Tallinna linn õhust. Aerofoto. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

FOTO: SANDER ILVEST/

Inimestel ei ole võimu suhtes palju ootusi. Neid on ainult kaks, kuid see-eest on need väga kõrged. Oodatakse efektiivsust ja õiglust. Selle õigluse-mõiste täidavad inimrühmad ja ka iga inimene eraldi oma sisuga ning need tõlgendused võivad mõnikord üksteisest palju lahkneda ja olla omavahel lausa vastuolus. Laias laastus on need aga siiski kriteeriumid, millest suurema osa jaoks peab vähemalt üks olema pidevalt täidetud. Samasugused ootused kehtivad haldusreformi tulemuste suhtes. Oodatakse suuremat efektiivsust, ent samas ei tohi tekkida teravat konflikti õiglustundega. Üks haldusreformi vahetuid tagajärgi on paratamatult see, et väheneb elanike osalus poliitikas, sest reformi järel vähenes omavalitsuste arv.

Seda kõike tuleb arvesse võtta ka riigikogu valimisringkondade ümberjaotamise puhul. Senine korraldus on viimasel kahel kümnendil püsinud peaaegu muutumatu. Samas on selle aja vältel inimasustuses toimunud suuri muutusi. Enamik Eesti maakondi on oma elanike arvust ainuüksi viimase kümnendi vältel kaotanud ühe korraliku väikelinna jagu inimesi, Ida-Virumaa aga kordades rohkem.

Ääremaade inimestel on tavaks öelda, et elu Eestis liigub ühes suunas – Tallinna. Ja neil on kahtlemata õigus. Vahva on muidugi lehest lugeda ja televiisorist kuulda linnaelule käega rehmanud noortest inimestest, ent selge on, et Tallinn oli ja jääb Eesti piirides peamiseks tõmbekeskuseks. Kõikidele eelmistele, nagu ka praegusele valitsusele võib ette heita regionaalpoliitilise strateegia puudumist ja küündimatut rahvastikupoliitikat. Kuid trendi, et kogu Eesti elu koondub Tallinna ja seda ümbritsevatesse valdadesse, ongi raske muuta.

Valimisringkondade ümbertegemise puhul tuleb positiivsena esile tõsta rahvastikuprotsesside arvesse võtmist. Tõepoolest, ka rahvastiku kahanemisfaas – nii Eestis tervikuna kui ka kohalikul tasandil – tuleb hoolikalt läbi mõelda, et olulisemad funktsioonid saaksid tagatud. Sest ega mõne poliitiku või erakonna populistlikud loosungid kahest miljonist või enamast eestlasest olemasolevaid protsesse ümber ei pööra.

Eesti eri piirkondade valijad peavad olema esindatud riigikogus, ka tulevikus. Küsimuses, mitmeks valimisringkonnaks Eestit jagada, tuleb arvesse võtta haldusreformiga vähenenud osalusvõimalusi ning leida väljaspool Tallinna elavatele inimestele variant, mis aitaks tekkinud olukorda sel määral kompenseerida, et nad ei tunneks end senisest rohkem ühiskonna kui terviku mõistes kõrvalejäetuna. Selles osas tuleb otsida kompromisse ja leida tasakaal efektiivsuse ja õigluse vahel.