Henrik Roonemaa: suure sotsiaalmeedia kahvel

Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Ma pole näinud ühtegi mõistlikku välja pakutud lahendust peale selle, et kui keegi meist näeb mõnes veebikeskkonnas midagi koledat, tuleb sellest ettevõttele teada anda ja nad võtavad selle maha, kirjutab kolumnist Henrik Roonemaa.

Mõtleme korra Facebookile. See on täiesti fenomenaalne ettevõte. Neil on üle kahe miljardi kasutaja, mis tähendab, et see on ettevõte, kes vajab kasvamiseks varsti lihtsalt planeedile Maa rohkem lugemisoskusega inimesi. Midagi nii suurt ei ole me varem näinud.

Teiseks, viskame pilgu maailma kõige populaarsemate sotsiaalvõrgustike edetabelile.

Esikohal on Facebook, nagu juba öeldud, kahe miljardi kasutajaga. Teisel kohal on Google’i omanduses olev Youtube 1,5 miljardiga, kolmandal WhatsApp 1,2 miljardiga (see on Facebooki oma), neljandal Facebook Messenger 1,2 miljardiga, edasi tuleb paar Hiina teenust ja seitsmendal kohal on Instagram 700 miljoniga (see on ka Facebooki oma).

Seega, maailma kaheksast suuremast sotsiaalvõrgustikust on neli Facebooki omad. Pole siis mingi ime, et meediaväljannetel on Facebookiga armastuse ja vihkamise suhe. See on täiesti möödapääsmatu fakt, et inimesed lihtsalt on Facebookis ja kui nad pole Facebookis, siis on nad ikkagi kas Facebookis, Facebookis, Facebookis või Google’is. Ja kui meedia tahab tänapäeval üldse paljude inimeste tähelepanu kuidagi köita, siis peab ta olema ka nendes kanalites, sest vastasel juhul ei tule ta lihtsalt mitte kellelegi meelde.

Ma ei tea, mida meediaettevõtted tegelikult praegu kõige rohkem tahaksid. Mõni neist tundub arvavat, et kui me Facebooki kinni paneks, oleksime tagasi vanas heas ajas, kui inimesed tellisid tervete perede kaupa kultuurilehti ja vaatasid kõik koos õhtul telerist uudiseid. Selle üle on mõttetu isegi arutada.

Seega jääb üle teine variant. Meediaettevõtted saavad väga hästi aru, et nad on Facebookist täielikus sõltuvuses ja katsuvad teha mida tahes, et selles väga ebavõrdses sõltuvussuhtes endale vähegi paremat positsiooni välja kaubelda. Kui vaja, siis survestada ühiskondi ja valitsusi, et Facebooki pihtide vahele võtta.

Tihti muide asja eest. Facebook väidab kaljukindlalt, et nemad on platvorm, mitte meediaettevõte, ja see on oluline vahe. Platvormil vastutavad sisu eest postitajad, meediaettevõte vastutab ise. Tegelikult on see jama, sest Facebook on tegelikult meediaettevõtte definitsioon: nad toovad inimesteni uudiseid ja näitavad nende vahele reklaami. Nad on lihtsalt praegu üsna keerulisse olukorda sattunud: see, mis tõi neid siia, ei taha hästi enam edasi viia.

Ma ei usu, et tegelikult oleks asi selles, et ettevõtted, nagu Facebook ja Google hirmsasti tahaks, et nende keskkonnas leviks õud ja vihkamine. Milleks neil seda vaja on. Pigem on asi selles, kuidas üldse saab pidevalt valvata selle järele, mida kaks miljardit inimest postitab. Ma pole näinud ühtegi mõistlikku väljapakutud lahendust peale selle, et kui keegi meist näeb seal midagi koledat, tuleb sellest ettevõttele teada anda ja nad võtavad selle maha.

See ongi kahvel, kus suur sotsiaalmeedia praegu asub. Nende mõjukus on kasvanud nii suureks, et nad justkui peaksid hakkama vastutama selle eest, mida seal avaldatakse, aga nende enda ülesehitus ja olemus teeb vastutamise väga keeruliseks.

Kuidas need kaks asja ühendada, on määratult suur ja keeruline probleem.

Aga meie õnneks on kogu Silicon Valley enesekindlusest pakatav moto ju kogu aeg olnud see, et lahendamatuid probleeme pole olemas, on lihtsalt vaja natuke koodi kirjutada.