahe maa ja rahvana teineteisele tegelikult oleme.

Keeleteadlane ja ajaloouurija Kustaa Vilkuna on väitnud, et soomlaste ja eestlaste omavaheline vahetuskaubandus ehk sõbrakaubandus algas juba 13. sajandil, pärast seda, kui Soome lahe põhjarannik sai püsiasustuse. Soomes olid suuremad kalasaagid, Eestis edenes paremini maaviljelus. Silku, soola, naelu ja tuletikke tuli Soomest, rukis, humalad, naerid, kapsad, kaalikad, hiljem ka kartul Eestist.

Mitmetes Soome ehitistes kasutati Eestist toodud paekivi ja Eestis põletatud lupja. Väidetavalt on Turu toomkiriku põhjaportaal tehtud Lasnamäe paekivist ning Eesti meistrite tahutud. See annab tunnistust, et Eestist telliti ka suuremahulisi kiviraidetöid.

Kui viis aastat Tallinna linna peaarhitektiks olnud Carl Ludwig Engel 1816. aastal Helsingsse pealinna ümberehitustöid juhtima tuli, tõi ta ehitusmaterjalina endaga kaasa Eesti paekivi. Veel nüüdki võime Helsingi ülikooli peahoone trepikojas ja treppidel näha mitut liiki ja värvi Eesti paekivi. Mitu praeguse Helsingi Senati väljaku ümbruse hoonet ehitati Tallinna, Loksa ja Võsu telliskivivabrikute tellistest. Suur osa kesklinnast sillutati Käsmu rannast pärit munakividega. Osa sellest on säilinud Sofiankatu tänaval veel tänase päevani.

Eepose sünd

Sõbrakaubandussuhted kestsid kuni 20. sajandi kolmekümnendate aastateni. Kaubandussuhetega kaasnesid tihti ka perede omavahelised sõbrasuhted, mis pärandusid ühelt põlvkonnalt teisele. Nii saadi aimu ka teineteise elukorraldusest ja tavadest, keelest ja lauludest, ideedest ja uskumustest.

Kahe maa esimestest sihiteadlikest kultuurisuhetest saab rääkida alates 19. sajandist, Soome ja Eesti rahvuslikust ärkamisajast alates.

Kristjan Jaak Petersoni ainus teos, mille ilmumist ta lõplikul kujul oma lühikese eluea jooksul ka ise nägi, oli Christfried Gananderi Soome mütoloogia seletava sõnaraamatu «Mythologia Fennica» tõlge rootsi keelest saksa keelde 1821. aastal.

Märgilise tähtsusega oli 1844. aastal Elias Lönnroti peaaegu pool aastat kestnud Eesti-reis. Ta sai Kuusalus kokku keeleuuendaja Eduard Ahrensiga, kelle ettepanekul mindi eesti keele grammatika arendamisel seniselt saksa-ladina-päraselt kirjaviisilt üle soomepärasele kirjaviisile.

Tartus tutvus Lönnrot eesti rahvuseepose «Kalevipoeg» mõtte algataja Friedrich Robert Faehlmanniga, kellest sai tema eesti keele õpetaja ja isiklik sõber. Faehlmann oli alustanud Kalevipoja muistendite kogumisega juba aastal 1833, kaks aastat enne «Kalevala» esimese trüki ilmumist Soomes.

Võrus tutvus Lönnrot Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga, kes Faehlmanni algatatud «Kalevipoja» eepose idee hiljem lõpule viis. Lönnrot aitas Kreutzwaldi Soome Kirjanduse Seltsi kaudu ka «Kalevipoja» esimese rahvaväljaande kirjastamisel. Nii ilmuski eesti rahvuseepose «Kalevipoeg» esimene trükk 1862. aastal Kuopios. Sel moel oli võimalik pääseda Vene tsaaririigi tsensuurist.

Ühine hümn

Seitse aastat hiljem, 1869. aasta alguses, kui eesti kooliõpetaja ja üks tähtsamaid rahvusliku liikumise juhte Johann Voldemar Jannsen Tartus Eesti esimest laulupidu korraldas, palus ta oma soome sõbralt Yrjö Sakari Yrjö-Koskiselt ka paar ilusat soome koorilaulu, mida võiks sel peol ette kanda. Nendeks said Paciuse «Vårt Land» ehk «Maamme» ning Karl Collani «Savolaste laul». Esimesele kirjutas eestikeelsed sõnad Jannsen ise, teisest sai aga tema tütre Lydia Koidula tõlkes eestikeelne koorilaul «Mu meeles seisab alati».

