Ivar Tallo: kuhu hääled kadusid?

Ivar Tallo. Foto: Pm

Selmet järele mõelda, miks valimistel kehvasti läks, üritab Edgar Savisaar veebihääletust demagoogiaga maha teha, kirjutab e-Riigi Akadeemia juhatuse liige Ivar Tallo.
 

Kohaliku omavalitsuse valimistel 2009 kogus kõige suurema interneti häälesaagi 2402 häält Keskerakonna liider Savisaar, edestades soliidse 400 häälega teisele kohale jäänud Mart Laari, kes omakorda tegi kaks korda parema tulemuse kui järgmised tublid inimesed Urmas Paet ja Urmas Kruuse. Üleüldse võtsid 24 kandidaati üle 500 e-hääle ja e-hääli andis 104 313 inimest 10 930 kandidaadile.

Pole liialdus öelda, et nende valimiste järgi muutus Eesti internetihääletamine esimest korda tõsiseltvõetavaks tegevuseks nii kodus kui raja taga, sest nii absoluutarvudes kui protsentuaalselt (15,8 protsenti) oli internetis hääletamine muutunud suuruseks, mida ei saanud ignoreerida ei poliitikud ega rahvusvahelised vaatlejad.

Just nende valimistulemuste analüüsi tulemusena otsustasid mitmed riigid, nagu Belgia ja Norra, et nad lähevad edasi e-valimiste sisseviimise teed. Samuti ei olnud nende valimiste eel ega järel Keskerakonna vastuseisu e-valimistele, esimene hirm, mida koos Rahvaliiduga aastatel 2005–2007 põeti, oli ületatud ning edasi tundus, et e-valimistel on Eestis oodata ainult positiivseid uudiseid.

Tänavustel parlamendivalimistel oli seega juba ette oodata huvitavaid e-hääletamise tulemusi. Ja need ka tulid. Veerand kõikidest hääletanutest hääletas üle interneti ja olid sellega rahul. Üks poliitik nägi aga endale nišši nende esindamises, kes tehnoloogia uuendustes pole liiga kodus, ning üritab internetivalimisi kahtluse alla seada.

Argumendid e-hääletamise kahtluse alla seadmiseks on Edgar Savisaarel kahetsusväärselt demagoogilised, st emotsioonidele rõhuvad, kuid faktiliselt valed. Näiteks väitis ta oma esinemises, et e-hääletamine on maksma läinud miljoneid eurosid maksumaksja raha, samal ajal kui tegelik e-valimistele kulutatud summa kõigi kuue aasta peale kokku on ehk pool miljonit.

Teiseks, Savisaar väidab, et e-hääletamisest jälge ei jää, kuigi tegelikkus seda kuidagi ei kinnita. Jälg jääb ja me võime välja võtta hääletajad, kes kasutasid internetti, samamoodi nagu me teame ka seda, kes üldse hääletamas käisid. Mida me ei tea, on see, kelle poolt inimesed oma hääle andsid – ja seda nii virtuaalses kui ka reaalses maailmas.

Ameerika teadlasetädi kasutamine oma poliitilises kampaanias ei tulnud samuti kuigi hästi välja. See, mis on tõde USAs, ei pruugi seda Eestis olla. Meil on üleriigiliselt välja arendatud ­e-riigi infrastruktuur koos ID-kaardil põhineva digitaalse identiteediga.

See võimaldab riigil veenduda, et inimene infosüsteemi teises otsas on just see, kes ta väidab ennast olevat, ja sellisena oleme me valgusaastate kaugusel USAst, kus mõnes osariigis seadustati alles eelmiste valimiste aegu nõue, et kohustus on näidata pildiga isikut tõendavat dokumenti.

USAs ei ole keskset valijaregistrit ega üleriigilist riiklikku digitaal­set identiteeti ja selle tõttu oli võimalik olukord, kus internetivalimiste sisseviimiseks tegi sõjavägi tõesti miljardidollarilise kulutuse ning kirjutas selle siis korstnasse. Ime siis, et selle peale tekivad internetivalimiste skeptikud, keda rahastavad heldelt igasuguste valimismasinate ehitajad.

Kui internetihääletamine kedagi ohustab, siis just neid, sest Eesti moodi lahenduse jaoks piisab tavalisest arvutist ja kaardilugejast, samal ajal kui hääletusmasinasse (mis enamjaolt meenutavad suitsuostmise automaate) maetakse suuremas koguses mõttetuid ressursse.

Savisaare taganutetud perforeeritud hääletussedelid tõid 2000. aastal valimisvõidu ebaausalt ­George Bushile, sest tuhanded mustanahalised ei osanud neid masinaid korralikult kasutada ja nende hääled Al Gore’ile võtmetähtsusega osariigis jäid lihtsalt arvestamata.

Kui Savisaar on poliitik ja tema headusele annavad hinnangu valijad, siis Rein Ruutsoo samastab ennast teaduse ja minu arvamuse kohaselt ka fair play’ga, kuid tema esinemises polnud näha kumbagi.

Nimelt, ta oleks võinud rääkida sellest, et enne kui e-hääletamine sai jõustatud, sai uuritud selle põhiseadusele vastavust Euroopa Nõukogus, ning Veneetsia Komisjon, mis on Euroopa kõige soliidsema konstitutsiooniõiguse väljendaja, jõudis oma arvamuses järeldusele, et oma olemuselt on tegu paljudes Euroopa riikides (ka Eestis) kasutusel oleva postihääletuse erijuhuga ning seetõttu ei saa see kuidagi põhiseadusega vastuolus olla.

Samuti pöörduti Euroopa Nõukogu poole e-valimiste uuringu teos­tamiseks ja neid uuringuid võib samuti leida Euroopa Nõukogu kodu­lehel.

Selle asemel et internetis hääletamist demagoogia abil rünnata, võiks Keskerakonna esimees mõelda sellele, miks ta neil valimistel sai e-häälte järjestuses alles 8. tulemuse, kaotades oma 2009. aasta e-häältest ka absoluut­arvudes, samal ajal kui Urmas Paet ja Keit Pentus oma e-häälte tulemusi neljakordistasid.

Kas tõesti on sellises tulemuses süüdi kevad, suvi, sügis ja rahvusvaheline imperialism või on asi proosalisem ja valijad lihtsalt ei näinud idaraha-skandaali valguses Keskerakonna liidris tõsiseltvõetavat kandidaati peaministri kohale?