Sirje Kiin: kas eestlane on kitsi või lahke?

Sirje Kiin Foto: Erakogu

Kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin arutleb, miks viimase rahvusvahelise lahkuse uuringu järgi on eestlased tagareas.

Kui asusin tosin aastat tagasi Ameerika Ühendriikidesse elama, hämmastas mind vabatahtliku töö ja igapäevaste annetamiste rohkus, mis kuulub Uues Maailmas nii endastmõistetavalt argipäeva, et seda ei peeta mingiks eriliseks sündmuseks, ei kuulutata ajalehis ega pidulikes telereklaamides. Tõsi, kohalikes lehtedes ilmuvad vahel suuremate organisatsioonide annetustšekkide üleandmisest infopildid, aga needki on nii tavalised, et keegi ei tee sellest suuremat numbrit.

Vabatahtliku töö ja annetamisega tegelevad pidevalt, mitte ainult kord aastas jõulude eel, eranditult kõik, keda mina olen Ameerika ühiskonnas tundma õppinud: töölkäijad ja pensionärid, õpilased ja professorid, rikkamad ja vaesemad, kirikuinimesed ja mittekirikulised, ehkki viimaseid on vähem kui esimesi. Vast ennekõike seepärast, et ameeriklaste lahke aitamiskultuuri juured peituvad protestantlikus ajaloos, mis lähtus ja lähtub ligimese aitamise esmasest eetikast.

Koos abikaasaga oleme osalenud peamiselt Rotary Klubi rahvusvahelistes ja kohalikes aktsioonides. Viimati müüsin kahel novembripäeval kohalikus Madisoni aiandis roosikimpe, kust saadud paari tuhande dollari suurune tulu läheb looduskatastroofis kannatanutele abipakkide ja telkide soetamiseks. Õppejõust abikaasa jagab täna ühes kirikus tänupüha toitu väheosalistele, kinkides mitu tundi oma aega. Jõulunädalal viime sooja toitu koju kodulinna vanuritele, sest meie Rotary Klubi osaleb koos paljude teiste vabatahtlikega abiprogrammis Meals On Wheals (Ratastel Toit).

Eesti aitamises 121. kohal 

2017. aasta rahvusvahelises lahkuse uuringus (CAF World Giving Index 2017) reastati 140 riiki kolmes kategoorias: võõraste aitamine, raha annetamine ja vabatahtlikule tööle kuluv aeg. Igast riigist küsitleti keskmiselt tuhandet inimest. Maailma lahkeimaks riigiks osutus teist aastat järjest Myanmar (Birma), teine on Indoneesia ja kolmas Keenia.

Lahkeimate riikide esikümnesse kuuluvad veel Uus-Meremaa, Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Kanada, Araabia Ühendemiraadid, Iirimaa ja Holland.

Lahkeid on nii vaeste kui ka rikkaimate riikide hulgas, mis osutab, et abivalmidus ei sõltu sellest, kui kerge või raske on inimeste elu, vaid ühiskondlikest väärtustest ja ilmselt ka religioossest taustast.

Uuringu raportis selgitatakse, et Myanmari kõrge koht tuleneb arvatavasti sellest, et riigis praktiseeritakse budismi. 91 protsenti Myanmari elanikest annetas eelmisel aastal heategevusse raha, 53 protsenti aitas võhivõõrast ja 51 protsenti tegi vabatahtlikku tööd.

Kitsimate riikide kolmandikku kuuluvad paraku ka kõik kolm Balti riiki. Eesti on lahkuse poolest sajandal kohal (140 riigi võrdluses), kusjuures võõraste aitamises oli Eesti 121. kohal, raha annetamises 84. kohal ja vabatahtliku töö poolest 57. kohal. Ehkki Eesti tulemus oli pingerea lõpukümnesse jäänud Lätist ja Leedust märksa parem, pole siin millegi üle rõõmustada.

Kõige kitsim riik on Jeemen, kus ainult 31 protsenti inimestest aitab võõraid, kolm protsenti annetab heategevusse ning kuus protsenti teeb vabatahtlikku tööd. Kümme kitsimat riiki olid selle uuringu põhjal Jeemen, Hiina, Leedu, Maroko, Gruusia, Kambodža, Madagaskar, Serbia, Läti ja Mauritaania.

