Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Erki Loigom: Korea tuumaprobleemid pole alati olnud seotud vaid Põhja-Koreaga

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tuumaplahvatus. Pilt on illustratiivne | FOTO: Scanpix

Ka Lõuna-Koreal on olnud minevikus tuumaambitsioonid, ent nendele on kriipsu alla tõmmanud suur liitlane teisel pool Vaikset ookeani, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Põhja-Korea sihikindlus arendada välja raketi- ja tuumalöögi võime on olnud muljetavaldav. Juba eelmise sajandi 50ndatel aastatel tekkinud soov võõrustada Nõukogude Liidu või Hiina aatomirelvi oma pinnal sai reaalse tegevuskava 80ndate keskel ning on jõudnud lõpuks sinna, kuhu stalinistliku riigi esimene diktaator Kim Il-sung programmi alustades ilmselt iial ei arvanud jõudvat – tegeliku kaitsevõimeni.

Veel 1994. aasta juunis, kuu enne surma, avaldas Kim Il-sung kohtumisel Ameerika Ühendriikide endise presidendi Jimmy Carteriga siirast hämmeldust maailma ülemäärase reaktsiooni üle Põhja-Korea tuumaambitsiooni avastamise järel. Rahvusvahelisel tasandil arutleti siis esimest korda võimalike tuumasanktsioonide üle.

Nimelt üritas toona Rahvusvaheline Aatomiagentuur inspekteerida korduvalt kümme aastat varem satelliidifotodelt tuvastatud Yongbyoni teaduskeskust, kuid Põhja-Korea leidis alati võimalusi takistada kontrollkäike uskumatute ja lausa kiuslike peitusemängudega.

Tuumajaam Yongbyonis. Paremal asuv jahutustorn lammutati 2007. aastal | FOTO: Scanpix

Lõpuks sai aatomiagentuuril kõrini ning 1994.aasta alguses teatas võimas asutus oma võimetusest Pyongyangi viguriväntadega konstruktiivselt koostööd teha, andes üle teatepulga edasise tegevuskava otsustamise asjus ÜRO-le ja Ameerika valitsusele.

Nendes tingimustes võttis toonane Ameerika president Bill Clinton ette sammud, mis sarnanevad tänase «Tule ja raevu» (inglise keeles «Fire and Fury») retoorika ja pingete reaalse kruvimisega Korea poolsaarel. Riigisekretär William Perry tellis Pentagonilt Yongbyoni tuumakeskuse täppisründamise plaanid, Korea vetesse saadeti kaks lennukikandjat ja kümme tuhat lisavõitlejat olid valmis kiiresti maabuma Lõuna-Koreas. Sarnaselt tänapäeval toimuvaga räägiti tõsiselt ennetava löögi andmisest Põhja-Koreale ning toimusid varghävitajate ülelennud demilitariseeritud tsoonis. Loodi ka plaanid Ameerika kodanike evakueerimiseks Jaapanisse. Esimene Põhja-Korea tuumakriis oli sellega alanud.

Sarnaselt tänase olukorraga oli Põhja-Korea toona lõpetanud ühe etapi oma tuumaprogrammis – Yongbyoni reaktor suutis toota piisavas koguses plutooniumi ühe-kahe tuumapommi loomiseks.

Põhjakorealased olid olnud kavalad. 1980ndate keskpaigast kestnud kõnelustevoorud otse Ameerika Ühendriikidega olid sisuliselt aja võitmiseks tehtud pettemanöövrid.

Tegelikud arengud käivitusid 1991. aastal, kui Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševarnadze oli sunnitud oma elu ebameeldivaimaks kogemuseks peetud vestlusel Põhja-Korea välisministri Kim Yong-namiga (kes muide on formaalne Põhja-Korea riigijuht tänagi, olles peagi 90-aastane!) teatama Moskva soovist seada sisse suhted Lõuna-Koreaga. Põhja-Korea reetmiste karikas sai täis, kui sarnase teatega saabus aasta hiljem ka Hiina välisminister Qian Qichen.