Jannseni sõnadega Paciuse «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» sai Eestis väga populaarseks. Viisteist aastat hiljem, 1884. aastal õnnistati selle laulu saatel Otepää kirikus Eesti rahvuslipp ja 1920. aastal sai sellest ametlikult Eesti riigihümn.

Kuigi Soome ja Eesti kuulusid mõlemad Vene tsaaririigi koosseisu, oli Soomel autonoomia tingimustes siiski rohkem võimalusi oma rahvuslikku kultuurielu edendada kui Eestil. Seetõttu olid paljude Eesti haritlaste ja kunstiinimeste pilgud eeskuju võtvalt just Soome poole pööratud.

Kunstisidemed

Ka esimesed Eesti ja Soome kunstisidemed said alguse 19. sajandi teisel poolel. Euroopa kunstikeskustest peaaegu võrdselt kaugel olevate maadena orienteeruti nii Eestis kui ka Soomes peamiselt rahvusvahelise kunsti arengut määravatele kunstikeskustele ja kunsti arengusuundadele.

Nii kohtusid 1880ndatel Roomas eesti rahvusliku skulptuuri looja August Weizenberg ja soome skulptor Johannes Takanen. 1882 esines August Weizenberg Helsingis Soome kunsti üldnäitusel, kust Soome Kirjanduse Selts ostis temalt Kreutzwaldi portree. Järgmisel, 1883. aastal tõi Weizenberg Helsingisse juba oma isikunäituse. Nende näitustega oli ta pannud aluse Eesti-Soome kunstisidemetele.

20. sajandi alguse Eesti ühed olulisemad kunstnikud Ants Laikmaa ja Kristjan Raud käisid mitmel korral Soomes ja ajakirjanduses avaldatud kirjutistes tõid siinset kunstielu korraldust Eestile heaks eeskujuks. Nad väitsid, et just «Kalevala», Edelfelt ja Gallen-Kallela on need, kes Soomele rahvusvahelist tuntust on toonud.

Soome kultuurist ja loodusest innustusid ka noored eesti kunstnikud Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Aleksander Tassa, kes veetsid 1906. aasta suve Ahvenamaal,  Önningeby kunstnikekoloonias. Soomes elasid ja Ahvenamaad külastasid eri aegadel ka kirjanik Friedebert Tuglas ja skulptor Anton Starkopf.

Sel ajal said paljudest kahe maa kultuuriinimestest head sõbrad. Kui pärast 1905.–1907. aasta revolutsioonilisi sündmusi Venemaal paljudel Eesti kultuuriinimestel oma passiga tsaaririigi piire enam ületada polnud võimalik, said mõned neist abi oma Soome kolleegidelt. Nii andis maalikunstnik Tyko Sallinen oma passi Konrad Mäele, et too saaks Helsingist Pariisi reisida, ja maalikunstnik Yrjö Paananen laenas oma passi Aleksander Tassale. Friedebert Tuglas reisis aga nii kunstnik-illustraatori Fredrik Ålanderi kui ka maalikunstnik Ilmari Aalto dokumentidega.

Hiljem said Soome-Eesti kunstisilla ehitamise suursündmusteks vastastikused kunsti ülevaatenäitused. Eesti kunsti näitus toimus 1929. aastal Helsingi Taidehallis ning suur soome kunsti näitus 1930. aasta lõpus Tallinnas ja järgmise aasta alguses Tartus. Helsingi suurnäitusel tutvustati eesti kunsti rohkem kui kahesaja tööga, millest 36 osteti Ateneumi kunstimuuseumi kogudesse.

Arhitektid üle lahe

20. sajandi alguses rajati Eestis mitu soome arhitektide kavandatud suurehitist. Soome arhitektidest on kõige rohkem ehitisi Eestisse projekteerinud Armas Lindgren. Tema kavandatud suurimad hooned on Vanemuise teater Tartus ning koos Wivi Lönniga Estonia teatri- ja kontserdimaja Tallinnas. Tartu Pauluse kiriku ja praeguse Eesti kultuuriministeeriumi maja autor on Eliel Saarinen.

Soome arhitektide projekteeritud esinduslikke kortermaju asub mitmes Eesti linnas. Eramutest on tuntuim Alvar Aalto projekteeritud professor Tammekannu villa Tartus aastast 1932.

