Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kodanikuaktivistid: viis põhjust, miks jätta miljarditehase plaan katki

14
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Est-For Investi juhataja Margus Kohava sõnul ei arvesta valminud eskiisvaade tulevase tehase alla jääva maastikuga, kuid pildil on näha kõik see, mis tehase territooriumile rajatakse. | FOTO: eskiis

Praegusel ajal peaks olema üha ilmsem, et tulevik ei seisne tselluloosis, millest tehtud pakendeid on meie maailmas juba praegugi üleliia, kirjutavad kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaatorid Linda-Mari Väli ja Martin Luiga.

Vähem kui aasta tagasi esitleti avalikkusele Eesti puidutööstureid koondava Est-For Invest OÜ investeeringuplaani, mis eeldab muu hulgas ka suuremahulise välisinvestori olemasolu. Tartu külje alla Emajõe äärde gigantse tselluloositööstuse arendamine kindlustavat ärimeeste sõnul enneolematu majanduskasvu ning riigi ja rahva üldise õitsengu.

Selle lihtsustava käsitluse tasakaalustamiseks loetleme siinkohal üles viis peamist probleemkohta, mis panevad tõsiselt mõtlema, kas üle maailma reostusohu poolest tuntud tselluloositööstuse arendamine Eestis on ikka ainulaadselt hea mõte. Eelkõige tuleb küsida, kas selle otsuse eest tänaksid meid ka järeltulevad põlved.

1. Vesi. Tehas mõjutaks Emajõe ja Peipsi järve kaudu kolmandikku Eesti vesikonnast, soojendades vett ja lekitades sinna raskemetalle. Suureneb saaste hulk, see omakorda soodustab veetaimede vohamist.

Emajõele lisanduks Tartu linnaga võrreldes vähemalt kümnekordne reostuskoormus, kusjuures keskkonnaameti hinnangul on jõe seisund juba täna kesine. See tähendab, et tehas teeks vee seisundi veel halvemaks. Kuna Eesti vesikondade seisund on ka mujal võrdlemisi kehv, tekib küsimus, kas meie lastele ja lastelastele ikka jätkub tulevikus puhast joogivett. On meil tingimata tarvis laste saatusega riskida?

2. Mets. Tselluloositööstuse kavandajad väidavad, et vabrik ei too kaasa Eesti raiemahu suurenemist. Osaliselt plaanitakse kasutada praegu ekspordiks minevat ümarpuitu, millele lubatakse vajadusel lisa tuua Lätist, Valgevenest või Venemaalt, ometi vajaks täpsustamist, kas praegu eksporditav puit ikka on seesama toore, mida tehas reaalselt kasutama hakkaks.

Samuti leiavad paljud Eesti teadlased, et praegu kehtiv metsanduse arengukava on üleliia raiskav ja raiemahtu tuleks langetada, ennetamaks kriise nii keskkonnas kui ka maamajanduses. Kui hiiglasliku puiduvajadusega tselluloosivabriku rajamisotsus langetatakse enne uue metsanduse arengukava valmimist, siis pole võimalik raiemahtu ilma mitmesuguste majanduslike probleemide esile kerkimiseta alandada. Raiemahu senisel tasemel püsimine teeb aga säästva metsanduse rakendamise Eestis võimatuks.

3. Elutingimused. Tehas halvendaks inimeste elutingimusi, tekitades vee-, õhu- ja muud keskkonnasaastet, mürareostust ning lõputut veokitevoolu tooraine ja valmistoodangu vedamiseks (ligi 32 veokit tunnis ehk 260 ööpäevas). Praegu paneb tööstusgigant Hiina kliimamuutuste ja saastega võitlemiseks kinni kümneid tuhandeid tehaseid.

Tselluloositööstuse mõju ümberkaudsete inimeste tervisele on tõsine sotsiaalne ohuallikas, kusjuures paljud kõnealustest mõjudest, näiteks tootmisjääke sisaldavate kalade söömine või pidev saastatud õhu hingamine, ilmnevad alles aastakümnete pärast.

Kuna plaanitav tehas on äärmiselt suur, siis on ka selle mõjusfäär laialdane ning puudutab ühel või teisel moel peaaegu kõiki Eesti inimesi. Konkreetses piirkonnas oleks elukvaliteedi langus aga äärmiselt märgatav ning kajastuks ka kinnisvara hindades.

Tehase kavandajad on negatiivsetest mõjudest seni üle libisenud, nende kompenseerimisest pole aga üldse räägitud. Samas on ülepea kaheldav, kas rahaline kompensatsioon suudab hüvitada inimese kodupaiga tundmatuseni muutumist. Kui tuleb tehas, siis jätavad paljud hüvasti maagiliste jalutuskäikudega Toomemäel, heade mõtete linnas Tartus.

4. Tööstus. Puidurafineerimistehase rajamisel ilmneks negatiivne mõju meie ülejäänud puidutööstusele. Lisaks ümarpalgile soovib Est-For kasutada ka puiduhaket, viimast kasutatakse meie tööstuses aga juba praegu tublisti.

Seega paneks tehas Eesti puiduturu kahvlisse – tuleks kas raiemahtu tõsta, et rahuldada tööstuse hakkevajadust, hakata toorainet välismaalt sisse tooma või sulgeda praegu töötavaid ettevõtmisi.

Tegu on jätkusuutmatu majandusplaaniga, mis ei arvesta Eesti puiduturu spetsiifikat ning võib seega kaotada rohkemgi töökohti, kui need 200, mis juurde tekiks.

Lisaks sellele kaldub ärimeeste jutt lausa utoopia valdkonda, kui räägitakse, nagu saaksid tehasest kasu tuhanded metsaomanikud. Ühelegi piimatootjale ei maksta seetõttu rohkem, et tema piimast valmistatakse kallist kreemi või torti. Kokkuostuhinda mõjutavad hoopis keerulisemad mehhanismid ning ka puidurafineerimistehase eest kõnelevad ärimehed peaksid sellest teadlikud olema. Tekib küsimus, miks peibutatakse inimesi ebatäpse, utoopilise kasumijutuga?

5. Ettevõtlus. Hiigeltehasesse investeerides broneeriks Eesti suure koguse oma kasutatavast puiduressursist tselluloositoorme ning kliimavaenuliku puiduenergia tootmisse. See tähendaks, et enam kui kolme miljoni tihumeetrist osa meie kasutatavast puiduressursist aastas ei saaks kasutada ühegi alternatiivse tootmise, näiteks palkmajade või mööbli tarvis.

Kui raiemahtu peaks hakatama klimaatiliste muutuste või teiste globaalsete arengute valguses üle kogu Euroopa vähendama, siis tasakaalustaks see küll meie metsanduspoliitikat, kuid tehase rajamise stsenaariumiga paralleelselt hakkaks hiigelkogus puidust minema vaid kahesaja töökohalise tselluloositööstuse üleval hoidmiseks.

Soomes räägitakse juba praegu sellest, et paber ega tselluloos pole puidutööstuses ammu enam tulevikulahendus, sest nende toodete eluiga on lühike ning keskkonnamõju suur.

Kas tõesti soovime siduda Eesti puidusektori 30 aastaks vanamoodsa äriideega, mis kahjustab meie keskkonda ja järeltulevate põlvede elutingimusi?

Lõpetuseks. Eesti on küll väike riik, kuid oma ressursse targalt kasutades võiksime olla eeskujuks hoopis suurematele ja rahvarohkematele maadele. Siinsetel aladel leidub ikka veel erakordset ja unikaalset loodust. Kui Inglismaal pole viimased nelisada aastat ilveseid nähtud, siis meie metsades leidub ikka veel selliseid kvaliteedimärke nagu hundid, karud ja tuttkõrvalised metsakassid.

Paraku on ilveste nagu paljude teistegi metsaliikide olukord viimaste aastakümnete intensiivse keskkonnakasutuse mõjul järk-järgult halvenenud ning zooloogid hoiatavad, et selliste olude jätkumisel saab ilvesest ka siinmail väljasurev liik. Ornitoloogid alarmeerivad 60 000 linnupaari kadumisest aastas, tuues peamiseks põhjuseks intensiivse metsanduse. Samal ajal võiks meie läänerannik olla Euroopa ihaldatuim linnuvaatlussihtkoht.

Praegusel ajal peaks olema üha ilmsem, et tulevik ei seisne tselluloosis, millest tehtud pakendeid on meie maailmas juba praegugi üleliia. Meie maa ja rahva püsimise võti peitub hoopis puhtas looduses, värskes õhus ja selges vees, liigirikastes metsades ning elamisväärses elukeskkonnas. Sellesse investeerimine tooks meie lastele hiigeltehasega võrreldes mõõtmatult rohkem kasu ja lootust.

Tagasi üles