Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Priit Pullerits: lühinägelikud mahitajad

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Priit Pullerits | FOTO: Margus Ansu

Kadestage, kuidas progressiivsed, maailma pärast muretsevad inimesed elavad. Näiteks Bianca Jagger, rokkar Mick Jaggeri endine naine. Joob hommikul pärast ärkamist tassi kuuma vett sidruniga, siis käib vannis, siis venitab ja võimleb, siis sööb putru ja joob rohelist teed, kuulab BBCst uudiseid ja sirvib läbi kolm paksu ajalehte, seejärel askeldab sotsiaalmeedias ning lõpuks – kusjuures teadke, et ta armastab kanda roosat Prada mantlit, Miu Miu kõrge kontsaga saapaid ja Cartier’ kõrvarõngaid ning šopata Londonis Harrodsis ja New Yorgis Bergdorf Goodmanis – läheb inimõiguste ühendusse tööle.

Et kust ma seda tean? Ma loen palju. Nii tean sedagi, et tema viimane netiotsing oli küsimus: kas Donald Trump tagandatakse ametist?

Trump on Jaggeri-sugustele endast hästi arvavatele ja end teistest paremateks pidavatele vasakliberaalidele jätkuvalt nagu ora tagumikus. Ta on kõigile neile, kes loevad end ajaloo paratamatus arengus õigele poolele kuuluvaks, vastik argine meeldetuletus, et asjad ei lähe maailmas nii, nagu nad on alati uskunud, et minema peavad. Ja kes on selles süüdi?

Süüdi on loomulikult lollid, harimatud ja kurjad lihtinimesed – enamasti muidugi ksenofoobid ja rassistid, kapinatsid ja šovinistid –, kes Ameerikas valivad Trumpi, Euroopas teisi reaktsioonilisi tegelasi ning Eestis, mõistagi, EKREt.

Ent mis eriti traagiline, ja mis oma paremuses ning õigsuses veendunud nüüdiseliidil valusaimalt hinge kriibib, arvestades tolle eliidi varjamatut viha ja põlgust nende ihaldatud maailmakorralduse häirijate vastu: tuleb alluda valikuile, mille on teinud nood tagurlased, kelle koht peaks ammuilma olema ajaloo prügimäel. Ajab ju marru? Ajab.

Aga oodake pisut. Sest... veel hullemaks läheb. Seda juhul, kui end teistest paremaks pidava klassi esindajad ei lõpeta ülejäänutele kõrgilt ja halvustavalt ülalt alla vaatamist.

Seni ei paista kusagilt, et nad lõpetaks. Meenutage ise, missugune on olnud retsept, millega masside rumalust, õelust ja pahelisust ravida: veelgi rohkem oma ideoloogilisi dogmasid peale suruda, neid jõuliselt kehtestada, vastuajajaid häbistada ja karistada. Kuid oma sõgeduses unustades, et iga paari aasta tagant saabub n-ö viimne kohtupäev, kättemaksupäev. See on valimiste päev.

Halvustades teiste eelistusi ja valikuid, ei saavuta halvustajad absoluutselt midagi. Kas Edgar Savisaare pooldajaskond vähenes, kui teda aastast aastasse materdati? Kas EKRE toetajaskond on EKRE lakkamatust peksmisest kahanenud? Isegi Trumpi stammpooldajate armee, hoolimata Ameerika eliidi ja ajakirjanduse väsimatust tulevärgist, pole kandnud olulisi kaotusi.

Aga lihtne on peksta, rünnata ja mõnitada teisi. Hoopis raskem on vaadata endasse ja küsida, olgu kuuma sidrunivett või rohelist teed rüübates: mida oleme meie ise teinud valesti või jätnud sootuks tegemata, et häirivad tegelased, alates Trumpist ja lõpetades EKREga, on aplausi saatel areenile pääsenud?

Tagasi üles