Kinkimine pole eestlastele veel argine

Mis võivad olla põhjused, et meie lahkus seatakse rahvusvahelises võrdluses küsimärgi alla? Kas tõesti oleme kitsid ja kinnised ning kui oleme, millest see johtub? Vaesusega ei saa seda põhjendada, sest me ei kuulu maailma vaesemate maade hulka, samuti näeme, et vaesus ei takista meist palju vaesemaid rahvaid oma kaaslasi abistamast.

Eesti on ju ometi ÜRO inimarengu indeksi edetabelis juba alates 2010. aastast kõige kõrgemalt arenenud riikide seas (2016. aastal 188 riigi seas 30. kohal), samas oleme õnnelikkuse ja heaolu uuringute järgi üks Euroopa õnnetumaid rahvaid: 2016. aastal avaldatud maailma õnnelikkuse raporti järgi on Eesti 156 maailma riigi seas õnnelikkuse määralt alles 72. kohal. Ehk tuleneb meie vähesem lahkus õnnetumast enesehinnangust? vähesest rahulolust iseendaga, oma elu ja saatusega? Et kuidas ma aitan, kui ise olen õnnetu, pole rahul oma elu ega seisukorraga? Õnnetul inimesel jagub ju vähem empaatiavõimet ja tähelepanu teiste hädadele ja kannatustele.

Sotsioloogid on juhtinud tähelepanu veel ühele võimalikule põhjusele, nimelt meie kinnisele olemisele: «Ühe võrdleva uuringu järgi, mille kolleegidega läbi viisime, osutusid eestlased oma isiksuse seadumustelt üheks kõige vähem avatud rahvaks, keda senimaani uuritud, olles sealjuures tunduvalt vähem avatud kui venelased ja eestivenelased.» (Anu Realo: kes on õige eestlane? Postimees 1.04.2016).

Ajaloolised kannatused ja poliitilise traagika saaks ju alati tuua sobivaks ettekäändeks mistahes eesti rahva hädadele, sh ka suletusele, kinnisele ja igiõnnetule olekule, vähesele lahkusele, aga kui teha seda veerand sajandit pärast taasiseseisvumist, tundub see siiski lihtsustav ja ebapiisav.

Teades, et eestlased on üks kõige vähem religioosne rahvas Euroopas, võiks ehk oletada, et koos luterliku pesuveega oleme äkki välja visanud ka lapse ehk väheosaliste igapäevase aitamise, mis kuulus ju tegelikult ajalooliselt vanemasse eesti kultuuri: iga küla toitis ise oma sandid, saunas sünnitanule viisid naabrid hää ja paremaga toidukausid, kuni ta ise süüa teha ei jaksanud, suuremate tööde puhul tuldi kokku talgutele.

Muidugi tehakse praegugi Eestis edukaid korjandusi küll meditsiiniaparaatide ostuks lastehaiglale, eriti kallist ravi vajavale haigele lapsele või mõnele tulekahjus kannatanud lasterikkale perele, kuid ilmselt pole need aktsioonid siiski veel olnud piisavad, et võõraste abistamine ja raha annetamine muutunuks oluliseks, argiseks asjaks igale eestlasele.

TNS Emor uuris 2015. aastal Eesti elanike emotsionaalset minapilti ja tuvastas, et 26 protsenti eestlastest on tegelikult Hoolijad, nad on küll introvertsed, kuid tunnevad vastutust ja kannavad hoolt nii ühiskonna kui ka oma lähedaste eest. 24 protsenti eestlastest on aga Kuulujad, mis on kõige sotsiaalsem ja seltskondlikum arhetüüp: sõbralik, abivalmis ja soe, hindab lihtsust, varasemat kogemust ja traditsioone. Selliste emotsionaalsete vajadustega inimesi on Eestis kõige rohkem võrreldes teiste minapildi tüüpidega: viis protsenti on arhetüübilt Mässajad, 11 protsenti Elutargad, 12 protsenti Kehtestajad, 22 protsenti Nautlejad, 24 protsenti Kuulujad ning 26 protsenti Hoolijad. (Kaidi Reedi, Tanja Kriger. Eestlane on pigem looja kui lammutaja ja mässaja. Maaleht, 4.04.2015). Uurijad tõdesid, et sotsiaalpoliitika rõhutamine ja erinevate sotsiaalalgatuste (Toidupank, Koolikiusamise vastu, Tagurpidi Lavka ja nii edasi) rohkus tõestab siiski, et soovime tegelikult elada oma tõeliste emotsionaalsete vajadustega (loe: sisemise lahkusega) rohkem kooskõlas. Kinkimisrõõm on ju suurim. Ehk saame siis ka õnnelikumaks rahvaks.