Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lauri Vahtre: tõde ja konstruktsioon

141
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lauri vahtre | FOTO: Tõnu Noorits

Kes meist poleks kuulnud, et igaühel on oma tõde. Või et rahvus, rass ja sugu on konstruktsioon. Kõik me teame, et see, mis on ühe jaoks lohk, võib teise jaoks olla muhk, ja mõlemal on õigus.

Me teame, et see, mida meie tajud esitlevad meile tõena, võib olla illusioon (nt fatamorgaana). Või et meie arusaamades rahvuse, rassi ja soo kohta on palju konstrueeritut, kokkuleppelist, ajastuomast, mis mõnel teisel ajalooetapil ei kehti põrmugi ja mida ei saa järelikult pidada igikestvaks tõeks. Klassikaline näide on muidugi naisest kui vältimatult KKK (Kinder, Kirche und Küche) külge aheldatud olendist, sest – ennäe – on võimalik ka hoopis teistsugune naine. Ja lõpuks teame arvukaid juhtumeid, kus ajalooline tõde – kuidas asjad „tegelikult“ toimusid – osutus uute allikate valgusel hoopis teistsuguseks ja miski justkui ei garanteeri, et mõni järgmine avastus sedagi pilti pea peale ei pööra.

TÕDE

Kuid nagu kõigi triviaalsuste puhul tavaks, leidub ikka inimesi, kes on valmis need kreeka ja ladina sõnatüvedesse mässima ning absurdini viima. Üks selline absurdsus on väide, et tekstil või reaalsusel on sama palju interpretatsioone, kui on nägijaid-lugejaid-tajujaid, ning et üks interpretatsioon pole teisest parem. Sellise väite esitamine tähendab, et kujundlik, üle vindi keeratud tavatarkus („igaühel oma tõde“) on pööratud sõnasõnaliseks. Igaühel oma tõde, mis on päriselt tõde, ja need ongi juba definitsiooni järgi võrdsed. Järelikult meie kõigi tõed on võrdsed.

Eriti kergekäeliselt tarvitatakse sellist suhtumist ajaloolise tõe suhtes, mille puhul on saavutatud enam-vähem üldine arvamus, et üht, teistest õigemat ajaloolist tõde ei eksisteerigi. Kõik, kes midagi ajaloo kohta väidavad, teevad seda omalt positsioonilt, teatava eesmärgiga jne, mis muudab nende tõe vaid üheks paljudest võimalikest.

Tulemused on umbes samad kui pöörata sõnasõnaliseks ülekeeratud vindiga tavatarkus, et inimene on inimesele hunt või et varga peas müts põleb. See tähendab – mõttetus.

„Tõdede võrdsuse“ mõttetuse demonstreerimiseks on mitu võimalust. Võib näiteks esile tuua tõsiasja, et kõik interpretatsioonid praktikas ei tööta. Näiteks kui te interpreteerite hernesuppi järjekindlalt šampoonina, siis jätab abikaasa teid tõenäoliselt maha. Kui interpreteerite lähenevat autot kaugeneva autona, võib tagajärg olla veel kurvem – et teie jätate maha nii abikaasa, lapsed kui ka terve maise ilma. Isegi väga tugeva iseloomuga sotsiaalkonstruktivist keedab kohvi ikkagi kohvist, mitte näiteks kruusast, ehkki teoreetiliselt peaks väide „see siin on kohv“ võrdse eduga kehtima kõige kohta, mida keegi arvab heaks kohviks nimetada.

Kõigi nende näidete peale leiaks järjekindel konstruktivist siiski enam või vähem vaimuka vastuväite. Lähenev auto on kellegi teise jaoks kahtlemata kaugenev ning isegi supp võib mingi manipulatsiooni abil osutuda šampooniks, ja see oleks vaid järjekordne tõend, et „kõik on suhteline“. Ja et oponendi vastuseis sellele sedastusele tuleneb lihtsalt subjektiivsest vastumeelsusest või mis veel mõjuvam – tema vaimsest piiratusest, mis ei luba näha suurt pilti ja universumi üldist olemust.

Seepärast tasub tähelepanu juhtida teisele viisile, kuidas näidata tõe suhtelisuse dogma mõttetust. See on täiesti veekindel ja pealegi märksa lõbusam kui targutamine lohkude ning muhkude üle.

