Mart Raudsaar: ärge avage ust võõrastele

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tehnoloogia areneb ja inimühiskond areneb koos sellega. Varem või hiljem õpivad inimesed uute nähtustega koos elama, sest loodus on teinud meid üsna kohanemisvõimelisteks.

Nõukogude ajal õpiti lugema ridade vahelt. Propagandat ei usutud ning käibis anekdoot, et kui midagi reklaamitakse – näiteks siidrätikuid –, siis need järelikult ei müü. Uuemal ajal on tekkinud veebiportaalide kasutajatel omamoodi nn lugejapimedus. Ekraani vaadatakse, aga ekraani servas olevaid reklaame ei nähta. Aju juba teab, et seal on reklaam, millele pole vaja põhitähelepanu suunata.

Tõenäoliselt kohastume peagi ka sotsiaalmeediaga ning õpime seda kasutama mõistlikul viisil. Ent selleni läheb ilmselt veel natuke aega. Läinud nädalal lõi Harku vallas laineid nn valge kaubiku juhtum, kuhu väidetavalt olevat tõmmatud üks kooliealine laps. Teemat jagati aktiivselt sotsiaalmeedias ning küsimusega tegeles terve nädalavahetuse aktiivselt ka politsei, sest vabaduse võtmine ja alaealiste vastu suunatud kuriteod on politsei jaoks esmatähtsad.

Peale asja lähemat uurimist pidi politsei aga tegema pressiteate. «Täna võin kinnitada, et reedel sotsiaalmeedias kirjeldatud juhtum aset ei leidnud,» ütles selles Põhja prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitse grupi juht Reimo Raivet. Ühesõnaga, inimesed olid sotsiaalmeedias jaganud libauudist.

Paraku on sotsiaalmeedial peale heade omaduste üks puudus. Kui ajakirjandust tehakse kollektiivselt, siis sotsiaalmeedia kasutajad on üldiselt üksikisikud, kellel puudub faktide kontrollimise võimalus, mida ajakirjandus peab tegema ainuüksi kohtuprotsesside kartuses. Kui lisaks puudub tarbijatel kriitiline lugemisoskus, suutlikkus eraldada mädad õunad kuldsetest, siis ongi kuri karjas, sest kasutajatele huvi pakkuvad või neid ärritavad sõnumid võivad lumepallina massidesse veereda. Selle kohta öeldakse, et nad muutuvad viraalseks. Milline omapärane etümoloogiline sarnasus peitub siin viirustega, kas pole?

Mulle meenub juhtum Norra Kuningriigist. Kui 22. juulil 2011 plahvatas Oslo valitsuskvartalis autopomm, toimus sarnane infoplahvatus sotsiaalmeedias. Kasutajad asusid üksteise võidu tooma välja uusi fakte selle kohta, kes ja kus oli näinud muhameedlase välimusega isikuid. Üleüldine arvamus oli, et tegemist on islamiterrorismiga.

Ajalehe VG toimetus arvas siiski, et nad ei saa tugineda sotsiaalmeedias räägitavale. Nagu on meenutanud toona VG toimetuses töötanud Marius Tetlie, kogunesid ajakirjanikud hotelliruumis (plahvatus oli purustanud toimetuse aknad) ning sel päeval «taasavastati klassikaline ajakirjandus» ühiskonna jaoks, sest VG uurivad ajakirjanikud käisid esimesena välja versiooni, et terroriakti sooritaja oli üksik valgenahaline mees. See tundus ühiskonna jaoks täiesti uskumatu. Ent tagasivaates, ehkki ajakirjanikud polnud kõige uhkemad VG eriväljaannete põlve otsas tehtud välimuse üle, olid nad väga uhked nende sisu üle, mis osutus adekvaatseks ja tõele vastavaks kajastuseks.

Kindlasti tasub üle korrata üks soovitus politsei pressiteatest, kuidas suhtuda sotsiaalmeediasse. «Enne teate jagamist tuleks kindlasti veenduda informatsiooni tõesuses ja postitaja taustas ning motiivides.»

Lisan veel ühe soovituse. Ärge võtke endale Facebookis sõbraks isikut, keda te ei tunne. 16. septembril soovis minu sõbraks saada keegi Katrina Kannel. Tema profiili uurimisel sai mõne minutiga selgeks, et seal pole terakestki tõtt. Kuid juba oli meil 43 ühist sõpra, nende seas tublisid ja nutikaid inimesi. Saan aru, et kõigil on kiire. Kuid välisuksest me ju igaüht sisse ei lase, mõelgem hetkeks sellele.