Endiste ideloogiliste liitlaste huvid liikusid majandusliku koostöö suunas raketina areneva Lõuna-Koreaga ning sotsialismibloki värske lagunemise järel oli Kim Il-sungil selge, et ellujäämiseks on tuumaprogramm ainus reaalne võimalus. Riigi majandus oli kokkuvarisemise teel ning võimud otsisid ekstreemseid meetmeid. Selleks vajas Kim selgelt ajapikendust ning alustas järjekordseid vestlusvoore Washingtoniga. See on üks tahk, mis eristab tänast kriisi kümnenditetagusest – Kim Jong-un ei otsi kontakti ega taha pidada läbirääkimisi.

Kim Jong-un visiidil Lõuna-Hwanghae provintsi | FOTO: Scanpix

Kui Põhja-Korea valitsuse ruupor kuulutas pärast mandritevahelise raketi Hwasong15 edukat katsetust selle aasta 29. novembril riigi raketi- ja tuumaprogrammi edukalt finišisse jõudnuks, tuleb maailma avalikkusel siiralt loota, et Pyongyang on nüüd valmis istuma laua taha ja esitama oma nõudmised. Parim, mis saab loota sellistelt kõnelustelt (mis tõenäoliselt kestavad aeg-ajalt katkedes ja siis taas jätkudes aastaid), on olukorra teadlik külmutamine.

Sarnaselt tänasega, kus Hiina on mures Põhja-Korea ärplemise tõttu, oli rahvavabariigi president Jiang Zemin sarnaseid noote esitamas 1994. aasta kriisi eel. Kuid tänasel Hiinal on Põhja-Koreas tunduvalt olulisemad majanduslikud ja poliitilised huvid kui kaks kümnendit tagasi.

Ameerika tuumavihmavarju kadumine

Uus tuumariik on tõsiasi. Kui 1994. aastal tundus tuumarelvakõlbuliku toormeni jõudmine maailma avalikkusele absoluutselt vastuvõetamatut taset, siis edasine on ajalugu.

Volatiilsused Lähis-Idas ning türanniate järjestikused kukkumised ei jätnud Kim Jong-ilile mingeid kahetisi võimalusi. Raketiprogramm, millega sarnaselt tuumarelvaga tegeleti teadlikult alates Iraani-Iraagi sõjast, on jõudnud oma lõpusirgele eriti sõjaka Trumpi valitsusajal.

Mitte kunagi ei ole selline tuumavõimekus olnud aga paaria käes, kes ilmselt ei vali oma kliente, vaid pigem korraldab oksjone. Relvakaubandus on ülioluline osa Põhja-Korea sissetulekutest ja selle tegelik sanktsioneerimine on sisuliselt võimatu. Märke diktatuuririigi kasvavast (õigem oleks vist öelda «taasavastatud») koostööst erinevate relvaliikide teemadel tuleb Egiptusest, Süüriast ja Iraanist.

Kuid mitte alati ei ole Korea tuumaprobleemid olnud seotud vaid Põhja-Koreaga. 1970ndatel tuli maid jagada ja sanktsioonidest rääkida hoopiski sõjaväe taustaga Souli peremehe, diktaator Park Chung-hee’ga.

Park Chun-hee (keskel) | FOTO: Wikimedia

1970. aastaks oli kindral Parkile selge, et Põhja-Korea kaitsevõime areng on kiire. Samuti tundis sõjaväelise riigipöördega võimu haaranud Lõuna-Korea juht mure Ühendriikide presidendi Richard Nixoni plaani üle tõmmata poolsaarelt välja olulise võitlusvõimega Ameerika 7. jalaväediviis.

Parki nõustaja tuumaküsimustes Oh Won-chol on küll hiljem proovinud pehmendada peremehe tollaseid uljaid mõtteid, rääkides vaid plaanidest olla valmis aatomirelva tootmiseks, kuid edasised arengud ei suuda selliseid argumente kinnitada.

