Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Martin Kutti: kübersõda – ohtlik reaalsus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Martin Kutti. | FOTO: Erik Prozes / Postimees

Mis sõda see õigupoolest on, kus keegi automaadist ei tulista, ühtegi plahvatust ei toimu ja kaevikuid valmis ei visata? Kübersõjana kujutatakse tihtipeale ette  arvutimängu, mida energiajooki lürpivad patsiga poisid kuskil pimedas keldris oma lõbuks mängivad.

Tegelikkuses võime olla kindlad, et sellest kunagisest imeloomast ehk kübersõjast on saanud tänapäevase sõjategevuse lahutamatu osa. Traditsiooniliste maa-, mere- ja õhuväe kõrval võime väeliigiks lugeda ka kübervaldkonda. See on selgelt kohale jõudnud ka meie NATO liitlastele, kes ootavad Eestilt (õigustatult) liidrirolli haaramist.

Elaksime unenäos, kui arvaksime, et tänapäevaste konfliktide puhul oleks kübervaldkonna roll väike. Elektrijaama või lennujuhtimiskeskuse kasutuks muutmiseks ei ole vaja seda enam maatasa pommitada.

NATO pühendumuse ja Eesti liidrirolli hea tõestus oli möödunud nädalal Tartus toimunud NATO õppus Cyber Coalition 2017, mis kaasas 25 liikmesriigi ja nelja partnerriigi pea 900 spetsialisti.

Kübervaldkonna rolli suurenemisest annab märku ka see, et nende ohtudega ei tegeleta üksnes selleks ette nähtud küberõppustel, vaid ka maastikuõppustel, kus tuleb arvestada näiteks elektroonilise luure kahjulike mõjudega.

Hägusemaks on muutumas piir sõja ja rahu vahel. Kas küberterroriste võib võrrelda näiteks islamiterroristidega ning struktureeritud ja spondeeritud häkkerirühmitusi mõne riigi relvajõududega?

Me ei võrdle küberterroriste tavaliste terroristidega, sest küberrünnakud ei too endaga kaasa inimohvreid. Ometi on pahalaste eesmärk ju sarnane: hävitada meie igapäevane elukorraldus, külvata kaost ja tekitada hirmu.

Kuidas tegeleda riiklikult finantseeritud rühmitustega? Küberheidutus võib tulevikus saada reaalsuseks, aga selleks on vaja teada, keda heidutada. Ei piisa sellest, et tuua NATO liikmesriikidest kohale pataljoni jagu IT-spetsialiste, anda neile kätte sülearvutid ja korraldus allianssi kaitsta.

Kuritegevuse, spionaaži, terrorismi ning sõjategevuse vahele piiride tõmbamise kõrval peaksime tõenäoliselt leppima, et ülemaailmne kübersõda sai alguse juba kümme aastat tagasi, mil pronksiöö sündmustega käis kaasas karm küberrünnakute laine.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud loendamatul arvul olulist kahju kaasa toonud rünnakuid, mille intensiivsus, sagedus ja kahju on tõusuteel. Mõningate mööndustega võib seda võrrelda sissisõjaga, kus väikesed kübersõdalaste üksused suudavad oluliselt suuremale vastasele tõsiselt haiget teha.

Aina intensiivsemaks muutuva kübersõja valguses on positiivne näha, et NATO ja ka Eesti panevad selle valdkonna arendamisele aina rohkem rõhku. Juba paari aasta pärast liitume ka meie eliitseltskonnaga ehk riikidega, millel on oma küberväejuhatus.

Tagasi üles