Nimelt sisaldab iga lause eeldust, et on olemas tõde, mille suhtes teised tõed on kõigest „tõed“ ehk silmapetted ja eksitused. Iga lause – ka kõige veendunuma tõeeitaja lause. Kõnealune tõde sisaldub selles lauses eneses. Iga lause peab tõeseks iseennast. Kui konstruktivist ütleb, et tõde on üksnes kokkulepe, siis ta väidab midagi. Ta ütleb, et „nii on“. Ja et see, kes arvab, et ei ole kokkulepe, eksib, sest et „nii ei ole“.

Öeldu tundub paradokslemisena, kuid demonstreerib ilmekalt tõetuseõpetuse olemuslikku skisofreenilisust. Mida arvaksite inimesest, kes karjub teile kõrva: „Sa ei kuule mind! Kas kuulsid?“ Või siis korrutab: „Saa aru, sa ei saa minust aru. Kas said aru?“ Antud juhul siis: „Tõde on kokkulepe! Jäta see meelde, sinu arvamust siin ei küsita – tõde on kokkulepe!“

Võib-olla üritab konstruktivist end välja keerutada, öeldes, et tuleb vahet teha tõe ja „tõesuse“ vahel. Ärge laske end eksitada. Tõesus ei tähenda muud kui tõelevastavust ehk vastavust tõele, mis toob meid alguspunkti tagasi. Tõde on nagu kleepuv kommipaber näpu küljes, millest ei saa kuidagi lahti. Või nagu ajakirjanik, kes astub aknast sisse samal hetkel, kui ta uksest välja visati.

Eelduseta, et miski on tõde (või tõene), ei saa moodustada ühtki lauset. Mis ei tähenda veel, et tõde peaks tingimata olemas olema. Meie lihtsalt ei saa elada, mõelda ega suhelda ilma selle olemasolu eeldamata. Nagu näete, sisaldavad ka kaks viimast lauset kirjeldatud kommipaberit. Me eeldame, et asjad on täitsa iseseisvalt kuidagi, sõltumata igasugustest kokkulepetest, kuid arukate inimestena teame, et asi on küll asi, aga see, mida temast arvatakse, on iseasi. Seda viimast nimetavad merevahu teaduslikud koordineerijad konstruktsiooniks.

KONSTRUKTSIOON

Nagu nägime, on sotsiaalkonstruktivism tõetuseõpetusega lähedalt seotud. Konstruktivistid väidavad selge sõnaga, et „ei tasu otsida ka tõde ja tegelikkust: kõik see, mida me enda ümber näeme, on kinni meie enda mõtlemises ja meie enda loodud tähendussüsteemides ja diskursustes.“ (Tõnis Saarts, Sirp, 3.02.17)

Siin puutumegi kokku selle hämmastava mõtlemishäirega, mis sunnib mõnd inimest väitma, et rasse, rahvaid ega sugusid ei ole „olemas“, tegemist on konstruktsioonidega, st inimeste omavahelise kokkuleppega, kuidas mingit nähtust mõista ja mõtestada. Mõtlemishäirega selle poolest, et juba doktriini lävepakul satume ületamatutele loogilistele vastuoludele.

Vastuolud algavad väitest, et mingit nähtust mõista ja mõtestada võib põhimõtteliselt ükskõik kuidas, piisab vaid kokkuleppest. Kuid mis sellisel juhul üldse on see nähtus ise? Mismoodi mõjub see seedimisele või atmosfääri koostisele? Selleks, et millegi mõtestamises kokku leppida, peab see miski kõigepealt, ilma igasuguse kokkuleppeta, olemas olema, mis aga eeldab, et tal on ka mingid meie arvamustest sõltumatud omadused.

Näiteks on naised keskmiselt lühemad kui mehed. Ortodoksne konstruktivist ütleb nüüd muidugi, et ka „mehed“ ja „naised“ on konstruktsioon, aga Y-kromosoomlaste keskmine pikkus jääb sellegipoolest kõigis sootsiumides väiksemaks kui sama sootsiumi X-kromosoomlaste pikkus. Konstruktivist pistab siinkohal vahele, et sugude piires varieerub pikkus märksa rohkem kui sugude vahel, kuid sellega räägib ta ennast ainult sisse – mis sood? Neid ei pidanud ju olemas olema? Lisaks ei tee varieeruvus põrmugi valeks lauset, et „mehed on (keskmiselt) pikemad kui naised“.

Lõpuks peab konstruktivist ilmselt möönma, et tema kõneles ikkagi kõigest meie arusaamadest, milline üks õige X-kromosoomlane peaks olema – et me omistame neile seda, teist ja kolmandat, mis on vaid hoiak, arvamus, eelarvamus. Jah, aga kus siin uudis on? Inimesed on teadnud aastatuhandeid, et on olemus ja on arvamus. Triviaalsus.

Ühtlasi ilmneb, et tegelda tuleks hoopis küsimusega, kus asub reaalsuse ja kokkuleppe piir ehk kus lõpeb asi ise ja kus algab see, mida temast arvatakse. Ja kui palju arvamuses on seda, mis 1) tuleb vältimatult asjast endast, ning kui palju seda, 2) mille osas me võime kokku leppida nii ja teisiti. Sellist analüüsi kardavad sotsiaalkonstruktivismi maaletoojad nagu tuld, rippudes kinni võluvormeli küljes – „kõik on konstruktsioon“.

Arusaadav. Rahulik analüüs välistab näiteks võimaluse lajatada, et „rahvus on konstruktsioon“. Tuleks hoopis hakata uurima, mil määral paratamatu, mil määral konstrueeritud. Millega kaoks võimalus suvalist inimest või ideed üleolevalt natslikuks või rassistlikuks tembeldada. Ja paljud tublid merevahuanalüütikud kaotaksid oma võluriided nagu ahned naised Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“.

Iseküsimus on, miks mõni kardab paaniliselt üldistusi, nagu eestlane või neeger. Tegemist on tingitud refleksiga, mis sunnib lauset „rassid on olemas“ kuulma lausena „tapke neegreid“. Refleksid on kasulikud asjad, kuid ratsionaalses arutelus võiks kasutada närvisüsteemi muid võimalusi. Okaspuude ja lehtpuude eristamine ei tähenda üldse soovi üht kahest välja juurida. Pealegi ei ole üldistustest nagunii pääsu, iga nimisõna on üldistus. Ja iga lause, mis püüab mõistete piire hägustada või olematuks väita, kubiseb ise mõistetest ja nende piiridest.

VÕTKE VARAS KINNI

Oma väidetes kõige konstrueeritusest teeb sotsiaalkonstruktivism sama kapitaalse loogikavea kui tõe eitaja oma tõega selle kohta, et tõde ei ole. Väide „kõik on konstrueeritud“ peaks laienema ju ka sotsiaalkonstruktivismile endale. Sotsiaalkonstruktivism on nagu varas, kes karjub tänaval „võtke varas kinni!“ ehk teiste sõnadega: tegemist on ideoloogiaga, mis süüdistab küll rahvuslasi, küll konservatiive, küll „uusreaktsionäärlasi“ võimuahnes konstrueerimises – tegeldes ise just sellega.

Sama metoodikaga tuleks vaadelda ka sotsiaalkonstruktivismi üksikuid postulaate. Tõsimeelne tervemõistlane ei tule võib-olla selle pealegi, et peale asjade olemasolu võib konstrueerida ka nende puudumist. Nagu hallutsinatsioon, mis võib tähendada olematu kaelkirjaku nägemist, aga ka olemasoleva kaelkirjaku mittenägemist. Nii et võib rahumeeli väita: rassi, rahvuse ja soo (samuti ka tõe) konstruktsiooniks kuulutamine on ise puhtakujuline sotsiaalne konstruktsioon, mis tõepoolest teenibki – nagu teooria ütleb – kellegi hegemoonia kehtestamise või säilitamise huve. Kelle? Kelle huvides on konstrueeritud teooria, et (meie) rahvus on konstruktsioon?

PS. Jään huviga ootama järjekordset oponenti, kes põrutab kõigepealt, et Vahtre ei tea midagi, Vahtre eksib, ja seejärel asub usinalt kaitsma doktriini, mille kohaselt igaühel on oma tõde ja kõik tõed on võrdväärsed. See lisaks kaamosele vürtsi.

Tagasi üles