Maarja Vaino: mida teha mäluga?

Maarja Vaino Foto: Sander Ilvest / Postimees

Lääne ühiskond muutub ümbertegemistuhinas aina hüsteerilisemaks ja selle hüsteeria avalduseks on ka viimase aja ahistamispaljastused, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Vanasti oli kõnekäänd: kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! Seda võiks meenutada äkitselt lahvatanud ja aastakümne taha ulatuvate ahistamisskandaalide puhul.

Sest on ka ütlus: räägi nüüd või vaiki igavesti! Kui oleks tahetud maailma parandada, seista enese eest ning ära hoida järgmiste ahistatute võimalikke kannatusi, oleks tulnud tegutseda kohe. Nüüd on mõnigi süüdistus tagantjärele tarkus, mis ei aita kedagi.

Isegi vastupidi: kardetavasti on nende põhiefekt see, et tõeliselt ahistatud inimestel on raskem oma häält kuuldavale tuua, sest põlvesilitamistraumad on meediaruumi ära täitnud.

Tuleb ju möönda, et vägistamisel, jälitamisel ja psüühilise/füüsilise terrori rakendamisel ning ülemäära julgel flirdil on vaks vahet. See vahe on nüüdsete skandaalide käigus kaduma läinud. Tagajärjeks on segapudru, kus ahistamiseks võib soovi korral nimetada enam-vähem kõike, ka lihtsalt taktitut ja labast käitumist, ja sõna hakkab kaotama oma konkreetsemat sisu.

Huvitav on ka süüdistatavate üsnagi levinud reaktsioon – nad ei mäleta toimunut. Enamasti järgneb siiski kiire vabandus ja enese süüditunnistamine.

Kokkuvõttes taandub probleem paljuski mälule ja mäletamisele.

Üldiselt inimesed unustavad palju ja see, mida nad ei unusta, modifitseerub nende mälus omal moel. Meenub isegi termin valemälestused. Valemälestusi (pseudomälestused) defineeritakse tavaliselt kui ebakorrektseid uskumusi minevikusündmuste kohta, mis on saanud mälu pärisosaks ja mida mäletaja peab tõeseks.

Olen näiteks mitu korda olnud mõnda tsitaati raamatust otsides veendunud, et tean, millises kohas see asub ja mida sisaldab, aga lõpuks selgub, et kõik on olnud valesti meeles. Mälu vedas alt.

Samas on ilmne, et mälu ja mäletamine on üks kõige olulisemaid identiteedi osi. Mälu kaotanud inimesed ei ole üldiselt õnnelikud, dementseks jäämist kardavad ju kõik. Eriti tahetakse alles hoida ilusaid mälestusi (miks muidu ohjeldamatult fotografeerida, hetke jäädvustada?), ent öeldakse ka: pahategu andesta, aga ära unusta.

Nii või teisiti on mäletamisest saanud Euroopas ja Ühendriikides suur probleem. Ja mitte ahistamisskandaalide tõttu, vaid ennekõike ajaloo ja identiteediga seotud küsimustes.

Meenutagem näiteks mõne aja eest USAs lahvatanud monumendiskandaali. Nõue võtta maha lõunaosariiklastest kindralite ja sõdurite kujud, nimetada ümber nende nime kandvad koolid jne, viitab ilmselgele soovile ajalugu ümber kirjutada, hakata seda mäletama teistmoodi.

Hävitame ja unustame selle, mis meile ei meeldi! Sellest aspektist vaadatuna peaks Eesti ammu olema tühi nõukogudeaegsetest «vabastajate» monumentidest, kelle toel pandi siin toime kena väike genotsiidike, ometi on need monumendid peaaegu kõik alles. Põhjenduseks on väide, et meie ajaloost ei saa nõukogude okupatsiooniaega välja lõigata. Nii see tõesti on, ehkki ausa mäletamise huvides tuleks nende monumentide külge keerata infotahvlid, kus on kirjas, millega on ajaloos tegu.

