Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hendrik Alla: sokirahva saatus

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Prisma reklaam. | FOTO: Lugeja foto.

See, et Prisma tegi napaka jõulureklaami, millel pännis näoga laps ja all kiri: «Jälle raamat? Laiema valiku kingiideid leiad Prismast», on täiesti seaduspärane. Näitan, miks.

Otse loomulikult haarasid reklaami peale tõrviku raamatute kirjutajad, kirjastajad ja lugejad, kes tundsid, et reklaamija käitub vaimuvaeselt, võrdsustades kirjavara sokkide, tasside ja küünaldega. Samas seerias ilmusid ka reklaamid, kus lapsed on pettunud nimetatud tarbekaupade peale. Loomulikult hakkas vaimuvalgem rahvas sotsiaalmeedias Prisma üle üsna mürgist nalja viskama.

Turundajad tõttasid mainetulekahju kustutama ning siis selgus, et raamat ongi nende silmis väärtuselt vahetatav küünla, soki või tassi vastu. Selliseid mõtteid avaldasid Prisma Peremarketite turundusjuht Reigo Rahumäe, kommunikatsioonijuht Piret Lankots ning kampaania välja mõelnud ja kliendile maha müünud reklaamiagentuuri Imagine loovjuht Sven Luka.

Hindamatu pärlikee sai alguse Luka suust, kes ütles, et kampaania idee sündis agentuuri töötajate isiklikust kogemusest. Nad nimelt arutasid, milliseid pettumust valmistavaid kingitusi nad ise korduvalt saanud on, ning defineerisid jõulukingiklišeed – mille alla agentuuri töötajate meelest kuuluvad raamatud.

Olen ise aastaid reklaamiagentuurides töötanud ja pealt näinud, kuidas sellised õnnetused sünnivad. Esiteks on üks poekett ise üsna banaalne toode ning nende klientuur niivõrd lai, et igasugune kommnikatsioon tuleb viia madalaimale vaimsele ühisnimetajale. Vastavalt Darwini kohastumisprintsiibile kettide turundusjuhid agentuuridelt selliseid ideid ootavadki.

Aga sõnum peab eristuma, sest samasuguste banaalsustega esinevad ka konkurendid. Seega, teeks ühe nalja, mõtleb agentuur. Ja klient ostab ära ega saagi aru, mis siin valesti on. Et turundajad ja reklaamijad seda õnnetust naljaks peavad ja õigustama hakkavad, näitab nende mulli piiratust. Nad ei saagi aru, et ikka veel on olemas inimesi, kelle arvates ei saa raamatut sokiga võrdsustada. Poleks lugu, kui nad oma sõnumit ainult sokirahva hulgas levitaksid, aga välireklaam tabab ju ka lugemisoskusega inimesi. Prisma võiks aru saada, et inimesed, kes ostavad raamatuid, ostavad ka verivorsti, ent seda enam mitte tingimata nende poest.

Marxil on ikka õigus, kaubandus-rahanduslikud suhted määravad teadvuse. Kui vaimsed pingutused keerlevad kaubaketi reklaamimise ümber, siis pole ka imestada, et turundusdroonide silmis on kõik kõige paremas korras. Prisma suhet raamatutega näitab nende koduleht: täiskasvanute raamatuid null, teatmeteoseid null, lasteraamatuid kaheksa.

Ma muidugi mõistan ka kirjastajate valulikku reaktsiooni: Postimehe andmetel pole sel aastal (erinevalt paljudest varasematest) ilmunud raamatut, mis oleks ületanud nn menuki trükiarvu: 10 000 eksemplari. Nii et võib-olla on tänu Prisma jõupingutustele järgmisel aastal sokirahvast veelgi enam.

Tagasi üles