Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Seppo Zetterberg: Soome sõda 1918

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Seppo Zetterberg | FOTO: Ago Gaškov

Kui eestlastel tuli kaitsta oma vabadust Punaarmee eest, siis soomlased pidasid pärast iseseisvumist maha lühikese, kuid verise sõja omavahel. Soome iseseisvumisele ja kodusõjale vaatab tagasi ajaloolane Seppo Zetterberg.

Soome eraldus Nõukogude Venemaast ja kuulutas end iseseisvaks 6. detsembril 1917. Selle üle otsustades oli Eduskunta (parlamendi) ees kaks deklaratsiooni eelnõu. Mõlema eesmärk oli sama, Soome iseseisvus, kuid erimeelsus seisnes menetlusviisis.

Valitsuse ehk senati eelnõu järgi pidi Soome kuulutama end iseseisvaks vabariigiks. Sotsialistide eelnõus seevastu öeldi, et Soome iseseisvaks kuulutamise üle tuleb esmalt Lenini valitsusega läbi rääkida. Senati eelnõu võitis häältega 100-88.

Hääletuse tulemus osutas, et Soome rahvas oli jagunenud kaheks. Lõhe oli süvenenud 1917. aasta edenedes. Samal ajal kui Venemaa poliitiline olukord kärises, oli ka Soomes alanud sisemine käärimine. Seda mõjutas tugevnenud majanduslik ja ühiskondlik rahulolematus, mis sai jõudu juurde Venemaa revolutsioonilistest arengutest. Soomes olid kevadel ja suvel toimunud streigid, eriti just põllumajandustöötajate seas, aga ka tööstustöölised olid rahulolematud. Töölisliikumise radikaliseerumist soodustas kasvav inflatsioon, tööpuudus ja suurtes linnades valitsev toiduainete nappus.

Senat ei suutnud olukorda rahustada, kuna politseivõim polnud nende käsutada. Selle tõttu hakati nii paremal kui vasemal moodustama oma korravalverühmasid. Kodanlased asutasid senati toetuseks kaitseliidu üksusi, vasakpoolsed jällegi moodustasid Venemaa eeskuju järgi tööliskaarti.

1916. aasta valimistel olid vasakpoolsed saanud Eduskuntas absoluutse enamuse ehk 103 kohta. Venemaa Ajutine Valitsus saatis Eduskunta laiali ja määras uute valimiste ajaks 1. ja 2. oktoobri. Nüüd said sotsiaaldemokraadid 92 kohta. See andis vasakpoolsetele ajendi alustada parlamendiväliste tegevustega. Vasaktiiva indu kasvatas veelgi vasakradikaalide edukas riigipööre 7. novembril Venemaal.

Venemaa eeskujust tiivustatud sotsiaaldemokraatliku erakonna vasaktiib ja punakaardi juhtkond moodustasid 9. novembril tööliste revolutsioonilise kesknõukogu. See otsustas korraldada Soomes 14. novembril üldstreigi. Streik väljus kesknõukogu kontrolli alt ning Soomes toimus mitmeid vägivaldseid sündmusi. Napilt nädal aega kestnud streik lõhestas õhustikku veelgi ning jagas rahva üha sügavamalt kaheks.

Üldstreigi ajal oli Eduskunta kuulutanud end kõrgeima võimu teostajaks. Selleks, et taastada kord, nimetas Eduskunta 27. novembril häältega 100-80 ametisse kodanliku senati, mida juhtis Pehr Evind Svinhufvud. Sotsiaaldemokraadid jäid opositsiooni. Senati tähtsaim ülesanne oli Soome lahutamine korralageduses Venemaast ja iseseisvuse välja kuulutamine, mis saigi teoks 6. detsembril.

