Iga eestlane võiks olla Eesti riigi jaoks väärtuslik ja riik peaks sellest ka Abhaasia eestlastele märku andma, kirjutab Abhaasias sündinud Arnold Rutto. Sealsed eestlased, kes tahaksid Eestisse külla tulla või siia elama asuda, on aga surutud veidrasse olukorda, kus ainus võimalus on saada reisidokumente Venemaalt ja võtta Venemaa kodakondsus.
Olen sündinud ja elanud poole oma elust Abhaasias, olin lapsena seal, kui käis Abhaasia-Gruusia kodusõda. Seega, kogesin kõike seda, mida üks sõda kaasa toob – hirmu oma lähedaste ja enda elu pärast. Eestis elan alates 2005. aastast, kuid minu ema, isa ja vanaema elavad tänaseni Abhaasias. Külastan neid puhkuste ajal, seega olen hästi kursis Abhaasia eestlaste eluoluga.
Pean sageli vastama Abhaasia eestlastega seotud küsimustele, harilikult ikka siis, kui ajakirjanduses nende kohta kirjutatakse. Näib, et nüüd on taas see aeg käes.
Kas tõesti elab seal veel eestlasi?
Sageli kohtan inimesi, kes mäletavad, et kunagi ammu toodi sealt lennukitega eestlased Eestisse. Nad on veendunud, et kõik eestlased toodigi Abhaasiast ära. Kuna peale seda ilmusid ajakirjanduses Abhaasiasse elama jäänud eestlastest harva mõned üksikud artiklid, siis ongi üldlevinud arusaam, et probleem sai lahendatud. Küllap need üksikud, kes sinna jäid, on ise teinud sellise otsuse ja ju siis saavad endaga hakkama või polegi nad enam eestlased.
Postimehe ajakirjaniku Jaanus Piirsalu hinnangul elab seal veel vähemalt 250–300 eestlast, kellest enamik räägib ka eesti keelt. Nad räägivad eesti keelt, kuigi on möödunud 130 aastat sellest ajast, kui nende esivanemad lahkusid Eesti- või Liivimaa kubermangust, ja paljud neist pole mitte kunagi Eestis käinud.
Kodueestlaste jaoks on eesti keele oskus üks tähtsamaid eestlaseks olemise tunnuseid. Kuna eestlasi on Abhaasiasse jäänud vähe ja vanem põlvkond on kadumas, siis koos nendega väheneb üsna kiiresti eesti keele igapäevakasutajate arv ja eesti keele oskus. Kui pole enam neid, kellega eesti keeles rääkida, siis kaob ka vajadus keelt õppida ja osata.
Miks nad pole sealt lahkunud?
Paljudel Abhaasia eestlastel on lähedased Eestis või Venemaal, kes enamasti elavad linnades ja korterites. Vanemad inimesed, kes on kogu oma elu elanud oma puuviljaaiaga kodus ja kasvatanud loomi, tunnevad end linnakorteris täiesti kasutuna. Nad tahavad surra oma kodus ja puhata kalmistul oma esivanemate juures. Seepärast tuleb nende sooviga leppida nende lastel või teistel lähedastel, kes seetõttu ei saa lahkuda ega jätta vanad inimesed abita.
Abhaasia eestlaste esivanemad lahkusid Kaukaasiasse, et saada maad ja olla ise enda peremees, paljud saidki maa ja rajasid kodu, harisid maad, kasvatasid üles puuviljaaiad (ka siis, kui see kolhoosi võeti) ja pärandasid selle kodu lastele. Nüüd tuleb nende järeltulijatel vastu võtta raske otsus: kas jätta see esivanemate ülesharitud maa ja kodu, pakkida kohvrid ja kolida linnakorterisse või jääda oma koju – tulgu mis tuleb. Need, kes tulid sõjajalust lennukitega Eestisse, tegid selle raske otsuse ja jätsid kõik sinnapaika, kuid teised, teades nende kogemust, ei ole valmis seda veel tegema.
Kuhu on eestlastel Abhaasiast minna?
Abhaasia eestlastel valikuid tegelikult ei ole. Kõige tihedamalt on nad vaatamata kõikidele takistustele siiani seotud ikka Eestiga. Paljudel on siin sugulased, tavaliselt noorema põlvkonna esindajad, kes on eri aegadel Eestisse tulnud ja kes soovivad, et sugulased Abhaasiast Eestisse jõuaksid.
