Olev Remsu: maakera pöördub itta

Olev Remsu Foto: Erakogu

Maailmas on hakanud esile kerkima uus jõukeskus Ida- ja Kagu-Aasias kahe miljardiriigi Hiina ja India näol, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Mäletatavasti oli see vahva erudiit Švejk, kes tõdes: maailma sees on veel teine, märksa suurem maailm. Švejk ei eksi eales ning sedapuhku on tal koguni topeltõigus, kuna maailma sees on kaks maailmast suuremat maailma, ning need on Hiina ja India.

Mõlemad on maailma suurimad riigid, maailma ainukesed miljardiriigid, Hiina on elanike arvult esimesel, pindalalt kolmandal-neljandal, sisemajanduse kogutoodangult esimesel (ühe elaniku kohta 83.) ning sisemajanduse koguprodukti poolest (majandusteoreetikud teevad neil kahel näitajal ranget vahet) teisel (ühe elaniku kohta 72.) kohal. India vastavalt teisel, seitsmendal, kolmandal (ja 122.) ning kuuendal (ja 144.) kohal.

Mõlema panus maailma kultuuri on mõõtmatu, terve maailma juhtpositsioon teadmiste ja majanduse vallas paikneski vähemalt kuni XVIII sajandini idas, Hiina oli kuni selle ajani Euroopast eespool ka elatustaseme ja tehnoloogia poolest. Just seal tekkis V sajandil e.m.a. põhjuse-tagajärje loogikal põhinev mõtlemine, ilma milleta poleks ühiskonna edenemine mõeldav. Apokriivalise Tooma evangeeliumi järgi leidis Jeesus Kristuski oma ideoloogia Indiast, tõi sealt Lähis-Itta uues testamendis kirjeldatud rahvameditsiiniteadmised ja eetikaprintsiibid. Hiina oli tehnoloogia ja elatustaseme poolest Euroopast eespool veel kolm sajandit tagasi.

Väljaspoolsele (Švejki järgi väiksemele) maailmale on mõnevõrra tuttavam Hiina kultuur, kuigi Indiaga oli side juba vanadel kreeklastel ning Hiina olemasolu leidis Euroopas kinnitust alles Marco Polo aegadest veidi hiljem. Põhjus on India üldises mosaiiksuses (rahvuseti, religiooniti, keeleti, traditsiooniti); Hiina kontsentreeritus ja tsentraliseeritus on teinud löögivõimelisemaks ka kultuuri levimise ja levitamise. Hiinas on aastatuhandete vältel domineerinud riikluse ideoloogia, taoism on jäänud võimu (kuid mitte leviku) poolest maha legismist ja konfutsianismist. Hiinat pole kunagi okupeeritud-koloniseeritud, ehkki rannikul asuvate väikeste tükkidega on seda mitmes õigusjärgus juhtunud.

Indias tänapäeva piirides on peaasjalikult prevaleerinud isiksust jumaldav ideoloogia, olgu siis hinduismi või budismi vastavate harude näol. India on uusajal olnud pikalt koloonia («Briti krooni pärl»), Inglise suurim kuninganna Victoria kandis uhket tiitlit India keisrinna. Praegu peetakse Indiat maailma suurimaks demokraatiaks ning see kiidumetafoor vastab paljus tõelegi. Mõlema maa majandus tormab põrgulikus tempos, kasvades kuus-seitse protsenti aastas.

Leidub analüütikuid, kellele meeldib väita, et autoritaarne riik on tänu oma tsentraalsele juhtimisele võimeline majandust kiiresti ja mõistlikumalt arendama, aga leidub neidki, kes väidavad vastupidist – et just vabamajandus areneb nõnda, nagu on parajasti vaja.

Tõde paistab olevat hoopis selles, majanduslikul edul ja riigikorral ei ole veel omavahelist sõltuvust leitud. Mõlemad riigid on inimarengu indeksi poolest maailma pingerea tagaotsas (Hiina 91. ja India 131.), ent de iure Hiina osa, kolonialismipärandiga Hongkong kuulub selle näitaja poolest esitosinasse, Põhjala ja anglosfääri riikide sekka. Ja ehk tähtsaim – Hiinal ja Indial on 4057 km ühist piiri (juriidilisemalt: faktilise kontrolli joont), peamiselt läbimatutes Himaalaja kõrgmägedes.

Mõlemad on tuuma- ja raketiriigid. Indiast teisel pool paikneb veel Hiina kauane liitlane Pakistan, kellele tuumavõimekuse lõi just Hiina, seda (heidutus)relvaks India vastu.

Kas ajalugu kordub? Kas taas on meil olemas Sparta ja Ateena, mis sest, et kolossaalselt suuremad?

Leidub üks aegumatu seaduspärasus. Nagu mõni riik on endale kogunud piisavalt sisemist jõudu, nii püüab ta ennast sirutada piiridegi taha, nii avaldub loomupärane territooriumi laiendamisiha.

1962. aastal pidasid Hiina ja India maha kuuajalise verise sõja, mis lõppes Hiina võiduga. India ja Pakistani vahel on alates tänapäevaste riikide asutamisest olnud neli väga ohvrirohket sõda, mille võitjaks on end kuulutanud mõlemad pooled.