Pehr Evind Svinhufvud | FOTO: Internet

Iseseisvumine ei peatanud sisemiste olude pingestumist. Lõhe parempoolsete ja sotsialistide vahel hakkas kärisema ülepääsmatult suureks. Lõuna-Soome suurtes linnades olid radikaalsed punakaartlased juba väljunud sotsiaaldemokraatliku erakonna juhtide kontrolli alt. Rahutust lisasid Soomes olevad ja punakaartlastega vennastuvad vene sõdurid. 1918. aasta alguses oli neid endiselt umbes 70 000 ja hoolimata senati palvetest poldud neid iseseisvast Soomest välja viidud.

Kuna vägivald kasvas ja oli oht, et maa langeb täielikku korralagedusse, volitas Eduskunta enamus 12. jaanuaril 1918 senatit asuma tegevusse, et riigis kiiresti kord majja lüüa. Ülesanne anti kindralleitnant Carl Gustaf Emil Mannerheimile, kes oli Vene keisri armees teinud kolme aastakümne vältel kena karjääri.

Võimuhaaramine Helsingis

Mannerheim andis senati vägedeks kuulutatud kaitseliidu üksustele käsu hakata 28. jaanuaril hommikupoole ööd Lõuna-Pohjanmaal asuvatelt vene väeüksustelt relvi ära korjama. Operatsioon õnnestus esialgu verevalamiseta ja venelasi hakati pärast relvade äravõtmist koju saatma.

Nõukogude Venemaa asus algusest peale Soome vasakradikaalide poolele ning Soomes olevate vene sõdurite revolutsioonilised juhtorganid kuulutasid 28. jaanuaril kaitseliidule ehk valgekaardile sõja. Nõukogude valitsus kinnitas seda ja eeldas Soomes olevatelt vene väeüksustelt aktiivset lahingutegevust. Samal ajal alustasid punakaartlased Helsingis riigipööret. Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhtkonna enamus oli olnud riigipöörde vastu, ent radikaalse punakaardi surve oli 23. jaanuaril tõstnud võimule väikese täitevkomitee, mis oli mässumeelsete käes. See hakkas nüüd teoks tegema riiklikku ja ühiskondlikku revolutsiooni ja Soome muutmist sotsialistlikuks.

Täitevkomitee ja punakaartlaste juhtkond kuulutasid revolutsiooni alanuks ja käsutasid punakaardi liikvele 27. jaanuari õhtul. Helsingi tegelik okupeerimine toimus järgmisel päeval, kui 4500 punakaartlast võtsid pealinna tähtsaimad punktid enda kontrolli alla. Operatsioon kulges rahulikult.

Soome punakaartlased. | FOTO: Internet

Mässuliste mõte oli arreteerida kõik senati liikmed, ent nad ei saanud ühtegi kätte. Osa senaatoritest peitis end punaseks muudetud Helsingis, ent osa, nagu ka senati esimees Svinhufvud, põgenesid Tallinna kaudu Berliini ja sealt Vaasasse. Seal jätkas senat oma tegevust, ehkki mitte täies koosseisus. Helsingi sündmustega samal ajal võtsid punakaartlased võimu enamikus Lõuna-Soome linnades.

Punaste valitsus

Mässajad kõrvaldasid Soome seaduslikud võimuorganid, nagu senat ja Eduskunta. Revolutsiooni juhtimiseks loodi 15-liikmeline revolutsioonivalitsus (Suomen kansanvaltuuskunta), mis teatas, et esindab proletariaadi võimu. Selle juhiks seati Kullervo Manner, endine Eduskunta esimees, kes oli sügise vältel esinenud sotsiaaldemokraatide revolutsioonitiiva ühe juhina.

Revolutsioonivalitsuse kiire ülesanne oli koostada reegleid riigipöörde järel ehitatavale uuele ühiskonnale. Rootsi ajaleht Dagens Nyheter kirjutas 6. märtsil, et «kõik need niinimetatud seadused kujutasid endast truusid tõlkeid Lenini valitsuse poolt Venemaal välja antud ukaasidest.» See oli tõsi siiski vaid osaliselt. Revolutsioonivalitsus toetus küll reeglitele, mille oli välja andnud Lenini valitsus Nõukogude Venemaal, ent tahtis hoida ideoloogilist erinevust võrreldes nendega.

Kõrvaldatud Eduskunta asendati 48-liikmelise töörahva peanõukoguga. See kasutas punases Soomes kõrgeimat võimu koos revolutsioonivalitsusega. Peanõukogu käsitleti kui töörahva, mitte kogu rahva esindust. See kogunes esimest korda 14. veebruaril 1918, kuid selle tegevusest teatakse väga vähe.

Revolutsioonivalitsus rahastas oma tegevust ka nõnda, et vallutas Soome Panga ja murdis jaanuari lõpus sisse selle varakambritesse. Seal olnud paberraha võeti kasutusele. Sama saatus tabas paberraha trükikoda ja münte vermivat rahapada.

Rindejooned võtavad kuju

Sõda oli alanud kolmes piirkonnas: Karjalas kaitseliidu ja punakaardi kokkupõrgetega; Lõuna-Pohjanmaal sellega, et valitsusväed võtsid relvad vene üksustelt; Helsingis punaste mässuga seadusliku valitsuse vastu.

Valitsuse sõdur pidas ühelt poolt vabadussõda Soome vabaduse kindlustamiseks ja teiselt poolt surus maha mässu, et kaitsta seaduslikku riigikorraldust. Punakaartlane tegi aga revolutsiooni ühiskondliku ebavõrdsuse kaotamiseks, väiksemaosaliste kaitsmiseks ning teistsuguse ühiskonnakorralduse loomiseks. Samal ajal pidi ta võitlema nende vastu, kel oli mõtteis saavutada Soome iseseisvus. Toiduainete puuduseta, töötuseta ja inflatsiooni põhjustatud ahistuseta oleks olnud väga raske saada püssiga liikvele selge maailmavaateta rahulikku soomlast.

Soome kaitseliitlased kodusõja ajal. | FOTO: Internet

Punakaart oli alguses vabatahtlike armee ja alles märtsis hakkas sundmobiliseerimine tavaliseks muutuma. Punakaardi käsitlus distsipliinist oli vaba. Tegelik korra pidamine jäigi enam või vähem «raudkindla seltsimeheliku distsipliini» ülesandeks. Meeste organiseeritult võitlema saamine tähendas sageli kaelamurdvat ülesannet juhtkonnale, kelle endagi sõdimisoskus oli vähene. Võib ilma end tagantjärele tarkuses süüdistamata öelda, et punakaardi võimalused edu saavutada olid kehvad.

Mässu järel jagunes maa kaheks: valgeks ja punaseks Soomeks. Punaste ala oli rahvarohke lõunapoolne Soome, valitsuse kontrolli all olid Kesk- ja Põhja-Soome. Vaasast sai valge Soome valitsuslinn, Helsingist punaste keskus. Rinded olid suures plaanis moodustunud 18. veebruariks. Punaste võimu all oli vaid 16 protsenti Soome pindalast. Samas oli see linnastunud ja arenenuim piirkond, tööstus-Soome. Valitsuse kontrolliall olev maa-ala oli vaesem põllumajandus-Soome.

Alguses oli tegemist sissisõjaga. Rindesõjaks muutus see veebruari keskpaigaks. Valge ja punase Soome rindejoon kulges peamiselt ida-läänesuunaliselt: põhjapool Pori, Tampere ja Lappeenranta linnasid ja sealt Karjala maakitsusele kuni Laadogani.

Peab siiski meeles pidama, et rinne oli kõike muud kui ühtne. Pigem oli tegemist hulga tugikohtadega, kus asus mõnikümmend kuni mõnisada meest. Tugipunktide vahel võis olla kümnete kilomeetrite pikkusi mehitamata lõike. Talv sundis ühenduste kindlustamiseks tugipunkte rajama raudteede ja maanteede veeres asuvatesse küladesse.

