Mõne päeva eest sattusin vastamisi arhetüüpse iirlasega (kergelt ülekaalus, kergelt vintis, kergelt punapäine muusik, umbes nagu Ed Sheeran, aga nägusam, kuid vähem kuulus), kes küsis, kas ma olen eestlane. Eestlane, eestlane. «Tähendab, et oled venelane?» küsis arhetüüpne iirlane. Ei, tule jumal appi, kaugeltki mitte. «Tähendab siis...» mõtiskles arhetüüpne iirlane edasi. «Oled umbes nagu poolenisti soomlane?» No jah, põhimõtteliselt tõesti, kui nüüd mõtlema hakata.
Arhetüüpsete iirlaste ja ameeriklaste ja ehk teistegi suurte ja uhkete rahvaste jaoks võivad eestlased ja soomlased tõesti terviku moodustada. Välimuselt läheme iga aastaga järjest sarnasemaks, võtame teineteiselt üle keelendeid, mõistame sarnast nalja ja hindame sarnast disaini. Kui keegi peab eestlast venelaseks, kõlab see tahtmatu solvanguna, aga kui soomlaseks, siis pole justkui viga, kuigi mõlemal juhul reedame oma rahva ja pärandi.
Tänavu, kui nii eestlased kui soomlased – eestlased vaata et sama palju kui soomlased – tähistavad Soome riigi sajandat sünnipäeva, on meie põhjanaabritest väga palju juttu. Toimub selleteemalisi kultuuriüritusi ja avaldatakse kümneid Soomele pühendatud lehelugusid ja ajakirju ning meenutatakse kõike seda, mis meid üle lahe sidunud on ja edaspidigi seob.
Varem või hiljem valmib Helsingi ja Tallinna vahel tunnel ning trammid hakkavad kahe linna vahel sõitma, köites kaks niigi vastastikuse lõimumise teel olevat riiki veelgi kindlamalt kokku. Järjest enam tööealisi eestlasi läheb Soome tööle, järjest enam sealseid pensionäre tuleb Eestisse vanaduspõlve veetma ning vastupidigi – järjest enam tuleb soomlasi tööle Eestisse ja eestlasi suundub Soome pensionipõlve pidama.
Väga sageli räägitakse Eestis meie rahva elujõust ja püsimajäämise võimalustest. Ohte nähakse nii Aafrika pagulastes kui Vene impeeriumis, kuid võib-olla on meie suurim oht hoopis Soome. Hea ja sõbralik naaber, kellelt oleme laenanud nii soola kui soolatoosi, mõjub meile nõnda positiivselt, et kui meid juba praegu poolenisti soomlasteks peetakse, kõlab see pigem kui kompliment. Omariiklus on Eestil ja Soomel niikuinii pea samaealine, kümne aasta pärast jagame juba pealinna ning parajad flegmaatilised muumitrollid oleme esimese viinatilga saamiseni niikuinii mõlemad.
Ainus võimalus kummitava Soome-ohuga toime tulla on asuda vasturünnakule ja panna veelgi suuremat rõhku soomlaste eestistamisele. Õnneks on meil piisavalt mõjuagente, nagu näiteks Tuglase selts ja Seppo Zetterberg, kes on aastaid vaeva näinud, et eestlased soomlastele järjest tuttavamad ja armsamad oleksid.
Soome Vabariik tähistab 100. sünnipäeva 6. detsembril ja Eesti Vabariik tähistab 100. sünnipäeva tuleva aasta veebruaris. Need tähtpäevad on märguandeks, et treeninguperiood on läbi. Järgmise saja aasta möödudes saab alles jääda ainult üks. Kas Eestist saab Soome? Või saab Soomest Eesti? Eestlased, igal juhul olge valvsad, eriti kui kohtate detsembris mõnd sõbralikku punastes riietes habemikku, kes kinke pakub. See on soomlaste käsilane.