Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Katrin Idla ja Marek Strandberg: maul halten und weiter spritzen!*

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Glüfosaat on nii maailmas kui ka Eestis enim kasutatav herbitsiid. | FOTO: Ove Maidla

Teadusliku tõestuse tempel on muudetud nüüdisajal müügiartikliks, nendivad tehnoloogiaekspert Katrin Idla ja ettevõtja Marek Strandberg.

Monsanto suur loteriivõit sai alguse, kui keemik John Franz sinna tööle võeti. 1970. aastaks oli ta sünteesinud glüfosaadi ning see suutis valikuliselt tappa teatud taimi. Umbrohutõrje kuldaeg oli saabunud. Olgu siinkohal meeldetuletuseks öeldud, et umbrohi pole bioloogiline termin. Selle sisu on puhtmajanduslik. Umbrohi on taimede nimistu, kes «tülitavad» põllupidajaid, kes toitu kasvatavad.

Glüfosaadid patenteeriti, nende käibeks on olnud miljardid dollarid ja kuni 2000. aastani sai seda patendikaitse tõttu nautida vaid Monsanto. Monsanto pakendatud glüfosaatide nimeks sai Roundup.

Teise majandusliku lotovõidu võttis Monsanto 1990. aastate keskpaigas, kui ühe Monsantu vabriku jäätmeladustusplatsil leiti taimi, kelle ainevahetust glüfosaadid ei mõjutanud. Nii nopiti neist välja seda võimaldav geen ja sai alguse Roundup-ready geenmuundatud taimede ajastu. Vaieldamatult kasulik. Need geenimuutused olid sisse viidavad ka teistele taimedele ning selline elumuutus õnnestus ka patenteerida.

2000. aastal glüfosaadi patendikaitse kadus, kuid Monsanto nõudis ikka, et koos geenmuundatud glüfosaadikindlate taimeseemnetega kasutataks just Roudupi kaubamärgi all olevat vedelikku.

Võib ju küsida, et mis selles siis halba, kui enam-vähem vähetoksiliseks ja mitte väga kantserogeenseks kuulutatud ühendeid põllumajanduses kasutatakse. Imetajaid n-ö poolsurnuks tapvad doosid on suured ja peaks ju olema okei.

Paljude meelest ongi. Ennekõike Monsanto meelest. Asjaolu, et teadusel saab olla jõuliselt majanduslike huvide teenimse aspekt, on aina enam ilmnenud ka Eestis.

Kui meenutada, siis olid need ju ikka Eesti teadlased ja insenerid, kelle arvutused Eesti Energia pani aruannetesse ja nn uurimistöödesse, millega nii Utah' põlevkiviväljad kui Jordaania kõrbes olev põlevkivijõujaam, nagu ka Eestimaal bensiini ja diislit tootev vabrik, näisid igati kasulikud. Praegu on see kõik prügikasti visatud. Teadusliku tõestatuse tempel on nüüd müügiks. Meenutame, et Eestis tehtud akadeemilises ühispöördumises räägitakse sellest, kuidas tselluloositehas on Eestile igatahes vajalik ja kasulik. Ja sellele kirjutati alla ühegi sisulise uuringuta.

Enamgi veel, Eesti ülikoolid on teada andnud, et ei aktsepteeri teadlaste sõnavabadust ehk siis seda, kui uurijad suurprojektide asjus ilma akadeemilise tsensuurita sõna võtavad. Viisakamalt väljendudes on teaduses sisse toodud kõneisikute mõiste, kes rääkida võivad. Tundub, et käsil on riigi teadusarmee ülesehitamine.

Parajat segadust on ka glüfosaatide asjus tehtud uuringute ümber. Saksamaa on olnud glüfosaatide kasutuse suhtes ametlik raportöör Euroopa Toiduohutuse ametile. Ohutuks tunnistanuna võiks inimesed koos toiduga sisse süüa kuni 50 mg glüfosaate päevas.