Mitu soome arhitekti osales ka Eesti arhitektuurivõistlustel. Nende võistluste teostamata jäänud suurprojektidest kõige suurejoonelisem oli 1913. aastal Eliel Saarise «Suur-Tallinna» projekt koos võimsa raekojaga, samuti Alvar Aalto Eesti Kunstimuuseumi projekt 1930ndate teisel poolel. Kui aga uue kunstimuuseumi hoone ehk KUMU projekt ligi 70 aastat hiljem lõpuks realiseerus, oli selle autoriks ikkagi soomlane, arhitekt Pekka Vapaavuori.

Kui täpselt 80 aastat tagasi sõlmiti Soome ja Eesti vahel riiklikul tasemel kultuurikoostöö leping ehk vaimse koostöö konventsioon, mille ka mõlema maa parlamendid ratifitseerisid, loodeti sellega anda uut hingamist kultuurikontaktidele ja koostööle. Paraku põhjustasid järgnevate aastate ajaloosündmused kõiges selles hoopiski pika pausi. Vahepealsed üksikud kultuurisuhted ja kultuurivahetus küll toimusid, kuid olid valdavas osas nõukogude valitsejate range kontrolli all.

Tuglase Seltsist Soome Instituudini

1982. aastal asutati Helsingi ülikooli endise eesti keele lektori Eeva Niinivaara õpilaste ideest sündinud Tuglase Selts. Selle organisatsiooni tähtsus ei piirdunud üksnes kultuurisuhete arendamisega, vaid see mängis oluliselt laiemat rolli nii Eesti taasiseseisvumise ajal kui ka noore riigi jaluleaitamisel. See siiani aktiivselt tegutsev, üle kolme tuhande liikmega ja kokku kümnes Soome linnas esindusi omav ühendus on suurim estofiilide organisatsioon Soomes.

Eesti taasiseseisvumine avas uuesti tee kahe maa kultuurisuhete vabaks ja loomulikuks arenguks. 1991. aastal alustas Tuglase Seltsi juures infopunktina tööd Soome Instituut. Kolm aastat hiljem alustasid tööd selle esindused nii Tallinnas kui ka Tartus. Eesti Instituudi Soomes avas president Lennart Meri 1995. aastal. Kõiki järgnevate aastate jooksul kuni tänase päevani aset leidnud arvukaid kultuuriüritusi ja kontakte on pea võimatu kokku lugeda.

Eesti ja Soome ühise kultuurifondi asutamise mõte tekkis tänaseks juba kümme aastat tagasi. Esialgu peeti silmas kahe maa riiklikku fondi, võttes eeskujuks Soome ühised kultuurifondid kõigi teiste Põhjamaadega.

Kuna seda ideed ellu viia ei õnnestunud, otsustas rühm Soome ja Eesti kultuurihuvilisi algatada 2014. aastal raha kogumise eraõigusliku fondi loomiseks. Eesti-Soome kultuurifond registreeriti selle aasta jaanuaris. Selle fondi eesmärk on motiveerida ja toetada sellist kultuurikoostööd, millel oleks kõlapinda ka väljaspool meie kahe maa piire.

Ühine väärtusruum

Globaalses maailmas ei konkureeri omavahel mitte ainult poliitilised maailmavaated, riikide majandused, ettevõtted ja tooted, vaid ka erinevad kultuurid ja väärtushinnangud. Kõrgetasemeline ja omanäoline kultuur võib olla ühtaegu nii tähtis osa ühe maa või piirkonna kuvandist kui ka edukas ekspordiartikkel.

Ajaloolised sidemed, sarnane keele- ja kultuuritaust ning pealinnade geograafiline lähedus loovad unikaalse eelduse Eesti ja Soome edukaks koostööks. Eestlastele ja soomlastele on nende keel ja kultuur mitte ainult rahvusliku identiteedi tähtis osa, vaid ka ühise väärtusruumi alus.

Meie kahe maa inimeste praktilisel kultuurikoostööl on kõik eeldused lähendada meid veelgi teineteisele, suurendada Eesti ja Soome rahvusvahelist nähtavust ning tugevdada konkurentsivõimet. Loodame, et need eeldused õnnestub meil koos ka tulemusteni viia.

Autor on Põhjamaade Investeerimispanga asepresident. Artikkel põhineb Helsingis Säätytalos 1. detsembril Eesti ja Soome vahelise kultuurilepingu 80. aastapäevale pühendatud pidulikul aktusel peetud ettekandel.