Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hardo Pajula: majandus ja muu

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hardo Pajula | FOTO: Postimees

Meie tummade teadmiste kahtluse alla seadmine ja eiramine on sama ohtlik kui majanduselu allutamine plaanikomitee superarvutile, kirjutab Edmund Burkeʼi Seltsi eestvedaja Hardo Pajula.

Küsimus, mida õigupoolest tähendab see mõistatuslik sõna «majandus», mis meil söögi alla ja söögi peale üle huulte libiseb, osutub lähemal järelemõtlemisel ettearvatust pisut keerulisemaks. Sõnaraamatu järgi on tegemist «ühiskonna ainelise olemasolu tagamisega seotud eluavalduste kogumiga». See ei ole halb lähtekoht.

Suur hulk põhjuseid, mis meid pimedal detsembrihommikul soojast voodist kõledale tänavale ajavad, on tõesti ainelist laadi. Ent argimütoloogias mängib see mõiste palju aktiivsemat rolli ja omandab kohati isegi antropomorfse vormi: see nõuab, karistab, loob töökohti, kutsub korrale jne. Ühesõnaga, teeb kõike seda, mida üks õige üleloomulik nähtus alati on teinud.

«Seal on kilpkonnad põhjani välja,» olevat keegi iseteadlik proua kunagi vastanud rahvaülikooli lektori küsimusele, millele toetub siis see nelja elevanti ja lapikut Maad kandev kilprüüga elukas, kes oli tolle õpetatud emanda kosmogoonia viimseks reaalsuseks.

Ühes väga mõjukas maailmapildis on just majandus seesama viimne kilpkonn, kes hoiab ülal muud. Ent mis on muu? See on ühiskondlik «pealisehitus», mis reageerib baasi vajadustele umbes nii, nagu liigid kohanevad evolutsiooni survega. Kultuur on seega majandusprotsesside kõrvalsaadus ega mõjuta ajalugu, mille panevad liikuma muutused baasis ja nende arengu vääramatud seadused. See mõjuvõimas teooria, millele selle loojad omistasid tõsiteadusliku empiirilise hüpoteesi staatuse, kannab nime «ajalooline materialism».

Marx ja Engels väitsid Hegeli tuules, et ajalugu sõidab majandusliku baasi seatud rööbastel ettemääratud sihi poole ning kõik eesmärgid, mis pole sellega kooskõlas, on määratud nurjumisele. Siit see majanduse maagiline võime nõuda, karistada, suunata ja vormida siis õigupoolest pärinebki.

Kõige järjekindlamad marksismi kriitikud on olnud ilmselt Austria koolkonda kuuluvad majandusteadlased. Eugen Böhm-Bawerk, Ludwig Mises ja Friedrich Hayek nägid majanduses või majandussüsteemis eelkõige hiiglaslikku teabeedastusmehhanismi. Selleks, et ühiskonna aineline olemasolu tagatud oleks, peavad miljonid üksteisele täiesti võõrad inimesed oma töö- ja eluplaanid mingilgi määral omavahel klappima saama. See nõuab omakorda minimaalset informeeritust kõikide teiste tegevusest.

Turumajanduses kannavad vajalikku informatsiooni hinnad ja teevad seda kõige ökonoomsemal võimalikul viisil. Nii peab rukkikasvataja oma tegevusplaani koostamisel teadma üksnes rukki ja selle tootmissisendite hindu, väetisetööstur endale olulisi hindu jne. Austerlaste majandussüsteem on seesama Adam Smithi poolreligioossetes kategooriates väljendatud «nähtamatu käsi» – metafoorne ülajäse, mis loob kaosest spontaanse korra.

Tegelikult on hinnasüsteemil austerlaste käsitluses veelgi põhjapanevam roll – see mitte üksnes ei edasta kriitilise tähtsusega majandusinformatsiooni, vaid on ühtlasi selle avastamise vahendiks. Me saame teada, mis midagi maksab, alles pärast seda, kui oleme üheskoos nende hüviste peale konkureerinud. See on peapõhjus, miks kuitahes võimsa arvutiga tsentraalne plaanikomitee alati sündmuste sabas sörgib.

Turumajanduses «avastatakse» hinnad reaalajas, komitee vajab neid aga juba enne kogu majandust hõlmava plaani koostamist. Veelgi tähtsam on aga see, et kaupade hinnad peegeldavad nende suhtelist nappust usaldusväärselt ainult vabas majanduses. Turustiihia asemel ratsionaalset juhtimist tõotav plaanikomitee hävitab seega infomehhanismi, mida ta ise kunagi asendada ei suuda.