Valged ja punased eestlased Soomes

1918. aasta alguse sündmused Eestis seostuvad Soome kodusõjaga kahel moel. Esiteks, Eesti välisdelegatsioon veetis punases Soomes mitu nädalat, üritades läände pääseda. Teiseks, osa Eesti vasakrevolutsionääride juhtkonnast põgenes Tallinnale lähenevate sakslaste eest üle mere punasesse Helsingisse.

Jaan Tõnisson oli just enne kodusõja algust pääsenud Soome kaudu Rootsi, aga Eesti välisdelegatsioon – Karl Menning, Mihkel Martna, K. R. Pusta, Eduard Virgo, Ants Piip ja Ferdinand Kull – saabusid Soome alles pärast kodusõja algust. Selle tõttu osutus keeruliseks reisi jätkamine Soome kaudu Rootsi ja kaugemale läände.

Olles saabunud punasesse Helsingisse, kirjutas Martna oma päevaraamatusse: «Olen kolmat päeva siin. Linnas üldine streik, sõjariistad on tarvitusel. Töölised on kondanlise valitsuse laiali ajanud, riigivõimu eneste kätte võtnud… Seisukord on väga tõsine. Kodusõda näib möödapääsemata olevat.»

Ferdinand Kulli meelest tundus punases Helsingis olevat kord majas. Kauplused toimisid nagu ennegi ning avalikke hooneid valvavaid punasõdureid eriti ei märganudki. Välisdelegatsiooni liikmed olid punases Helsingis punavalitsuse kaitse all. See korraldas neile koguni konjakit punaste ülemjuhataja Eero Haapalaineni staabi kaudu. Jook kulus kindlasti ära, sest delegatsiooni liikmed pidid tänavatel liikumise keelu tõttu õhtuti toas istuma.

Kuigi välisdelegatsioon ei olnud oma maailmavaatelt samadel poliitilistel seisukohtadel kui Soomes võimu haaranud punased, tagasid vanad tutvused nendega eestlastele hea kohtlemise. Näiteks «välisminister» Yrjö Sirola ütles, et tema sümpaatia on rohkem Tallinna «töörahvavalitsuse» poolel. Siiski märkis ta, et Eesti olukord on Eesti siseasi ja seetõttu koheldakse välisdelegatsiooni liikmeid Soome külalistena.

Ka välisdelegatsioon lähtus sellest, et punaste ja valgete võitlus on Soome siseasi. Selleks, et teha teoks oma peamine eesmärk ja pääseda läände, pidi delegatsioon asju ajama nende jõududega, kelle käes oli võim de facto – seega punaste valitsusega.

Kodusõja puhkemine Soomes siiski üllatas eestlasi ja purustas illusiooni, mis neil vanast ajast Soome kui vabaduse maa kohta oli. Oma saksakeelses kirjas Soome punaste juhtidele kirjutas Martna, et ta oli maailmasõja puhkemisest alates pidanud Soomet jumalast õnnistatud saareks, maaks, mis erinevalt Eestist ei oleks pidanud laskma kodusõjal laastata oma maad ja jahvatada rahva jõudu tolmuks. Oli siiski juhtunud teisiti. Martna jätkas: «Kodusõda, mida seltsimees Lenin nii innukalt oli jutlustanud, raevutseb nüüd siin, ja rahva vara ohverdatakse ka siin Mooloki kurku.»

Soome kodusõja enda kohta ei võtnud ka Martna selget seisukohta. Mainitud kirjas tõdes ta: «Kui näen kehvasti ja hooletult rõivastunud noorukeid ja mehi oma punaste lintidega kätega kandmas püsse – hääletult tõsistena, ilma trummipõrinata ja enamasti muusikata – siis tundub kõik ebatõelisena, kurvana. Aga ma tahan uskuda, et võitluse lõpptulemus – ohvritest hoolimata – on samuti uskumatult hea.»

Eesti välisdelegatsioon andis punaste valitsusele Maanõukogu ja Maavalitsuse nimel soomekeelse kirja. Selles paluti Eesti iseseisvuse tunnustamist. Iseseisvust ei oldud veel välja kuulutatud, ent põhimõtteline otsus selle kohta oli Tallinnas tehtud.