Kuna mälu on nii tugevalt seotud inimese identiteediga, on mälust ja mäletamisest saanud tohutu poliitiline ja ideoloogiline relv. Selles osas meenutab praegu toimuv nõukogude aega.

Ajalugu tahetakse ümber kirjutada, et «mäletataks» ideoloogiliselt õigesti (ehk luua valemäletamist) ja unustataks see, mis on «ebasobiv». Ja sobimatut on meie maailmas üha rohkem. Poliitkorrektsus ja normide kehtestamise iha pole viinud mitte ainult inimeste enesetsensuurini, vaid aina enam ka ajaloo ümbertegemiseni praeguse poliitkorrektsuse standardite järgi.

Nii nagu mõnel pool on hukka mõistetud «valed» muinasjutud ja ilukirjandusteosed, kus tegelased ei tohi olla need, kes nad on, vaid peavad vastama ideoloogilistele normidele, tahetakse ümber kujundada ka linnaruumid ja ajalookäsitlused. Tuleb mäletada õigesti!

Teisest küljest tahaks seesama ideoloogiline standard ilmselt, et inimesed üldse eriti midagi ei mäletaks. (Hariduseski ju rõhutatakse aina rohkem, et pole vaja midagi pähe õppida, tõeliselt omandada, sest internetist saab järele vaadata. Asjatundmatus aga viib oskamatuseni seoseid luua ja kontekstist aru saada, tajuda ajalugu ja kultuure, olla haritud ja mõistlik inimene.) Ajalooline mälu on suur takistus globaalse, rahvusliku identiteedita ja sügavama omakultuurita «uue» inimese loomisel. Mäluta inimese puhul on tähtis identifikatsioon, aga mitte identiteet. Identifikatsiooniga inimene võib elada ja liikuda kõikjal, ilma et ta oleks «liigselt seotud».

Sellised inimesed võivad «saada eestlaseks», kui nad vaid tahavad, ja samamoodi muidugi ükskõik kelleks teiseks, vahet pole. Ajalooline mälu- ja kultuuritunnetus, mälestuste mälestused, ei mängi nende puhul enam rolli. Teisalt ei ole siis rahvuse nimetamisel niikuinii enam tähtsust, sest sellel poleks sisu. Nii et kui juba ahistamisest rääkida, võiks öelda ka, et mõnes mõttes on terved rahvad ja kultuurid ahistatud – globalistliku ideoloogia poolt.

Ühiskonna ümbertegemise tuhinas on Euroopa ja USA hakanud meenutama 19. sajandi (nais)patsienti, kelle levinuim diagnoos oli hüsteeria. Need naised olid ära kurnatud kõigi keeldudest ja kommetest, mis neile ühiskonnas peale pandi. Lõputu enese allasurumine viis viimaks välja hüsteerilise käitumiseni. Ja nii tundub ka praegu olevat: maailm on muutunud hüsteeriliseks, sest ei suuda enam toime tulla kõigi oma uute normide ja ideoloogiliste korrektsustega, mis on iseendale kohustuseks tehtud.

Lõpuks ei osatagi seda enam muudmoodi välja elada, kui märatsedes, lõhkudes, teisaldades, süüdistades, solvudes ja skandaalitsedes ning pidevalt mingeid suhteid klaarides. Mulle näib, et ahistamissüüdistuste laine on osa sellest hüsteeriast, mille tegelik põhjus peitub vähemalt osaliselt hoopis mujal.

Läheks vaja üht suurt Freudi diivanit, kus aeg maha võtta, iseennast analüüsida, eristada valemälestused tõelistest mälestustest ning õppida aktseptima ka neid asju, mis enda ja teiste juures ning üldse elus ei meeldi. Ehk aitaks see saavutada mingit sisemist tasakaalu, mis ilmselgelt on ühiskondades paigast ära ning segab juba tõsiselt keskendumist tegelikele probleemidele ja abivajajatele.