Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karmo Tüür: Hiina Suur Illusioon

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Karmo Tüür. | FOTO: Sander Ilvest

Kujutage ette järgmist olukorda. Hiina kogub kokku ida-Euroopa valitsuslähedased eksperdid ja toob nad nädalasele konverentsile Pekingisse. Paneb need eksperdid omavahel küünarnukkidega tõuklema, et tõestada, missugune riik suudab pakkuda Hiinale paremaid tingimusi, et just nende juurde toodaks investeeringuid.

Tõsi küll, hiinlasi endid konverentsil toimuv suurt ei huvitagi, idaeurooplaste ettekannete ajal istuvad korraldajate poolt saalis vaid haigutavad statistid, kes teevad mobiiltelefonide näppimise vahele hajusaid märkmeid.

Ja siis saabub kogu konverentsi omamoodi tipphetk. Lugupeetavad eksperdid taritakse raudteejaama, istutatakse rongi ning saadetakse pealinnast ühte provintsilinna. Tõsi küll, see «provintsiaalne linnake» on suurem kui nii mõnigi Ida-Euroopa riik ise ja ühendustee kahe linna vahel uhkem kui enamikus Euroopas näha. Aga see ongi eesmärk omaette: panna külalised ahhetama imperiaalse vägevuse ees. Seda trikki on kasutatud läbi aegade. Erinevad suurjõud. Ning alati edukalt.

Mäng ahnusele

Mastaabitunnetusega pahviks löödud eksperdid istuvad vagunis ja vaatavad aknast välja. Kõrgtehnoloogiline imerong lendab mööda lõputust kraanade metsast. Ümberringi ehitatakse, ehitatakse ja ehitatakse. Teed, sillad, viaduktid, linnaosade kaupa kerkivad majakarbid. Betoon ja teras, teras ja betoon.

Vaguniaknast vaatab välja idaeurooplane ja mõtleb: «Oh sa poiss, kus siin on pappi!» N-ö riigimehelik tegelane temas lisab: «Kui saaks kogu sellest arengust osakesegi minu riiki tuua, meil on kõigest sellest nii puudu!» Näljane ja ahne sisemine tegelane lisab: «Eh, kuidas ma saaks ennast selles kõiges oluliseks muuta?»

Olles ise olnud üks nendest rongis istujatest, oli mul õnn istuda üritust kureerinud kõrge kohaliku tegelase kõrval. Sain esitada küsimuse: «Aga kuidas teil õnnestus üle saada peamisest takistusest, mis meil tekiks iga niisuguse ehituse juures? Iga rajatis toob ju kohalike vastuseisu – ehitage kuhugi mujale!» Hiina seltsimees muigas vaikselt vastuseks: «Kui valitsus ütleb, et ehitame siia, siis nii ka tehakse!»

Investeeringute varjukülg

Võimsate uusehitiste jalust viiakse elanikke külade kaupa mujale, küsimata arvamust, rääkimata inimõigustest või loodushoiust. See hoolimatu käitumismuster pole omane ainult koduses Mandri-Hiinas tehtavale. Küsige nt Kagu-Aasia või ranniku-Aafrika riikidelt, kes on Hiina investeeringuid juba pikemalt maitsta saanud, kas ja kuivõrd õnneliku nad on toimuva üle.

Aga miks ma ikkagi nimetan toimuvat Suureks Illusiooniks? Hiina sõnum oleks justkui: me oleme valmis teiega jagama oma majandusedu. Jah, Hiina tahab tõepoolest investeerida, otsides rakendust oma terase- ja betoonitootmise võimekusele, masinaehitusele jne. Kuid Hiina enda majanduskasvu senikestev ime – meeletu hulga elanike väljatoomine vaesusest – on tuginenud töökohtade toomisest mujalt enda juurde. Ning neid töökohti ei plaani nad käest anda.

Ma ei väida, et Hiina pakutud programme (16+1; Uus Siiditee; Üks Tee, Üks Vöö jne) tuleks vältida. Investeeringuid on alati juurde vaja. Lihtsalt tasub meeles pidada, et – oh üllatus! – Hiina ei tee neid pakkumisi meile, lähtudes meie huvidest, vaid enda omadest.

Tagasi üles