Juhtkiri: elab veel Beria, elab ikka veel

FSB peakorter Moskvas. Foto: MAXIM SHEMETOV/REUTERS

Nõukogude Liidu lagunemisest möödub peagi kolm aastakümmet, aga ikka elate veel vandenõuteooriate ja spioonimängude maailmas – mida te oma tillukeses riigikeses arvate nii erilist olevat? Taolise retoorikaga tuli novembri keskpaigas eetrisse Venemaa telekanali Pjatõi kanal nädalat kokkuvõtvate lugude saade, tüüpiline näide Eesti riigi tõsiseltvõetavust naeruvääristavast idanaabri propagandamasinast.

Saatelõik maalib 20-aastasest Aleksei Vassiljevist, keda Eesti prokuratuur ja kaitsepolitsei süüdistavad arvutikuriteo ettevalmistamises, pildi kui lihtsast õpihimulisest vene poisikesest, keda siinsed eriteenistused kiusavad, teenimaks endale ja Eesti riigile lisatoetusi läänest. Eesti valitsus on russofoobne, vene vähemus elavat nagu mustanahalised apartheidirežiimi ajal...

Kõike seda kommenteerivad näiteks pronksiööde «märter» Dmitri Linter ja üks endine Ida-Saksa luure kaastööline. Konteksti mõistmiseks võiks lisada, et tänavuses maailma pressivabaduse indeksis, mida koostab organisatsioon Piirideta Reporterid, asub Venemaa 148. kohal, edestades Tadžikistani ja Etioopiat (Eesti on 12.).

Meile tuleb see kõik vägagi tuttav ette. Kolmetähelise organisatsiooni KGB asemel, mis aastakümneid kontrollis sotsialistliku impeeriumi ühiskonda, on Venemaal teised kolmetähelised ühendused: GRU, FSB, SVR. Vorm, sisu ja metoodika, mida taolises töös kasutatakse, sai Eesti tunda läbi kogu okupatsiooniaja kümnendite.

Noorte värbamine ja nende hilisem infooperatsioonides ära kasutamine toimis ka Eesti NSVs. Tahtsid teha meelepärast tööd ja karjääri, eriti kui sel oli mingi seos välismaaga, tuli ka kokkupuude KGBga. Igas kollektiivis leidus keegi, kes kirjutas üles, mida vaja. Inimesed, keda taolisteks ülesanneteks värvati, polnud mingid licence to kill-eriväljaõppega poolmüütilised agendid. Sihikuks oli, vähemalt esialgu, enamasti lihtne info, millest toob näiteid tänane Postimees.

Kindlasti kaasneb igasuguse salajase tegutsemise juures teatav põnevus, mis võib just noori ahvatleda. Samas teame me ülihästi ka süsteemi küüniliselt julma olemust. Noorukid ei pruugi mõista, kui tühised nad lisateenistust pakkuvale leivaisale on. Seda vahelejäämise korral. Kui selsamal Vassiljevil õnnestunuks edasi tegutseda, võinuks ta omandatud erialaoskustega ühiskonda lõimituna olla juba märkimisväärselt teadlikum ja ühtlasi ohtlikum tegija.

«Kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena,» laulis Villu Tamme laulva revolutsiooni aegses punkloos «Elab veel Beria». Kurikuulsa siseasjade rahvakomissari Lavrenti Beria kuju sümboliseerib siin organit, kes pesi ajusid ja aitas repressiivsel süsteemil püsti püsida. Kahjuks toimib see endistviisi.