/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2016/01/22/4895521t1hf1c2.png)
Indias vangistuses viibivate laevakaitsjate lugu sai kohtus pöörde, mis annab lootust, et üle nelja aasta kestnud, paljude inimeste närve ja aega kulutanud saaga läheneb viimaks ometi lõpplahendusele ning meestel õnnestub võõralt maalt koju tulla.
Juhtkiri: laevakaitsjad jõuluks koju? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugu, mis algas 2013. aasta oktoobris, kui India Tamil Nadu osariigi politsei arreteeris piraaditõrjelaeva Seaman Guard Ohio meeskonna, on kujunenud kirjeldamatult raskeks katsumuseks muidugi laevakaitsjatele endile, nende lähedastele, keda teade vahistamisest, süüdistustest ja vangistusest ootamatult tabas, diplomaatidele ja juristidele. Juhtum sai kiirelt rahvusvahelise kõlapinna, sest laeva 35 meeskonnaliikmest 23 olid välismaalased – 14 Eesti kodanikku, kuus britti ja kolm ukrainlast.
Pärast mitut kohtuastet väntsutusi, sisuliselt koduarestis viibimist ja vanglat viimaks õigeks mõistetud meestel terendab pääsemine, kuid prokuratuur võib 90 päeva jooksul otsuse edasi kaevata.
Eesti riik väärib tunnustust. Avalikkusele tähendab see kindlustunnet sisendavat sõnumit: kodanikke ei jäeta hätta. Välisministeerium on pidevalt ministri tasandil öelnud, et meeste vabastamiseks ja kodumaale toomiseks tehakse kõik, mis võimalik. Ja seda on raskustest hoolimata ka tehtud – hoolitsetud õigusabi eest ja toetatud rahaliselt. Teemat on meelde tuletanud kolleegidega kohtunud ministrid, aidanud päevakorral hoida eurosaadikud. Mullu võttis Euroopa Parlament vastu laevakaitsjate vabastamist nõudnud resolutsiooni. Ei tohi unustada, et tuge vajavad mehed ja nende perekonnad ka pärast vabanemist.
Aeg on olnud pikk, iseäranis asjaosalistele ning on kõlanud ka kriitikanoote, nagu oleks kinnipidamise põhjused poliitilised ja riik ei teeks piisavalt. Ka need emotsioonid on inimlikult mõistetavad. Ent asja on tulnud ajada sõna otseses mõttes meist kaugel maal, mille õigusruum, kultuur, tavad ja kombed erinevad Eesti ja Euroopa omadest. Väärib märkimist, et Indiaga ajalooliselt ja kultuuriliselt tihedalt seotud Ühendkuningriik, meist igapidi suurem ja võimekam, laevakaitsjate kaasuses mingit läbimurret ei saavutanud.
On küsitud, kas ebaseaduslikus kütuse tankimises, relvade käitlemises ja territoriaalvetesse sisenemises süüdistatud meeskond pääsenuks, kui laeva kapten oleks süü enda peale võtnud? Kas ka mehed ise kuskil liigseid riske võtsid, sidudes end kahtlase kuulsusega mereturvafirmaga? Kui suurt mõju avaldasid protsessile varasemad negatiivsed juhtumid laevakaitsjatega India vetes? Küsitavat on selles segases loos üldse palju.
Suures plaanis oleks oluline seegi, et Indias hätta jäänud meeste kannatused sunniksid maailma riike rääkima ja tegutsema merenduse turvalisuse nimel.