Kalev Stoicescu: kas Donbassi külmutatakse?

Kalev Stoicescu Foto: RKK

Isegi kui ÜRO rahuvalve oleks neutraalne ning kindlustaks sõjategevuse lõpetamise Ida-Ukrainas, ei garanteeriks see osapoolte poliitilist tahet leida püsiv lahendus, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Minski lepingute täitmisega seotud protsess, nn Normandia formaadis (Ukraina, Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa), ei edene. Seegi on kõnekas fakt, et viimane neljapoolne tippkohtumine toimus üle aasta tagasi, enne USA presidendivalimisi.

Kõik osapooled rõhutavad Minski lepete täitmise tähtsust, millel ei olevat alternatiivi, kuid isegi elementaarseimat tingimust – sõjategevuse lõpetamist – ei suudeta või ei soovita täita. Kõiki seni saavutatud relvarahu kokkuleppeid on rikutud ning raskerelvastust ei ole «kontaktjoone» ümbrusest täielikult välja viidud.

OSCE relvastamata vaatlusmissiooni «separatistlikus» Donbassis hoiavad kohalikud isehakanud võimud eemal  «kontaktjoonest» ja Venemaa piirist, mis on kahtlemata kõige tundlikumad ja tähtsamad piirkonnad.

Karikatuursed «rahvavabariigid» Luganski ja Donetski aladel, mis sõltuvad majanduslikult ja sõjaliselt peaaegu täielikult Venemaast, on samavõrd maffialikud moodustised, kui olid kunagised Kariibi mere piraatide saared. Hiljutine näide on Luganski juhi Igor Plotnitski kõrvaldamine «tervislikel põhjustel», roheliste mehikeste ja Donetskist saabunud sõjaväemasinate saatel.

Sellel taustal asus Venemaa jõuliselt nõudma ÜRO relvastatud rahuvalvajate saatmist «separatistlike» moodustiste territooriumile.

Mängu on taas aktiivsemalt astunud USA ning eriesindajaks Ukraina küsimustes on määratud endine NATO suursaadik Kurt Volker, kes ei kuulu Russlandversteher’ite (saksa keeles «Venemaa mõistjate», teisisõnu venemeelsete) hulka. Volker on kohtunud Ukraina võimudega, kuid ka mitmel korral Putini nõuniku Vladislav Surkoviga (sünnipärase nimega Aslambek Dudajev), kes on Krimmi okupeerimise ja annekteerimise ning laiemalt võttes nn vene maailma ideoloog ja niiditõmbaja.

Tekib küsimus, miks on Venemaa nüüd järsku huvitatud rahvusvahelisest relvastatud kohalolekust «rahvavabariikides». Vähemalt sama oluline on leida vastus Saksamaa positiivsele hoiakule Venemaa initsiatiivi suhtes ning USA huvile pidada Venemaaga läbirääkimisi ÜRO rahuvalve tingimuste üle.

Venemaa pakkus ÜRO rahuvalve välja, et ennast näidata konstruktiivse osapoolena, kes justkui soovib tuua rahu ja leida võimalikku lahendust. Ukraina ja teda toetavad lääne suurriigid on pandud olukorda, milles on raske öelda ei või jah Moskva initsiatiivile, kuivõrd Venemaa eesmärgid ei ole lõplikult selged, rääkimata ÜRO rahuvalve konkreetsetest tingimustest, millest sõltuvad selle ettevõtmise edu saavutamise eeldused ning mõttekus.

Venemaa riigisisene kontekst on selge – läheneb rahulooja tsaari neljas kroonimine, mis toob rahu maailmale – Süürias, Donbassis ja mujalgi. Teisalt, rahuloomise petliku kuvandi taustal saab Venemaa Saksamaalt ja Prantsusmaalt jõulisemal toonil nõuda Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonide tühistamist, mis on seotud suurel määral Minski lepete täitmisega (teatud määral ka Krimmi annekteerimisega) – näete, meil ei ole midagi peita ega karta ning me teeme olukorra parandamiseks kõik võimaliku. ÜRO rahuvalve justkui lahendaks «separatistliku» Donbassi küsimuse.

Oletame, et Venemaa nõustub (ning «rahvavabariigid» ilmselt ei hakka Kremliga vaidlema) ÜRO rahuvalvevägede paigutamisega üle terve «separatistliku» territooriumi, sealhulgas Venemaa piirilõigul, mida Ukraina praegu ei kontrolli. Lisaks, rahuvalvajad on relvastatud ning loomulikult on neil õigus kasutada relvi enesekaitseks (kuid sisuliselt mitte takistada «separatistide» rünnakuid Ukraina relvajõudude vastu).

Kes on need rahuvalvajad? Valgevene välisminister on juba teatanud, et tema riik on valmis saatma oma rahuvalvajad Donbassi. Lukašenka on muidugi huvitatud Vene-Ukraina pingete maandamisest, kuid see pakkumine – Venemaa sõjaliselt liitlaselt, mis ei pruugi olla Ukrainale vastuvõetav – välistab NATO riikide osaluse. Pealegi võib arvata, teades venelaste tavapärast suhtumist «mustadesse», eriti selles piirkonnas, et «separatistlikud» võimud ei soovi näha Luganskis või Donetskis näiteks Nigeeria, Fidži või Nepali rahuvalvajaid, kes on suured panustajad ÜRO rahuvalvesse terves maailmas.

Seega, isegi küsimus rahuvalvesse panustavatest ja aktsepteeritavatest riikidest tundub olevat küllalt keeruline. Lisaks on rahuvalve mandaat ja tegelik mõju Minski lepete täitmisele väga küsitav. Isegi kui ÜRO rahuvalve oleks neutraalne ja kindlustaks sõjategevuse lõpetamise – mis ei ole sugugi kindel –, ei garanteeriks see osapoolte poliitilist tahet leida püsiv lahendus. «Separatistlik» Donbass muutuks samamoodi pikaks ajaks külmutatud konfliktiks nagu Transnistria, sisuliselt vaiba alla pühitud tolmuks, mida justkui pole olemas.

Samas, selline «lahendus» võibki olla kõikidele osapooltele praegustes oludes kasulik. Üks mure vähem, mingiks ajaks konserveeritud, vähemalt Putini ajastu lõpuni. Venemaa nähtavasti rehkendab õigesti, kui arvestab lääneriikide poliitilise väsimuse ja sooviga see küsimus – kas või mõneks ajaks – kaelast ära saada, kuid kokkulepe Donbassi külmutamise kohta (millega ka Ukraina peab nõus olema) sünnib ainult siis, kui Venemaa ei aja oma nõudmistega pilli lõhki.

Kreml vast mõistab, et Donbassi külmutamine võib tähendada ka lääneriikide sanktsioonide pikaajalist külmutamist. See võibki olla põhjus, miks Venemaa on viimasel ajal rahuvalve initsiatiivi osas vaikseks jäänud. Volkeri ja Surkovi viimane kohtumine olevat Volkeri sõnul nurjunud, läbirääkimised olevat jõudnud tagasi algpunkti.