Iseseisvumisele lääneriikide toetust otsima läinud välisdelegatsioon palus seega Eesti iseseisvuse tunnustamist punaste valitsuselt, mis oli selle riigipöördega haaranud Soome seaduslikult valitsuselt! Eestlastel muidugi ei olnud teavet selle kohta, et Soome valitsus oli pagenud Vaasa linna ning delegatsioonil polnud ka põhjust viltu vaadata neisse abivalmilt suhtuvale punaste valitsusele.

Välisdelegatsiooni toodud iseseisvuse tunnustamise palvet arutas punaste valitsus 5. veebruaril 1918. Nad olid seda meelt, et ei saa Eesti iseseisvust tunnustada, kuna Soome ja Venemaa suhted on veel lõplikult selgitamata. Eestlased pidanuks nende meelest oma iseseisvumises kokku leppima kõigepealt Venemaa valitsusega.

Pärast mitmeid nädalaid kestnud reisivõimaluste otsimist Soomes pääses välisdelegatsioon lõpuks regedel Turust Ahvenamaale ja sealt edasi Rootsi sõjalaeval Stockholmi – sinna jõudsid nad 12. märtsil. Ferdinand Kull jäi veel Soome.

Ajaloo iroonia seisnes selles, et veebruari lõpus ja märtsi alguses polnud punase Soome pinnal üksnes Eesti Vabariigi ametlike esindajate välisdelegatsioon, vaid ka Tallinnast sakslaste eest põgenenud Eesti enamlaste juhtkond. Näiteks Jaan Anvelt, Viktor Kingissepp ja Hans Pöögelmann tulid Helsingisse jäälõhkuja pardal 23. ja 24. veebruaril. Kingissepp sai paari päeva pärast punaselt valitsuselt Viktor Lindholmi nimega passi.

Helsingisse pagenud punased eestlased pidasid märtsi alguses koosoleku, kus esinesid nii Anvelt kui Kingissepp. Raske küsimus oli, miks nad olid Eestist põgenenud. Siiski tõdeti, et pagemine oli olnud ainus õige ja eesmärgipärane tegevus ja sellega seotud etteheited lükati tagasi.

Sakslased tulevad

Kui suurrünnakud, mida mässulised olid veebruari lõpus ja märtsi alguses korraldanud, olid tagasi löödud, alustasid valitsuse väed märtsi keskpaigas omakorda suurt rünnakut Tampere suunal, mis oli üks tähtsamaid punaste tugipunkte. Selle kaitsmist korraldas 33-aastane teatrijuht Hugo Salmela. Tampere vallutati pärast ränki lahinguid 6. aprillil. Samal ajal alustasid valitsusväed rünnakut ka Karjalas ning saavutasid otsustava võidu Rautus 5. aprillil.

Iseseseisvuspoliitikud olid juba maailmasõja algusest peale valmistunud Soome eraldamiseks Venemaast Saksamaa abiga. Soome diplomaatiline esindaja Berliinis Edvard Hjelt uuris 1918. aasta veebruari alguses Saksa ametnikelt, kas Saksamaa saaks anda Soomele kodusõjas relvaabi. Ei palutud interventsiooni, taheti vaid ohvitsere ja väikseid spetsialiseerunud üksusi.

Kuna interventsioon Soome siiski sobis Saksamaa sõjaliste eesmärkidega, õhutasid sakslased Hjelti just seda küsima. Nii ta veebruari keskpaigas tegigi ja Saksamaa otsustas saata Soome ekspeditsiooniüksuse. Seega kutsus Saksamaa ennast ise Soome. Üllatunud Soome senat kuulis Saksamaa otsusest alles 2. märtsil, ent otsustas abi vastu võtta.

