Karmo Tüür: kuidas kanaliseerida rahulolematust?

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Venemaal levivad protestimeeleolud ja lähenevad presidendivalimised. Omamoodi ohtlik segu, kas pole? küsib kolumnist Karmo Tüür.

Hiljuti avaldati ülevaade Venemaal toimuvatest meeleavaldustest. Tänavu esimeses kvartalis toimus neid 284, teises 378, kolmandas aga juba 445. Peale arvukuse kasvu laieneb ka protestide levik – seda nii geograafilises kui ka sotsiaalses mõttes.

Kuna sügisel olid kohalikud valimised, võiks mõelda, et küllap on enamik meeleavaldusi lihtsalt poliitilisi tähelepanupunkte korjavate aktivistide loosungilehvitamised. Tegelikult on lugu vastupidi: poliitilise olemusega proteste oli üldarvust napilt veerand, absoluutne enamik aga sotsiaal-majandusliku rahulolematuse väljendused.

Üha kõhnem rahakott

Uurimuses luuakse paari lihtsa graafikuga arusaadav seo: protestide kõver kasvab koos palgavõlgnevustega. Ka ametlikel andmetel kõigub välja maksmata palkade summaarne tase umbes 3,5 miljardi rubla piirimail.

See on küll tõde, kuid mitte kogu tõde. Lõppkokkuvõttes puudutab välja maksmata palk vaid suhteliselt väheseid venemaalasi. Kuid kõiki puudutab üks ja seesama probleem: kätte saadud raha eest saab vähem kaupa. Elukalliduse näitajad on sisuliselt tõusnud ligi 60 protsenti, ehkki kõige kallinemise aegluse tõttu tajutakse hinnatõusu umbes 30-protsendisena.

Eks kõigi inimeste erogeenseim tsoon ole rahakott. Kui valitsus sinna kätt ajab, võpatatakse valusalt. Uusi makse ja muid koormisi tajutakse kõikjal ebaõiglasena ning pole see Venemaalgi teisiti. Nii pole ime, et protesti tõstavad sissemaksete kehtestamine kapitaalremondifondi ja nt üldkasutatavate pindade kommunaalkulude jaotamine elanike vahel.

Kasvav maksukoormus

Datša ehk suvila või pigem aiamajake koos põllumaaga on venemaalastele püha. See potipõllunduse vorm aitas üle elada kõige rängemaid aegu. Nüüd maksustatakse aiandusühistute maid kommertsmaana ja kohati tähendab see suisa sadadesse kordadesse ulatuvat maksukviitungi kosumist. Jah, neid tõuse saab vaidlustada, kuid ärevust ja rahulolematust tekitab see ikkagi.

Kohalikud eelarved on sügavas miinuses, paljud piirkonnad sisuliselt pankrotis. Valitsus üritab oblastite kokkuahmitud kommertslaene asendada eelarvelistega, kuid ega ressursse ole ühelgi tasandil ülearu. Kohalik eliit ehk elu senised peremehed vaatavad üksteisele heitunult otsa: kuidas edasi?

Kasvava rahulolematuse suunamiseks on keskvõimul mitu võimalust. Üks ja kõige lihtsam on välja vahetada kubernere – viimase laine ajal lendas oma kohalt neist 11. Uue ülemuse määramine annab vähemalt pooleaastase lõtku, kuniks kohalik eliit kohaneb uue juhtkonnaga. Kuid see aeg saab kevadisteks Putini-valimisteks läbi.

Võimu säilitamise üliülesanne

Vladimir Putinile on võimutäius saanud millekski isiklikuks, nagu sissekantud kingad või käepärane kott. See võimukohvrike võeti endaga kaasa siis, kui käidi vahepeal peaministritoolil jalga puhkamas. Küllap võetakse sama kohvrike kaasa ka siis, kui nt 2024 peaks senisest tugitoolist taas välja kolima. Kuid elava Putini ajastul võidab valimistel kas tema ise või see, kellele näitab onu Vova sõrm (kui kasutada hiljuti laineid löönud laulukese sõnu).

Seega pole kahtlustki, et enne valimisi leitakse mingi võimalus, kütmaks üles sõjakat patriotismust – teistsugust praegusel Venemaal paraku ei tunnistata. Olgu selleks siis kasvõi signaal, et koolid on vaja ette valmistada sõjatingimustes töötamiseks.

Pehmeim variant on mõistagi näidata olemasolevat võimu alternatiivituna. Vaadates elektoraadile küsivalt otsa: «Kas te tõesti olete valmis valima NEID?» (pidades silmas pornotähti ja muid alternatiivkandidaate). Või: «Kas te tõesti tahate, et siin juhtuks sama mis SEAL?» (osutades üle õla Ukrainale).