On väljaspool kahtlust, et üle Eesti leidub andekaid lapsi, kelle harrastusi tuleks toetada, kirikuid, mille katus tilgub läbi, ning koole ja lasteaedu, mis vajavad abi. Kuid abistamisviis on läbinisti vale. Esiteks makstakse üllas žest kinni riigieelarvest ehk maksumaksja taskust, mitte parteide või selle üksikliikmete rahakotist. Kõik, mis puudutab riigieelarvet, peab olema aus ja läbipaistev, sellest tehtavad väljaminekud põhinema analüüsil ja olema hästi põhjendatud. Erakondade katuseraha jagamine seda pole.
Kus on näiteks garantii, et Marianne Mikko on kõige andekam ja just tema raamat vajab maksumaksjalt 10 000-eurost rahasüsti? Äkki leidub nooremaid, andekamaid ja vaesemaid, kes vajaksid toetust rohkem? Või kas riigieelarvest peaks minema 17 000 eurot 1930ndate poliitiku Artur Sirgu ausamba valamiseks? Otstarbekam oleks nappi ressurssi kulutada elavatele, mitte surnutele. Aga kui kellelegi on hädasti tarvis maksumaksja toel ausammast püstitada, siis leidub mitu riigimeest, kel oli aastail 1917–1919 Eesti omariikluse rajamisel ja kindlustamisel suur kaal ja roll, kuid kellel väärilist mälestussammast siiani pole.
Omakasupüüdmatu metseenlus on tore, ent toetuse ostmine riigieelarve kulul seda ei ole. Eesti poliitikud Vabaerakonnast Mart Helmeni on asunud katuseraha kaitsma ning korrutavad maniakaalse järjepidevusega, et kõik on korras. Ainsana loobus tänavu katuseraha jagamast Reformierakond, kuid ka mitte põhimõtte pärast, vaid ettekäändega, et see kuluvat marjaks ära, kui Jüri Ratase valitsus on riigieelarve lõplikult põhja lasknud, mis pole ka tõsiselt võetav.
Katuseraha demagoogidest apologeetidele, kes siiralt usuvad, et inimesi võib ratsahobuse kombel ringiratast talutada, võib vastata legendaarse poola bardi Andrzej Rosiewiczi sõnadega: «Need võtted on juba ammu läbi proovitud, aga need vahendid pole uued. Te pole esimesed, kes need avastasid, inimühiskonnas eksisteerivad need juba tuhandeid aastaid.»
/nginx/o/2017/12/01/7368081t1h6a47.jpg)