Kindralmajor Rüdiger von der Goltzi juhitud peaaegu 10 000-meheline Läänemere-diviis maabus 3. aprillil Hankos ja alustas liikumist Helsingi poole, mille sakslased vallutasid 12.–13. aprillil. Mannerheimi arvates pidid soomlased vabaduse välja võitlema oma jõuga ja seepärast oli ta olnud sakslaste appi kutsumise vastu. Kui aga abi oli siiski palutud, kiirendas Mannerheim Tampere vallutamist soomlaste üksustega juba enne sakslaste saabumist. Seega ei olnud sakslased enam kodusõja otsustav jõud, aga nad kiirendasid punaste kaotust.

Rüdiger von der Goltz | FOTO: Internet

Sakslaste maabumise ja Tampere valitsusvägedele kaotamise järel hakkas punane valitsus valmistuma Helsingist Viiburisse kolimiseks. Sinna jõudis revolutsiooniline valitsus oma põhiosas 10. aprilliks. Punane valitsus organiseeriti uuesti ja Kullervo Manner valiti Soome diktaatoriks. Mäng oli siiski juba kaotatud ning punase Soome juhtkond põgenes 25. aprillil viie laevaga Petrogradi. Töörahva nõukogu oli juba märtsi keskpaigas oma tegevuse «ajutiselt» lõpetanud.

Viiburist läks neil aegadel Petrogradi 16 laeva, millega toimetati sinna kokku umbes 2000 punakaartlast ja tsiviilametnikku. Valitsusväed vallutasid Viiburi 29. aprillil ja kui punaste viimnegi vastupanu mai keskel murti, siis oli kogu Soome riigi territoorium valitsuse kontrolli all. Mannerheim ja tema talupoegadest koosnev armee pidasid sõja lõpuparaadi 16. mail Helsingis.

Võitjad ja võidetud

Punaste üksuste tuuma moodustasid punakaartlased, kelle koguarv oli tipphetkel 80 000 meest. Kogu sõja aja vältel jätkas Nõukogude Venemaa Soomes olnud vana armee üksuste Venemaale tagasi viimist. Selle tõttu osales neid mehi punaste poolel operatsioonides vaid umbes 3000. Suurem tähtsus oli Petrogradist tulnud umbes 3500–5000 venelasest punakaartlasel.

Relvi said Soome punased peale Soomes olnud vene üksuste ladudest võetute ka Lenini valitsuselt Petrogradist. Punaste probleemiks olid halb distsipliin, ebaselged alluvussuhted, alam- ja keskastme juhtide viletsad oskused ning ka sõdurite vähene väljaõpe.

Valitsusväed olid tipphetkel umbes 80 000 – 90 000 mehe suurused. Nende tuumaks olid kaitseliitlased ja Saksamaal väljaõppe saanud jäägrid. Kui senat veebruari keskel mobilisatsiooni välja kuulutas, siis hakkas vägi kasvama. Hea väljaõppe ja relvastusega sakslaste Läänemere-diviisi tähtsus oli samuti suur. Kuigi ametlik Rootsi püsis erapooletu, lubasid nad vabatahtlike värbamist ning sealt tuli senatile appi umbes 1100 vabatahtlikku.

Relvi hankisid valitsusväed juba 1917. aasta lõpul Saksamaalt ning said neid sõja käigus saagiks nii venelastelt kui punastelt.

Valitsusväed kaotasid langenutena umbes 3200 meest, punased umbes 3600. Kodusõjaga kaasnes see, et tuhandeid inimesi sai surma ka väljaspool vahetut sõjategevust. Sõjaaegne punane terror lõpetas 1649 inimese elu, valgete poolt hukatud punaste arvuks on hinnatud 8380 inimest.

Soome 1918. aasta rahvusliku tragöödiaga oli seotud ka sõjavangide küsimus. Valitsusväed olid võtnud umbes 80 000 vangi, kes tuli viia kohtu ette. Ülekuulamiste järel vabastati neist umbes 6000 ja ülejäänute vastu esitati süüdistus selle tarbeks loodud erikohtutes. Need vajasid oma teenistusse peaaegu kõiki Soome juriste.