1972. aastal sõlmis Lõuna-Korea Prantsusmaaga koostöölepingu relvade tootmiseks sobilike seadmete ja tehnoloogia ostuks. 1974. aastaks olnuks Taedukis asuv niinimetatud kaitsealaste arengute agentuur võimeline tootma 20 kilogrammi plutooniumit, mis võimaldanuks toota kuni kaks tuumapommi võimsusega, mis sarnanenuks Teise maailmasõja ajal Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile heidetutega.

Hiroshima pärast tuumapommi plahvatust | FOTO: Scanpix

Algas diplomaatiline mõjutustöö, mida Ameerika suursaadik Lõuna-Koreas Richard Snider iseloomustas järgnevalt: «Nad teadsid, et me teame. Kõik teadsid.» Kindral Park kinnitas oma strateegilisele liitlasele korduvalt, et «meil on see võimekus», kuid ei enamat. Ameerika Ühendriigid olid kahvlis.

Üheltpoolt vastas tõele Parki kahtlus Ameerika tuumavihmavarju kadumisest (lõpuks Jimmy Carter tõepoolest viis kaks kolmandikku Koreas asuvatest lõhkepeadest ju minema), teisalt oli Ameerikal Koread vaja rohkemgi kui vastupidi. Henry Kissinger teatas oma siseringile, et küsimus ei ole niivõrd Koreas, kui kogu regiooni ja maailmarahu säilimises. Kas see tähelepanek ei ole asjakohane mitte ka tänapäevases kontekstis?

Lõuna-Korea suursaadik kutsuti Washingtonis korduvalt vaibale, seejärel mõjutati Pariisis osapooli katkestama lepingut. Käiku läksid esimesed sanktsioonid tehingut rahastavate Prantsuse pankade vastu. Ameerika kaitseministriks tõusnud Donald Rumsfeldi suu läbi saabus ultimatiivne lahendus. Peale ähvardust määrata nii Lõuna-Koreale kui ka Prantsusmaale majanduslikku koostööd ja kaitseplaane oluliselt kahjustavad piirangud, rebis kindral Park lepingu prantslastega puruks. Seda tehti kogu maailma eest varjatuna, nagu tuumaprogrammi poleks olnudki.

Ameerika Ühendriikide tuumavihmavari umbes 750 tuumalõhkepeaga Korea poolsaarel jätkas oma kaitsvat tööd. Pärast Parki tabanud atentaati ja Jimmy Carteri tagasitõmbamispoliitikaid vähendati lõhkepeade arvu 250ni ning need toodi kokku sõjaväebaasi pealinna Souli lähistel.

Ameerika sõdurid end lume ja külmaga karastamas Lõuna-Koreas | FOTO: Scanpix

Kuid Souli plaane tuumavõimekusest lõplikult lahti öelda toimunu lõplikult ei mõjutanud. Teadlased jätkasid uurimistööd plutooniumi tootmise teemadel. 1978. aastal tuli ameeriklastel taas mõjutada prantslasi katkestamast uusi kontakte korealastega. 2000ndate aastate keskel on leidnud isegi dokumentaalset tõestust 1983. aastal läbiviidud relvatootmisele suunatud katsed plutooniumiga.

1991. aastal teatas Ameerika president George Bush kõikide taktikaliste tuumarelvade likvideerimisest Korea poolsaarel ja selle ümbruse vetest.

Veel 2013. aastal kummutas Lõuna-Korea peaminister Chung Hong-won sisemaiste kaitsepoliitika eest vastutavate mõttekodade uitmõtte Ameerika tuumarelvade taaspaigutamisest Koreasse, kuid juba 2017. aasta suvel teatas kaitseminister vajadusest vaadata see seisukoht üle.

Kahjuks on võidurelvastumine regioonis taas alanud ning mängijate panused tehnoloogilise mätta otsast vaadatuna aina paranenud. Loodetavasti annab Põhja-Korea teade tuuma- ja raketiprogrammi lõplikust edust lootust võimalike nõudmiste tekkest ning soovist alustada taaskord diplomaatiat.

Tagasi üles