Erkki Bahovski: sajand iseseisvust

Erkki Bahovski. Foto: Erakogu

Täna täitub iseseisval Soomel 100 aastat. Maailma ajaloo vaatenurgast tundub 100 aastat muidugi lühikese hetkena, kuid tegelikult on 20. sajandi verist ajalugu arvestades 100 aastat väikeriigi iseseisvust ikkagi suur saavutus.

Kui võtta Euroopas need riigid, mis tekkisid Esimese maailmasõja tulemusel, on Soome ainus, kes on olnud 100 aastat järjepanu iseseisev. Soome kuulutas end iseseisvaks 1917. aastal, seega tegelikult veel Esimese maailmasõja ajal, ning järgmisel, 1918. aastal kuulutasid end iseseisvaks veel Eesti, Läti, Leedu, Gruusia, Valgevene, Armeenia ja Aserbaidžaan. Ukraina kuulutas vabariigi välja 1917. aastal. Ükski neist ei jäänud 20. sajandil pidevalt iseseisvaks. Sama lugu on ka iseseisvunud Austria, Ungari, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkiaga.

Seega tuleb Soome näitel küsida, mis on need põhjused, miks väikeriik suudab püsida sajandi iseseisvana. Seda eriti sajandil, mida iseloomustavad industriaalsed sõjad, genotsiid, suurriikide vastasseis ja tuumasõja oht.

Lihtne vastus, aga samas õige vastus oleks soomlaste tahe olla iseseisev. Ent katsugem siiski veidi soomlaste iseseisvustahet lahti seletada.

Soome algus ei olnud lihtne – riik oli räsitud kodusõjast ja jättis Talvesõjani – mõne järgi jätkus probleem ka hiljem – ühiskonda püsiva haava. Nagu Eestigi pidi Soome elama pidevalt oma suure idanaabri varjus, kuid mõlema riigi õnneks polnud suur naaber oma siseprobleemide tõttu (ka kodusõda, näljahädad, Stalini-vastase opositsiooni vaigistamine, kollektiviseerimine ja industrialiseerimine) kuni 1930. aastate lõpuni valmis otsustavateks sammudeks.

Tõehetk tuligi Soomel 1939. aastal, kui riik oli otsustanud osutada Nõukogude Liidule sõjalist vastupanu. Varasemad näited ei olnud kuigi julgustavad – ebademokraatlikud Balti riigid olid alla andnud, Poola oli alistatud, kuid ka täiesti demokraatlik Tšehhoslovakkia oli kummardanud Hitleri ees. Talvesõja alguseks polnud Tšehhoslovakkiat enam olemas.

Soome jäi Talve- ja Jätkusõjas püsima ning pidi looma selle tulemusena oma väikse paralleeluniversumi ehk suhtluskultuuri Nõukogude Liiduga, mis tähendas asjade nimetamist teiste nimedega. Samal ajal jäi Soome välispoliitika ülesandeks läänele näidata, et Soome on ikkagi täiesti normaalne demokraatlik riik. Põhimõtteliselt tähendabki soometumine balanseerimist selle kahe suuna vahel ehk fakiiri köietrikki, nagu on kirjutanud Soome välispoliitika grand old man Max Jakobson.

Soometumise poliitika koos oma ebameeldivustega siiski töötas ja nii oli Soomel mõnevõrra raskem tüürida uutesse vetesse, kui Nõukogude Liit oli kokku kukkunud. Olid ju vanad käitumismallid nii tugevalt poliitilisse eliiti juurdunud. Soome küll ühines Euroopa Liiduga 1995. aastal, ent pole tänini astunud NATOsse. Rahvas lihtsalt ei taha seda – viimatine avaliku arvamuse uuring näitas, et üksnes 22 protsenti soomlastest toetas alliansiga liitumist. Euroopa Liidu liikmesus, arvestades veel majandus- ja rahandus- ning rändekriisi, on ka Soomet sundinud mõtestama, mida iseseisvus 21. sajandil tähendab ja mida selle hoidmiseks tegema peaks.

Kui kokku võtta, siis on Soome poliitika olnud Carl von Clausewitzi kuulsa aksioomi «sõda on poliitika teiste vahenditega» järgimine. Ehk siis vajadusel on oma poliitikat, oma tahet olla iseseisev kaitstud ka sõjaga. Soov oma riigi järele on olnud 100 aasta jooksul määrava tähtsusega. Väikeriikidel on ehk 21. sajandil lootust.