Surmaotsus langetati 555 inimese kohta ja täide viidi neist otsustest 265. Suurem osa ülejäänud karistustest oli kas kolmeaastane või lühem vangistus. Kõik vanglakaristused mõisteti tingimisi ja süüdimõistetud said kohe vabaks.

Sõjale lisas traagilisust seegi, et kohut ootavad mässulised olid koondatud suurtesse vangilaagritesse, kus näljahäda ja nakkushaiguste tagajärjel suri 1918. aasta suvel umbes 12 000 inimest. Vangilaagrite hädade leevendamiseks anti vangidele juba 1918. aasta sügisel massiliselt armu. 1919. aasta alguseks oli vange veel umbes 6000 ja 1921. aasta lõpuks 900.

Hennala vangilaager. | FOTO: Internet

Vana ütluse järgi on kodusõda sõdadest kõige julmem. Kodusõjas tapetakse oma rahvast ja seepärast jätab see väga aeglaselt paranevad haavad. Eesti Vabadussõda 1918–1920 ühendas rahva, kui kõik vasakpoolsetest demokraatidest kuni parempoolsete põllumeesteni olid samadel rinnetel kaitsmas oma maad. See oli ju õigupoolest kahekordne vabadussõda, sest Eesti armee võitis nii venelasi kui oma põlisvaenlasi sakslasi.

Soome olukord oli aga teistsugune. Nõukogude Liidu rünnakuga alanud Talvesõda 1939–1940 ühendas küll rahva uuesti, ent ikkagi kestis 1918. aasta sõja armide paranemine veel aastakümneid. Võib-olla alles nüüd, kui meenutame Soomes sada aastat tagasi peetud kodusõda, ei ole enam tarvis küsida: «Kummal poolel su vanavanemad 1918. aastal olid?»

Põhiline osa punase valitsuse liikmetest läks Nõukogude Venemaale. Paljud neist jõudsid kiiresti leninlikele positsioonidele ja tegelesid juba 1918. aasta augustis ja septembris Moskvas Soome kommunistliku partei asutamisega. Idealismile järgnes aga tragöödia. Kuus 1918. aasta punase valitsuse liiget kaotas «täpsemalt teadmata viisil» elu Stalini puhastustes, rääkimata teistest soomlastest ohvritest.

Kõiki punavalitsuse liikmeid ei suutnud Nõukogude Venemaa moodi sotsialism innustada. Mõni neist tuli tagasi Soome ning tegutses pärast kohtuotsuse saamist ja karistuse ärakandmist näiteks sotsiaaldemokraatliku erakonna rahvasaadikuna.

Jaan Tõnisson kirjutas Hella Wuolijokile oma arusaamast, millised on Soome kodusõja tulemused, Kopenhaagenist 26. juunil. Seega samal ajal, kui sõja järeltoimingud kohtuistungitel ja vangilaagrites alles käisid.

Ülevas ja idealistlikus sõnumis kirjutas Tõnisson: «Suureks pettumuseks Soome kulturalikkuse ja õigluse kohta on minule see hoolimata kättemaksuhimu, millega Soome kodanlus nüüd katsub kodusõda ja selle pärandust likwiderida. Ei oleks uskunud, et Soome haridus nii pääliskaudne on, et inimeste loomusunnid sääl tõsisest inimsusest ja kultuurast nii wähe puudutatud on.»

Tõnisson jätkas: «Ja weel vähem oleksin uskunud, et Soome politikamehed ja rahwajuhid ühtlasi nii lühikesenägelised on, et nemad oma rahwa häwitamiseks oma enese wendi purustada katsuwad, kus oleks suuremeelne õiglus tarwilikuks lepitajaks sotsialse wihawaenu kõrwaldamisel, et Soomes tulewikus kõik rahwa-klassid tõsise inimsuse ja kultura waimus wõiksid edeneda. Nüüd kustutatakse tuld tule abil, mis tulewikus ainult seda suuremat leeki ette walmistab.»

Tagasi üles