Oma tohutust tähtsusest hoolimata on austerlaste teabe loomise ja edastamise süsteemil siiski palju tagasihoidlikum roll kui marksistide viimasel kilpkonnal – see on ise mässitud muusse. Hindade avastamine ei toimu vaakumis, vaid aastasadade jooksul kujunenud õiguslikus ja kõlbelises raamistikus.

«Moodsa aja inimesele on usk sellesse, et kogu inimtegevust korraldav õigus tuleb seadusloomest, nii enesestmõistetav, et väide, mille kohaselt seadus on vanem kui seadusloome, tundub talle peaaegu paradoksina. Ometi ei ole kahtlust, et seadused olid olemas kaua enne seda, kui inimesele tuli pähe, et ta võib neid teha või muuta,» kirjutab Hayek «Õiguses, seadusloomes ja vabaduses».

Hayeki sõnul kehtivad käsulauad vaikimisi ammu enne seda, kui need üles tähendatakse. Tavaõiguse süsteemis avastavad seadusi konflikte klaarivad kohtunikud. Tõsiasi, et kirjapandud õigus ja riigi seadused on inimühiskonnas suhteliselt hilised nähtused, kõneleb siin kindlasti Hayeki kasuks.

Seadusandja kohuseid täitev poliitiline esinduskogu sarnaneb seega mingil määral majandusliku plaanikomiteega – eriti juhul, kui seda tiivustab kihk ühiskond mingi ideoloogilise programmi järgi ümber ehitada. Tavaõigus meenutab seevastu pigem nähtamatu käe punutud võrgustikku.

Ent sõnadesse valatud kohtulahendid ja -pretsedendid ning riiklikud seadused, normid ja juhised on omakorda mähitud tumma muusse.

Edmund Burke’i sõnul kujutab toimiv ühiskond endast lugematute poolehoiu- ja lojaalsussidemete sasipundart. Meie sotsiaalse loomusega käib kaasas vajadus ühineda mitmesugusteks kogukondadeks. Sellest loomupärasest ühinemisvajadusest on omakorda välja kasvanud kirjutamata traditsioonid ja tavad. Nendest moodustuv moraal kujutab endast aastasadade jooksul katse ja eksituse teel saadud teadmisi.

Päritud traditsioonid ei ole seega mingid meelevaldsed reeglid, vaid parimad vastused kestma jäävatele küsimustele. «Need vastused on vaikimisi mõistetud ja ühised, nad väljenduvad ühiskondlikes tavades ja sõnastamata ootustes. Inimesed, kes neid järgivad, ei pea tingimata olema võimelised neid selgitama, veel vähem põhjendama,» kirjutab Roger Scruton raamatus «Kuidas olla konservatiiv?».

Seetõttu nimetas Burke neid teadmisi ka eelarvamusteks ja õigustas neid samamoodi, nagu Smith ja Hayek põhjendasid nähtamatut kätt – kuigi iga üksiku indiviidi arusaamisvõime on kasin, tõuseb ühiskonna kui terviku oma sellest palju kõrgemale. Seetõttu on meie tummade teadmiste kahtluse alla seadmine ja eiramine sama ohtlik kui majanduselu allutamine plaanikomitee superarvutile.

Niisiis, kõne all on vastused kestma jäävatele küsimustele. Müütilist viimast kilpkonna tuleks hakata otsima just siit, mitte «Kapitalist». Kõige kestvam küsimus on olnud õhus juba 3,5 miljardit aastat, alates ajast, mil esimesed ainuraksed elusorganismid hakkasid rinda pistma probleemiga: kuidas saada hakkama muuga, mis jääb väljapoole mind.

Meie enda hingelis-kehaline konstitutsioon on parim vastus hoomamatult kompleksse ja igimuutuva muu esitatud väljakutsele. Väga palju selles justkui meie vahetu kontrolli alla kuuluvas masinas jääb ajukoore kõrgematele keskustele tundmatuks. Kui alusetu on selle taustal eeldada, et oleksime võimelised mõistma ja põhjendama kõiki meie ühiselu korraldavaid printsiipe.

Seetõttu heidaksin kogu selle kilpkonna-kosmogoonia kasutuna kõrvale ja pakuksin välja hoopis kontsentrilistest sfääridest koosneva universumimudeli. Selle keskpunktis on üliväike mina, mida ümbritseb mõni tihedam kiht sõnaselgeid teadmisi, seejärel hõredam vöönd aimatud tarkust ning siis veelgi hõredam tsoon geenidesse salvestatud täiesti ebateadlikke käitumismustreid. Viimane vöönd kasvab lõpuks kokku muuga – kõige sellega, millest meil pole mitte mingit aimu.

Viimase lugemise järgi on meie universumil nüüd 7,6 miljardit keskpunkti. Igaühe puhul neist on muu majandusest määratult suurem.

Tagasi üles