Henn Põlluaas

FOTO: Riigikogu

Katuserahaga saab ka opositsioon head teha, kirjutab riigikogu liige Henn Põlluaas (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Niinimetatud katuseraha on igal aastal jagatud nüüd juba peaaegu kümme aastat. Vahendid lähevad sellistele objektidele ja ühendustele, millele riigi või omavalitsuste eelarvest raha ei jätku või ei ole ette nähtud – lasteaedadele, koolidele, mittetulundusühingutele, külaseltsidele, kogudustele-kirikutele, heategevusele, kultuurimajadele, raamatukogudele, spordile, vähihaigetele, puudustkannatavatele, suurperedele, Kaitseliidule, vabatahtlikele päästjatele ja nii edasi.

2017. aastaks eraldati niisuguseid toetusi üle 500, kokku enam kui nelja miljoni euro eest. 2018. aastaks on valitsus katuserahaks eraldanud neli miljonit eurot põhimõttel, et kolm läheb koalitsioonierakondadele ja üks miljon opositsioonile.

Katuseraha ebavõrdsest jagunemisest

Katuseraha süsteemil on nii pooldajaid kui ka vastaseid. Riigikogu erakondadest on hiljuti selle vastu sõna võtnud kaks – Reformierakond ja Vabaerakond.

Jürgen Ligi nimetab katuseraha jagamist ebamoraalseks ja soovitab teistel sellest loobuda, nagu teeb Reformierakond. «Me vähendame sellega eelarve miinust ja jätame selle raha riigile,» ütles ta. 2018. aasta riigieelarve kulude ja investeeringute maht on 10,58 miljardit eurot ja tulude maht 10,33 miljardit. Need neli miljonit on selle kõrval kui tilk meres.

Koomiline on, et katuseraha kõlbas Reformierakonnale hästi siis, kui oldi koalitsioonis ja võeti endale jagada oluliselt suuremaid summasid, kui saab nüüd opositsioonis olles. Nüüdne samm on pigem lihtsalt poos.

Ebamoraalne on ja kriitikat väärib hoopis katuseraha ebavõrdne jagunemine koalitsiooni ja opositsiooni vahel, kus valitsusparteid määravad endale kolm korda rohkem vahendeid. Õiglane oleks anda iga riigikogu erakonna käsutusse võrdne summa.

Vabaerakonna fraktsiooni aseesimees Andres Ammas leiab, et see, kunagi ammu õilsana kavandatud süsteem on moondunud millekski väärastunuks, kus poliitikud jagavad riigi raha ja hooplevad seda tehes. Tema sõnul on katuseraha omamoodi altkäemaks riigikogu liikmetele selle eest, et müüsid iseend ja oma mandaadi valitsuse kummitempliks. Sellega ei saa küll nõus olla. Võib-olla Vabaerakond on kummitempel, kuid Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kindlasti mitte.

Vabaerakond on kuulutanud, et nende saadikud katuseraha jagamise protsessis ei osale ja annavad kõnealused 300 000 eurot mittetulundusühingule Eesti Külaliikumine Kodukant, kes jagab need siis edasi. Jutuks kena küll, kuid sellega osalevad nad ju selles samas jagamisprotsessis, mida nad silmakirjalikult maha teevad. Jällegi vaid sisutühi pooside tegemine. Mitteosalemine tähendaks rahast loobumist, kuid seda nad ka ei tee, sest muidu läheks raha «poliitiliste nahhaalide käsutusse».

Kas «poliitilised nahhaalid» on riigikogu liikmed, kes suunavad raha vajalike asjade tegemiseks või need, kes raha saavad ja seda lõpptulemusena kasutavad, Ammas ei täpsustanud. Mõlemal juhul on ütlus inetu ja heal eesmärgil tehtavat halvustav, sest enda taskusse ei pista seda raha ei ühed ega teised. Katuseraha kasutatakse ju kohaliku elu ja kogukonna, laiemalt ühiskonna hüvanguks.

Kui raha kasutavad need, kes seda väljaütlemistes vajalikuks ei pea ja igati maha teevad, siis näitavad nad vaid enda kahepalgelisust. Ükskõik, kas nad kasutavad katuseraha ise või vahendaja kaudu.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei näe katuserahade süsteemis iseeneses midagi taunimisväärset. Välja arvatud juhtudel, kui keegi seda tõesti kuidagi enda huvides ära kasutab ja oma tasku pistab, kuid see võimalus on sisuliselt välistatud. Ükski saadik seda raha puutuda ei saa, kõik ettepanekud vaatab üle rahanduskomisjon, lepingud sõlmib, summad kannab üle ja nende kasutamist kontrollib ministeerium. Ignoreerida ei saa ka ajakirjanduse osa kontrollija rollis.

Kahjuks ei arvestata sageli riigieelarve koostamisel opositsiooni ettepanekutega. Nii oli näiteks mullu ja on ka tänavu. Kui opositsioonil oleks võimalus selles sisuliselt kaasa rääkida, võiks ehk arutada katuserahade süsteemi muutmise või katkestamise üle.

Katuseraha on eelarve mahuga võrreldes tibatilluke, kuid sellele vaatamata opositsiooni jaoks siiski ainus võimalus osaleda riigieelarveliste vahendite suunamisel sinna, kus meie arusaamise järgi selle järele vajadust on. Oleks rumal see võimalus kasutamata jätta.

Me ei arva, et EKRE riigikogu saadikutel või teistel puuduks kompetents aru saada, millised projektid on head ja mõttekad ning mis väärivad toetamist. Me usaldame enda fraktsiooni liikmete otsustusvõimet, me ei vaja vahendajaid ega toeta ka tühjade pooside tegemist. EKRE eraldatud katuseraha läheb kõik asja ette.

Kaheldava väärtusega ettepanek

Katuseraha vastu on sõna võtnud ka Eesti Vabaühenduste Liit (EVL), kes kogub isegi allkirju, et teha parlamendile ettepanek lõpetada katuseraha jagamine.

Tegevustoetusi peaksid nende meelest andma oma strateegilistele partneritele ministeeriumid, mitte riigikogu. 

See on äärmiselt kaheldava väärtusega ettepanek, sest vaadates ministeeriumite strateegilisi partnereid, siis on nende valikus oluliselt suuremaid kaheldavusi kui kogu katuseraha jagamises kokku.

Näiteks seksuaalvähemusi, niinimetatud sooneutraalsust ja äärmusfeministe esindavate ning immigratsiooni toetavate ühenduste ministeeriumitelt saadav toetus on juba täna oluliselt suurem kui katuseraha. Arusaadavatel põhjustel on selline ühte väravasse mängimine avalikkuses paksu verd tekitanud. Kuna kõnealused ühingud on EVLi liikmed, ei pane nende ettepanek imestama.

Vabaühenduste Liidu katuseraha kaotamise ettepanekul ei ole igatahes avalikkuse silmis poolehoidu, allkirja andnuid on vaid mõnisada. Vähem kui neid, kes igal üksikul aastal on saanud katuseraha eest midagi hädavajalikku soetada, korda saata või head teha.

Leian, et seni toimivat süsteemi, mis võimaldab hädavajalikku toetust saada seal, kuhu see ei oleks muidu ehk jõudnudki, ei ole põhjust niisama kõrvale heita.