Kuid Eestisse tulemiseks, kui on soov siia elama või ka õppima tulla, on vaja reisidokumente. Eesti riik ei tunnista ühtegi Abhaasias välja antud dokumenti, s.h sünnitunnistust. Gruusiast pole Abhaasia eestlastel dokumente saada samuti reaalne, sest ka nemad ei tunnista Abhaasias välja antud dokumente. Lisaks teeb olukorra keeruliseks see, et ületades Abhaasia-Venemaa piiri, on nad rikkunud Gruusia seadusi, mille eest on ette nähtaud üsna rängad karistused. Seega jääb Abhaasia eestlaste ainukeseks võimaluseks kasutada ära võimalus saada Eesti riigi jaoks legaalne dokument Venemaalt, kõigepealt sisepass ja siis välispass, mille alusel saab viisa Eestisse.
Eesti riik lihtsalt ei jäta Abhaasia eestlastele muud võimalust, kui tegelikult võtta Venemaa kodakondsus. See tähendab, et need, kes soovivad Eestisse elama tulla, peavad kõigepealt elama Eestis Venemaa kodanikuna enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viis viimast aastat püsivalt. Lisaks tuleb sooritada kodakondsuse saamiseks vajalikud eksamid.
Abhaasia eestlased on uhked selle üle, et nad on eestlased ja nende jaoks on arusaamatu ja alandav, kui nad peavad selleks elama Eestis, enne kui Eesti riik neid oma kodanikuks tunnistab, vähemalt kaheksa aastat Venemaa kodanikena, täpselt nagu iga teine Venemaa kodanik.
Jääb veel võimalus minna Venemaale, aga kui seal pole lähisugulasi ja sidemeid ka mitte, nii et peab alustama tühjalt kohalt – siis tulebki jääda Abhaasiasse.
Kuidas saaks Abhaasia eestlaste olukorda leevendada?
Eestlasi on maailmas vähe ja Eesti riik peaks olema huvitatud, et eestlased jõuaks kodumaale või vähemalt saaks hoida tihedat sidet oma Eestiga. Eestlaste lapsed õpiks eesti keelt sõltumata sellest, kus nad elavad, ja tunneks ja teaks oma isade maad. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 36 on kirjas – igal eestlasel on õigus asuda Eestisse.
Abhaasia eestlased Abhaasias ei tunneta, et Eesti tunnistab neid eestlastena, tunneb huvi selle vastu, kuidas nad saaks eestlust seal kaugel säilitada ja on huvitatud sellest, et mingi osa nendest, nende lastest või lastelastest jõuaks Eestisse eestlastena. Abhaasiast Eestisse jõudnud eestlased, kes elavad siin halli passiga ja püüavad ära elada rahvapensioniga, ei tunne samuti, et riik neid eestlasteks tunnistab.
Tegelikult on enamik nendest optantide järeltulijad, nende esivanemad on 1920. aastal taotlenud Eesti kodakondsust ja selle ka saanud. Seda vaatamata asjaolule, et ka siis asusid need asulad väljaspool Venemaa territooriumi, rakendati seda kokkulepet ka Abhaasias elavatele eestlastele. Eesti riik ei taha praegu tunnistada nende sünnijärgset kodakondsust, kuigi on tehtud ka üksikuid erandeid. Kuigi nende kodanikeks tunnistamisega jääksid riigil paljud probleemid kohe ära.
Selge on see, et vanem põlvkond ei tule sealt ära, kuid Eesti riik võiks aidata keskealisi ja noori säilitada seal eesti keele oskus. Selleks peab olema loodud võimalus reisida Eestisse, kas siis sugulastele külla või keelte laagrisse, jättes Venemaa sellest reisidokumentidega sekeldusest välja.
Noori Abhaasia eestlasi, kes soovivad tulla Eestisse õppima, võiks riik toetada kas või nii, nagu seda on tehtud aastaid Venemaalt soome-ugri rahvaste aitamisega. Iga eestlane võiks olla Eesti riigi jaoks väärtuslik ja riik peaks sellest ka Abhaasia eestlastele märku andma. Sest kui nad tulevad Eestisse, siis tulevikus tekib siin üks eesti perekond juurde, aga kui ta läheb õppima Venemaale või jääb sinna, siis tema järeltulijatest saavad mõne teise rahvuse esindajad, mitte eestlased. Nii, ükshaaval, me kaotamegi osa ma rahvast ja eestlasi jääb aina vähemaks.