Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaanus Stern: riik lubab seadust rikkuda – aga kaitset ei anna?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaanus Stern | FOTO: Erakogu

Uuest aastast hakkab halduskohtutes kehtima küsimusi tekitav kord, mis puudutab paljusid, kirjutab advokaadibüroo Glikman Alvin advokaat Jaanus Stern.

Eestit on haaranud kinnisvarabuum ning lõppu veel ei paista. Kaubanduskeskusi ja parklaid valmib nagu seeni pärast vihma. Kortermajad on välja müüdud enne, kui majad ise valmis on.

Kinnisvaraarendajad pole ainukesed, kellel käed-jalad tööd täis. Koormuse all ägavad ka meie kohalikud omavalitsused (KOV), kes ehitusloa ja kasutusloa taotlusi menetlevad. Samas on KOVid hõivatud haldusreformiga, spetsialistidest ametnike arv on piiratud ja vead menetlustes kerged tekkima.

Pole harv, kui näiteks KOVis on jäänud toppama ehitusloa menetlus, sest naabri arvates on maja katus valet värvi või liiga suure kaldega. Juhtub sedagi, et KOV ise ei pea kinni menetlustähtaegadest ega tee õigeaegselt vajalikke toiminguid või keeldub üldse, põhjendades lakooniliselt, et taotlus ei vasta tingimustele.

Mida teeb sellises olukorras ettevõtja, kellel on villand väikestest, aga arengut pidurdavatest kohustustest? Kui ei jõua KOViga kokkuleppele, siis kirjutab kaebuse ja palub kohtult abi.

Uuest aastast kehtima hakkava halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) muudatustega piiratakse kaebeõigust. Muudatuse kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebusega kaitstav õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

HKMSi seletuskirja kohaselt võib halduskohus keelduda kaebuse menetlusse võtmisest isegi siis, kui kinnitust on leidnud õiguste rikkumine. Selle tulemusena võivad näiteks KOVi või riigiasutuse rikkumise all kannatavad isikud jääda kohtu kaitseta. Kuid mitte ainult – kohtu kaitseta võivad jääda kõik isikud, kelle õigusi on küll rikutud, kuid kes ei oska oma majandustegevusse sekkumise intensiivsust piisavalt esile tuua.

Kuidas kohus kaebust hindab?

Kohus hindab õigusemõistmise kulusid isikule tekkinud riive ja kahjuga. Kui kohus jääb seisukohale, et õigusi küll rikuti, aga tagajärjed olid marginaalsed ja isikul pole kohtus just palju võita, võib kohus jätta kaebuse menetlemata ning isik jääbki kaitseta.

Alustuseks võib õigusemõistmise kulusid juba oma olemuselt pidada üsna suureks. Teiseks on iga isiku mure tema jaoks kõige olulisem. Kolmandaks ei pruugi kohus materjalide esmasel vaatlusel näha olukorra tegelikke tagamaid.

Jääb mulje, et edaspidi lubab riik oma asutustel (mingi piirini) isikute õigusi rikkuda, jättes kannatanud otstarbekuse kaalutlustel kohtuliku kaitseta.

Olukorda võiks tasakaalustada see, et kohus peab lisaks riive intensiivsusele hindama ka kaebuse rahuldamise tõenäosust. Seegi on esmase hinnangu küsimus, kuid hinnangut pole võimalik ette ennustada ja kohtutee alustamise mõttekust jääbki saatma kahtluse vari. Kahtluste välistamiseks peaks justkui kõiki kaebusi senisest põhjalikumalt põhjendama. Viimatine tähendab omakorda pikemaid kohtudokumente, mida kohus tingimata ei soosi. Meenutab suletud ringi?

Võib loota, et kohtud neile antud õigust ei kuritarvita ning annavad kaebajatele võimaluse kaebuse puudused kõrvaldada. Selleks selgitab kohus kaebajale, millised põhjendused on kaebusest puudu.

Seega on senisest tähtsam kohtu selgitamise kohustus ja pädeva esindaja roll, kes kohtule sobivad põhjendused esitab. Sellele vaatamata tuleb ettevõtetel arvestada uue reaalsusega: õigusi rikuti, aga kaitset ei pruugi saada. Kes ei oska oma kaebust piisavalt «huvitavaks» kirjutada, peab silmas pidama, et enne asja sisulise lahendamise juurde asumist tuleb esmalt läbida kaebemenetlus kohtuukse lahti murdmiseks.

Kohtu süsteem on koormatud sarikaebajate ja pahatahtlike kaebajate kaebustega. Sellel põhjusel ka kaebeõigust piiratakse.

Samas lähtub riigi ja kohaliku tasandi haldusaparaadist pidevalt otsuseid ja toiminguid, mis ulatuvad kergematest kaalutlusvigadest üheselt mõistetava ja süstemaatilise seaduserikkumiseni. Kas sellises olukorras kaebeõiguse piiramine on lahendus probleemile ja kooskõlas põhiseadusliku õigusega kohtulikule kaitsele, on aga küsimus, mille vastus selgub tulevikus.

Tagasi üles