Hiina on oma mõjukust laiendanud seni peaasjalikult Aafrikas, täitmaks postkoloniaalset vaakumit, ent 25. juulil ilmusid esimest korda ajaloos Hiina sõjalaevad, eesotsas moodsa raketihävitaja DDG-174ga, 052D (NATO Kunming-klass) meiegi lähisvetele, Läänemerele. Eskaader oli kolmeliikmeline, seilati Peterburi, Putini mereväeparaadile. India vallutas 1961. aastal 450 aastat Portugali kolooniaks olnud Goa, Hiina tegutses Hongkongi ja Macao üle kontrolli seades tunduvalt diplomaatilisemalt.

Muide, Goas on elukvaliteet praegu tunduvalt, vähemalt kaks ja pool korda kõrgem kui mujal Indias. (Olgu lisatud, et ma olen suur kolonialismivastane, ent: amicus Plato, sed magis amica veritas. Nii uskusid roomlased Aristotelese öelnud olevat ning tõlkisid selle ladina keelde. Tähendab: sõber on Platon, kuid veel suurem sõber on tõde.)

India on ainus riik, kes protesteerib hiinlaste suure plaani vastu rajada uus Siiditee.

Praegu seisavad kahe tuumariigi täisrelvis väed vastamisi alates juuli keskpaigast Bhutani kuningriigis selle naabruses asuva Doklami (tiibeti keeles latiniseeritult Zhoglam) platoo pärast kõrgel Himaalajas. Bhutanilt endalt pole kumbki pool sellisteks operatsioonideks luba küsinud. Otseselt rindejoonel on siiski vaid tuhatkond võitlejat, ent lähedal tagalas kummalgi pool kümnetuhandelised lisajõud ning aeg-ajalt tuleb teateid nende nihutamisest tuleliinile lähemale.

Millise absurdsuseni võib jõuda territooriumi laiendamisiha põhjendus, näeme just selle näite varal. Piiriprobleemi juured peituvad Briti koloniaalavantüürides, inglased tahtsid rajada ühenduse kogu maailmale suletud müstilise Tiibetiga. 1890. aastal surus London toonasele Sikkimi vürstiriigile peale protektoraadistaatuse, vürst kinkis siis sellesama Doklami platoo dalai-laamale. Kui seejärel tekkis brittide, tiibetlaste ja keiserliku Hiina vahel sõlmitud kolmepoolse lepingu (mida vabariiklik ja kommunistlik Hiina pole kunagi tunnustanud) järel moodne Tiibeti riik, läks platoo Tiibeti kui riigi valdusesse.

Sikkimi hõivas 1975. aastal India ja tegi sellest oma osariigi ning soovib nüüd sellega liita ka Doklami platoo, väites, et toonane kinkeleping oli kolonisaatorite riugas, seega ebaseaduslik. Hiinlased aga peavad kinkeakti seaduslikuks, apelleerivad enda poolt tunnustamata Tiibeti riigi lepingu kehtivusele ning pretendeerivad samuti sellele platoole.

Hiinlaste eesmärk on viia ellu brittidest realiseerimata jäänud plaan ehitada kõrgmägedesse maantee. Hiinal on sõlmitud Bhutaniga ka leping, et rajada muinasjutulisse kuningriiki sõjabaas.

India on sellele vastu, näeb ainult strateegilist eesmärki maanteeski, mille kaudu saaks vajadusel tuua kohale lisavägesid koos raskerelvastusega. India väed lõpetasid juulis maanteerajamise Doklamis ning sellest ajast alates ollakse üpris teravalt vaenujalal.

Pääs (uute) vabade veteni on olnud ajaloo algusest saadik riikide geopoliitiline siht ning India kahtlustab Hiinat hullumeelses plaanis tükeldada India ja murda sealtkaudu endale siis välja tee India ookeanini. Nii saaks Hiinastki kahe ookeani riik.

Vastuolud India eri rahvuste ja religioonide järgijate vahel annaksid niisugusele plaanile justkui pidet. Ent pigem on hirmul suured silmad või vajavad Inda sõjaväelased kaitse-eelarve suurendamiseks vaenlast.

Hiina poolele oli aga seis järgmine. Oktoobris toimus teatavasti Hiina Kommunistliku Partei XIX kongress. On oletatud, et oma mõjuvõimu suurendamiseks järgmisel viiel aastal vajas partei peasekretär ja riigi president (esimees) Xi Jinping teravamat õhkkonda piiril. Nüüd, mil Xi on ühehäälselt tagasi valitud ning ta on suurendanud oma võimu, peaks olukord Doklamis maha jahtuma. Seda enam, et ees on talv oma karmi pakasega.

Elame-näeme. Lootust rahuks ja ehk koguni leppimiseks pakub ka kahe riigi kiires tempos kasvav kaubavahetus, mõlemas riigis on eesotsas läbi ja lõhki pragmaatiline juhtkond ning on teada, et need, kes kauplevad, ei sõdi.

Meie tubli odaviskaja Juhan Sütiste kirjutas prostituutliku poeemi «Maakera pöördub itta», sõnastades nõnda Kremli unistuse, ning minul tuli koolipoisina katkendeid sellest pähe tuupida. Mäletan siiamaani lõppu – «Kogu viie meelega tunnetad tõde, / et maakera pöördub itta.» Toonases kummalises käsitluses tähendas maakera itta pöördumine paradokslikult hoopis idanaabri võimu läände ulatumist.

Unistustel on aga ohtlik komme ka oma õiges tähenduses täituda. Ja juba paar kümnendit näeme, et maakera pöördub tegelikultki itta, sinna, kus ta on varemgi olnud.