Aastas oleks siis lubatud 100 ml valmistoote ärajoomine inimese kohta. Tõsi, ei inimeses ega loomades pole seda ensüümi, mille tegevust glüfosaadid taimedes pärsivad. Küll on aga lähedasi, millele mõju väiksem või raskelt mõõdetav. Keemikutena ei kujuta me päris hästi ette sellist ainet, mis on keemiliselt aktiivne ja läbib organismi sellele mingit mõju avaldamata.

Asjakohases saksamaises riskihindamise komitees, mis selliste tulemusteni jõudis, on 16 liiget, kellest 3–4 on aegade jooksul (ja nende otsuste tegemise aegu) olnud kas Bayeri või BASFiga (mõlemad toodavad glüfosaatseid taimemürke) seotud isikud. Teadusliku sõltumatuse mõttes nähtavalt halb märk.

2016. aastal leidis aset veel kolmaski suursündmus, nimelt omandas Saksa Bayer 66 miljardi dollari eest Monsanto. See tehing pole veel heaks kiidetud, aga Saksa majandusele nähakse selles lootust küll. Merkel püüab hetkel kokku panna valitsust, kuhu ka näiteks rohelistel võiks asja olla. Saksa riigi hääl glüfosaatidele viieaastase ajapikenduse andmine Euroopa Komisjoni hääletusel on kõike muud kui keskkonnaalasele koostööle kutsuv.

Praeguseks on glüfosaatide keelustamise petitsioonile antud 1,3 miljonit allkirja. Nimelt oleks kaotanud glüfosaadid 15. detsembril Euroopa Liidus kasutusloa. 27. novembril aga pikendas Euroopa Komisjon glüfosaatide kasutusõigust veel viie aasta võrra. Merkel on küll kritiseerinud, et sotsiaaldemokraadist keskkonnaminister olla ses asjas soleerinud, kui Saksamaa hääl glüfosaatidele viieaastase ajapikenduse andis.

Nagu ravimite puhul, on ka taimemürkide puhul oluliseks lisaained, mis toimeaine õigesse kohta viia aitavad. Nagu ka ravimite puhul uuritakse taimemürkide vahetut mõju, aga mitte koosmõju näiteks muude mürkidega. Suhtekorralduslik trikk, mis tehakse, on üsna sageli aga selline, et öeldakse, ohutus on tagatud, kuna pole tuvastatud mõjusid. Kas asja on ka piisavalt uuritud, ei mainita. On ilmne, et ettevõtte väiteid tema toodete omaduste kohta tuleb kindlasti kontrollida, ja seda loomulikult sõltumatus uurimisasutuses.

Lõdvad kaalutlused uute tehnoloogiate kasutuselevõtul maksavad nii raha kui aega. Vale kemikaalikasutuse puhul makstakse lisaks ka tervisega.

Üle 15 000 teadlase on oma pöördumises inimkonna poole osutanud inimtegevuse laastavale mõjule, mille hulka loetakse muuhulgas ka muldade lagunemine ja nende tervise halvenemine. Mullaelustiku vaesumine toob paratamatult kaasa taimede suurema vastuvõtlikkuse haigustele ning taas juskui vajaduse uute taimekaitsevahendite järele. Glüfosaatide laastavat rolli selles aspektis ei saa kuidagi märkimata jätta.

Glüfosaatsete taimekaitsevahendite mõju mulla mikroorganismidele on uuritud ka Eestis. Järeldus on üsna selge: lämmastikuringet ja mullateket korraldavad mikroorgamismid saavad lihtsalt otsa. Glüfosaadid seonduvad mullaosakestega ja kehvades oludes võib glüfosaatide poolestusaeg olla nii pikk, et veel aasta pärast on kümnendik mulda sattunud taimemürkidest alles. See aeg pikenebki arusaadavalt sedavõrd, kuivõrd hävivad mullast mikroorganismid.

Mida sellest kõigest õppida? Ei muud, kui et kurblooliselt on just poliitlised, majanduslikud ja sotsiaalsed argumendid need, millega keskkonnamõju gaasipedaali põhjas hoitakse. «Veel viis aastat», «veel aastake», «veel natuke ja siis kohe» – need on väljendid, millega halvatakse muutuste tee. Seda kõike kipub aga toetama halb ja erapoolik teadus.

*) Lõuad pidada ja edasi pritsida!

Tagasi üles