Ott Järvela: Venemaa olümpialt eemaldamine on enesehügieeni küsimus

Ott Järvela Foto: SCANPIX

Venemaa Pyeongchangi 2018. aasta taliolümpiamängudelt eemaldamine – Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) juhtkond langetab vastava otsuse 5. detsembril – on maailma spordi ja olümpialiikumise jaoks enesehügieeni küsimus.

Aga nii saavad ju karistada ja peavad olümpiamängudelt kõrvale jääma ka sportlased, kes pole dopingu tarvitamises süüdi? Kuhu kaob süütuse presumptsioon? Samasse virtsamerre, kuhu alatu Venemaa on tirinud liigset kannatlikkust ilmutanud olümpialiikumise.

Kui allakukkuv lennuk on tabamas koolimaja, aga piloodil on võimalik suunata see laohoone pihta, siis on vastutustundlik seda teha, sest ohvreid oleks palju vähem. Jah, Venemaa eemaldamisega tehtaks liiga ka dopingusüüta sportlastele, aga see hind tuleb maksta, et kaitsta olümpiamängude usaldusväärsust ja kõiki ausaid atleete.

Lisaks 19-le viimase kuu jooksul Sotši olümpiamängudelt (2014) diskvalifitseeritud sportlasele, kellelt on kokku ära võetud 11 medalit (neist neli kuldset), on järeltestimise tulemusel tühistatud 18 Pekingi olümpial (2008) ning 32 Londoni olümpial (2012) võistelnud Venemaa sportlase tulemused. Venemaalt on ära võetud 14 Pekingi ja 13 Londoni olümpiamedalit.

Kokku tähendab see 38 (kahjuks arv ilmselt suureneb) petiste kaela riputatud autasu, mistõttu on vähemalt 38 korda jäänud puhastel sportlastel kogemata õiglane tunnustus ja elu üks tipphetki, mida olümpiamedali kaelasaamine kahtlemata on.

Lisaks spordisõpradesse külvatud äng, pettumus, kurbus, usaldamatus ja tülgastus. Miks tuleks olümpiamängudele hingega kaasa elada, kui hiljem tuleb petta saanud hinge kokku lappida? Eesti suusaspordi näitel teame paraku täpselt, et see on väga valus toiming.

Olümpialiikumisel tuleb end röövelliku Venemaa eest kaitsta ja nad ukse taha jätta. Pyeongchangis võistelda soovivate Venemaa sportlaste puhul tuleb käituda samamoodi, nagu talitati tänavusel kergejõustiku MMil – atleedid, kes suudavad tõestada oma dopingupuhtust, saavad startida olümpialipu all neutraalsete sportlastena.

Silmakirjalik «sport ja poliitika on kaks eri asja» pateetika on ummiktee. ROKi uurimiskomisjon tuvastas fakti: Venemaa käivitas Sotši olümpiamängudel vastaste petmiseks riikliku dopinguprogrammi. Enam otsesemalt poliitikat ja sporti siduda pole võimalik. Täpselt nagu kunagi Nõukogude Liidus, on tippsport ka Venemaal poliitilise režiimi tööriist, millega proovitakse õigustada oma võimul püsimist.

Nimetatu taustal on vaja Eestis lõpetada pea liiva alla peitmine ning möönda, et korvpalli Ühisliiga ja jäähokiliiga KHL kätkevad endas peale sportliku poole ka väga selget poliitilist aspekti – hoida elus ja meeles Nõukogude Liidu mõõdet. Neid mänge kaasa mängides teenitakse Kremli eesmärke.