Juhtkiri: Euroopa päev või võidupüha

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
9. mai tähistamine Kaitseväe kalmistul pronkssõduri juures.
9. mai tähistamine Kaitseväe kalmistul pronkssõduri juures. Foto: Mihkel Maripuu

Mis päev siis eile oli? Euroopa päev, võidupüha või lihtsalt päikesepaisteline esmaspäev. Tänavalt kogutud arvamused ilmestavad inimeste tundeid ajaloos juhtunu suhtes, ent üksiti ka teadmatust. Kas või levinud kujutlust, et 9. maid tähistatakse kõikjal Teise maailmasõja lõpupäevana, oleks igaühel kerge ümber lükata, vaadates mõne ajalooõpiku kronoloogia osa – Jaapan kapituleerus 2. septembril 1945. Ka sõja lõppu Euroopas ei tähistata sugugi kõikjal Nõukogude Liidu traditsiooni järgi. Ekskursid faktide sekka on mõningaseks abiks tundepuhangute hillitsemisel.



Hitleri kurjale režiimile tehti 66 aastat tagasi lõpp. Kahjuks tähendas see idapoolsele Euroopale Stalini ja tema järglastest kommunistide võimu alla sattumist enam kui pooleks sajandiks. Kahjuks tähendas see kannatuste jätkumist, mitte nende ühemõttelist lõppu, nagu küllap enamik sõjas osalenud meestest ja naistest oleks soovinud. Raudse eesriidega jagati Euroopa kaheks leeriks ja nõusolekut selleks ei küsinud Stalin ei vene rahvalt ega üheltki teiselt.

Ometi kerkis sõjajärgses Euroopas lisaks eraldavatele piiridele ühendav idee. 9. mail 1950. aastal astuti esimene samm praeguse Euroopa Liidu loomise suunas. Sel päeval luges Prantsusmaa välisminister Robert ­Schuman Pariisis rahvusvahelisele pressile ette deklaratsiooni, milles kutsus üles Prantsusmaad, Saksamaad ja teisi Euroopa riike ühendama oma söe- ja terasetootmise «Euroopa föderatsiooni loomise esimese alustalana». 9. maid otsustati Euroopa päevana tähistama hakata veerand sajandi eest. Selleks ajaks oli selge, et Schumani deklaratsioon oli kandnud head vilja, ent Berliini müür polnud veel langenud. Nüüdseks on müürgi ajalukku jäänud.

Mõlemad, nii ühendav kui eraldav, sündisid Teise maailmasõja järelkajas. Neile põlvkondadele, erinevalt enamikust praegu elavatest inimestest, oli sõda Euroopas isiklikult kogetu. Lõpuks ja õnneks on ühendav idee peale jäänud.

Ka meil kõigil Eestis oleks ammu aeg teha lõpp teisele ilmasõjale oma südametes. Seda ei saa käskida, küll aga saab ärgitada inimesi rahulikult mõtlema.

Pronkssõduri juurde lillede viijatel oleks kohane mõelda selle päeva mitmetähenduslikkuse, kõigi inimlike kannatuste üle.

Euroopa päev pole (veel?) ei eestlastele ega teistele tublidele eestimaalastele esimene, mis 9. maiga seoses meenub. Küll aga võiks sellest õppida, et otsida tasub pigem seda, mis ühendab. Isegi siis, kui see tundub raske.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles