Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sarah L. Cook: see loeb, kuidas kõneleme Hollywoodi seksuaalrünnakutest ja -ahistamisest

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hollywoodi naised, kes on võtnud sõna seksuaalse ahistamise vastu | FOTO: The Conversation

Seksuaalsest ahistamisest, vägistamisest ja muudest seksuaalsetest rünnakutest teada andvate naiste nõrgestamine ja tähtsusetuks muutmine kõike seda weinsteinimiseks nimetades annab naiste ründajatele võimaluse edasi võimul püsida, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Georgia riikliku ülikooli professor ja prodekaan Sarah L. Cook.

Reporter Paula Froelich väidab, et ta pannud kord raamatuesitlusel tähele, kuidas Harvey Weinstein ründas üht naist. Tema toimetaja reageerinud sellele nii: «Võib-olla see pole lugu väärt.»

Nagu selgunud, on Weinstein ja teisedki nüüd väga, suisa lõputult väärt lugusid, mida naised toovad päevavalgele oma kogemustest võimukate meestega mitte ainult Hollywoodis, vaid ka mitmel pool mujal. Neil lugudel on tüüpiliselt kaks vaatust. Kõigepealt tulevad naisterahvaste teated, millele siis vältimatult järgneb eitamine ja väidete kahtluse alla seadmine.

Teadlasena, kes on uurinud vägivalda naiste vastu üle kahekümne aasta ning näinud, kuidas avalikkuse meelepaha ahistamise ja rünnakute pärast on kasvanud ja kahanenud, tekib mul mõistagi küsimus: kas seekord on midagi teisiti?

Loomulikult on uudistetulv enneolematu. Kunagi varem pole teada antud nii paljudest juhtumitest. Uus on seegi, et niisugused organisatsioonid nagu NPRi uudistetoimetus või Ameerika Filmikunsti Akadeemia võtavad oma juhte vastutusele, kuna need ei ole suutnud midagi ette võtta.

Kuid muidu on selle kultuurilise puhangu aspektid ammugi tuttavad. Juba on jõutud hakata ahistamisest või ründamisest teatamist nimetama weinsteinimiseks ning tervikuna naiste tegevust, kes avalikkust teavitada on võtnud, Weinsteini efektiks. Niisuguste mõistete kasutamine eemaldab tegelikult loost naised ja keskendub kitsalt konkreetsele süüdlasele.

Samuti vähendavad niisugused nunnutavad mõisted naiste agooniat, millega nad seisavad silmitsi otsuse langetamisel, kas esitada võimudele ametlik kaebus või mitte. Ohvriks langenud pelgavad, et neile makstakse kätte või neid ei usuta, ning nad tunnevad häbi, süüd ja piinlikkust. Neid hirme ja reaktsioone võib selgelt näha ka praegustes naiste lugudes. Paljud on kõnelnud aastaid kestnud piinadest, hirmust, häbist ja süüst, isegi füüsilistest reaktsioonidest, näiteks iiveldustundest sündmuse meenutamisel.

Ütleme siin selgelt välja: sellised hirmud on ratsionaalsed. Kuigi mõni näitleja, kes väidetavalt on langenud Weinsteini või James Tobacki ohvriks, on oma alal jätkanud ja edugi saavutanud, jäid päris paljud suurematest filmidest kõrvale ja üsna mitu loobus täielikult näitlemisest. Mõnda naist aga õhutati alla kirjutama dokumendile, mis sisuliselt välistas selle, et nad võiksid oma lugu rääkida.

Teine viis naiste väljaütlemisi õõnestada on nende kogemuse «ümbersildistamine»: ahistamise, seksuaalse rünnaku ja vägistamise asemel kõneldakse hoopis väärkohtlemisest, natuke väärast käitumisest või süütust valesti mõistmisest.

Näiteks väide, nagu oleks Toback tegelnud «madala seksihimu» rahuldamisega, mitte aga seksuaalsete rünnakutega, on täiesti absurdne. See, milles Tobackit on süüdistatud – seksuaalse erutuse või orgasmi saavutamine ennast teise isiku vastu hõõrudes ilma selle isiku nõusolekuta –, kujutab endast kuritegu, millel on lausa oma nimetus: frotörism.

Ükski naine ei ole kaitstud

Mõjuvõimsate kuulsuste ohvriks langemine näitab, et ükski naine ei ole kaitstud.

Sotsiaalteadustes aastate jooksul kogutud andmed rõhutavad seksuaalse vägivalla püsivat esinemist naiste elus. Paraku tuleb tõdeda, et naiste arv, keda on elu jooksul vägistatud või seksuaalselt rünnatud, ei ole viimase kolmekümne aasta jooksul sugugi vähenenud.

Teaduses, riigiteenistuses, erasektoris ja sõjaväes tegevate naiste kohta tehtud uuringute – kokku oli neis hõlmatud 86 000 naist – analüüs näitas, et 58 protsenti neist ütleb, et on vähemalt korra kogenud seksuaalset ahistamist. Hiljaaegu avastasid Oregoni ülikooli teadlased enda hämmastuseks, et ligemale 60 protsenti naisüliõpilastest on kogenud seksuaalset ahistamist. Haiguste kontrolli ja tõrje keskuse 2010. aasta hinnangu kohaselt on 20 protsenti ameeriklannadest pidanud üle elama vägistamise. Hinnangud kõrgharidust omandavate naiste vägistamise ja vägistamiskatsete kohta on püsinud järjekindlalt 20 protsendi juures sealtpeale, kui Mary Kossi 1987. aasta teedrajav uurimus selle suhtarvuni jõudis.

Kui käsitleme Hollywoodi ühiskonna läbilõikena, siis võib selliseid mehi nagu Weinstein ja Toback pidada inimesteks, kes ähvardavad, hirmutavad ja kehtestavad sotsiaalset kontrolli seksuaalsete rünnakute kaudu. Susan Brownmiller kirjutas juba 1917. aastal ilmunud ja nüüdseks klassikaks muutunud teoses «Against Our Will» («Vastu meie tahtmist»), et nende meeste käitumine ei ole seotud seksiga – siin on tegemist ähvardamise, hirmutamise ja sotsiaalse kontrolliga.

Nende naiste, kes annavad vapralt teada seksuaalsest ahistamisest, vägistamisest ja muudest seksuaalsetest rünnakutest, nõrgestamine ja tähtsusetuks muutmine kõike seda weinsteinimiseks nimetades annab noile ründajatele võimaluse edasi võimul püsida. Naiste tõeliste kogemuste kirjeldamine sõnadega, mis klapivad kokku õudusega, mida nad pidid üle elama, on esimene samm selle võimu ja seda toetavate struktuuride kukutamisel.

Kui rohkem naisi tuleb avalikkuse ette ja räägib oma kogemusest ning inimesed aduvad, et halvad kombed ning ründamine ja ahistamine ei ole mitte sünonüümid, siis võib kõik veel muutuda. Eks aeg näitab, kas nii ka läheb, igal juhul väga loodan seda.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles