Risto Berendson: peaminister Ratase poliitiline kultuuritus

Jüri Ratas, selja taga plakat Kadri Simsoniga Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Meie ise loome poliitilist kultuuri omaenda Eestis. Mitte keegi teine. Seame eetilised standardid ja peame seda latti iga päev üha uuesti ületama. Peame olema nõudlikud, kriitilised ja samas mõistvad. Ka endi suhtes. Ainult nii püsime joonel.

Peaminister Jüri Ratase tänane avaldus majandusminister Kadri Simsoni ametis jätkamise teemal seadis meie poliitilises kultuuris uue, piinlikult madala lati. «Tema (Kadri Simsoni – R. B.) alusetu seostamine antud kahtlustusega oleks ründamine läbi eraelu. See on alatu ning poliitilisse kultuuri sobimatu. Toetan igati Kadri Simsoni jätkamist valitsuse liikmena.»

Braavo, Jüri Ratas. Demagoogia uus tase Eesti poliitilises kultuuris ongi käes. Ajakirjanduse kohustus küsida poliitikutelt elementaarseid küsimusi kvalifitseerub nüüd alatuks ja sobimatuks käitumiseks. Mis järgmiseks? Kas peaministril on veel sisukaid ettepanekuid, kuidas seda teemat meedias käsitlema peaks?

Kui näiteks selgub, täiesti hüpoteetiliselt, et välisministri lähisugulane ajab tulusat äri lääne sanktsioonide all oleva Vene firmaga, siis kas sellegi teema käsitlus oleks ajakirjanduses alatu ja poliitilisse kultuuri sobimatu? Ratase Eestis ilmselt oleks.

Esiteks – mitte keegi, absoluutselt mitte keegi pole Kadri Simsonit ajakirjanduses seostanud  tema elukaaslasele esitatud kuriteokahtlusega. Siin Jüri Ratas vassib. Võib-olla ongi see meie uus poliitiline kultuur.

Küsimus, ja paraku vältimatu, on hoopis selles, kas majandusministrina sobib jätkata inimesel, kelle elukaaslasele esitati ametlik kuriteokahtlustus äärmiselt tõsises majanduskuriteos. Kadri Simson on minister, kes peab tooma siia välisinvesteeringuid, neid soodustama ja investoreid julgustama. Tema isiklik lähedane seotus ühelt välisinvestorilt väidetavalt miljoneid varastanud mehega aga paraku neid investeeringuid ei meelita ja meie mainet paremaks ei muuda. Juhul kui oleme ikka teel korruptsioonivabasse Põhja-Euroopasse, mitte Mugabede stiilis valitsetavasse Aafrikasse.

Ka mina ei leia, et Kadri Simson peaks iga hinna eest ametist taanduma. Ka mina arvan, et peaministri soov oma lähimeeskonda raskel hetkel toetada on pigem normaalne. See toetus võiks aga olla ajendatud minister Simsoni tehtud tublist tööst ja vajadusest teda selles toetada. Rääkides vajadusest inimesi neile isiklikult rasketel hetkedel mitte kohe hukata, vaid neid võimalusel siiski toetada. Millest iganes, kuid mitte sellest, et sellised küsimused on poliitilisse kultuuri sobimatud.

Vastupidi. Eesti poliitiline kultuur peab selliste küsimustega toime tulema. Jüri Ratas võib ju loota, et tema sõbrasuhted ajakirjanikega ehk säästavad teda kriitilistest küsimustest, kuid see soov ei ole määratud kunagi täituma. Ajakirjandus on selleks liiga mitmekihiline.