Jaak Uibu.

FOTO: PP

Aastatega kuhjunud probleemipundar ei avanenud esimesel koosolekul, vaid paljastas seisukohtade ja huvide virvarri. Räägiti oma mätta otsast, tervikut tajumata, kirjutab riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu oma mõtetest rahvastikupoliitika põhialuste ideepaberi arutelult.

Strateegilise dokumendi «Rahvastikupoliitika põhialused 2018–2035» ideepaberi koostaja ning sellekohase töörühma kokkupanija ja arutelu algataja oli riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon. Töörühma koosoleku kordaminekule 20. novembril aitasid kaasa riigikantselei strateegiabüroo ja peaministri rahvastikunõunik Egge Kulbok-Lattik. Koosolekut juhatas probleemkomisjoni esimees Siret Kotka-Repinski, kes sissejuhatavas sõnavõtus ei varjanud läbivaadatava ideepaberi esialgset iseloomu ja otse soovis selle kritiseerimist. Teda võeti kuulda.

Töörühma liikmeteks oli kutsutud teadlased ning huvigruppide ja riigiametite esindajad, kokku ligi nelikümmend inimest. Istung oli avalik, mida kasutas paarkümmend inimest. Tagantjärele on kogu kahetunnine arutelu jälgitav igaühele Riigikogu veebiülekandes.

Rahvastikupoliitika põhialuste koostamine on jätkuks möödunud aasta 18. veebruaril riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma korraldatud konverentsile «Eesti demograafiline seisund ja selle suundumused», Eesti Keskerakonna fraktsiooni 21 liikme arupärimisele peaministrilt rahvastiku kahanemise kohta ja läbirääkimistele riigikogus tänavu jaanuaris-veebruaris seoses rahvastikukriisi probleemkomisjoni moodustamisega. Juhtivat osa  kandis algul riigikogu liige vanim Rein Ratas, hiljem Jüri Ratas.

Niisiis on valdav osa riigikogu liikmetest tunnistanud rahvastikukriisi olemasolu Eestis ja asunud probleemkomisjoni kaudu tegutsema. Ülesanne on erakordselt keeruline, mis varasematel riigikogu koosseisudel ja valitsustel pole õnnestunud. Õieti pole seda tõsiselt taotletudki, mida tõendab rahvastikupoliitilise vastutusega ametnike olematus, nüüdki on neid vaid mõni üksik.

Kolm aastat tagasi vastas minu pärimise peale metsandusalase ettevalmistusega  peaminister Taavi Rõivase nõunik, et valitsus tegeleb rahvastiku püsimajäämise küsimustega peaaegu igapäevaselt. «Võin kindlalt väita, et valitsuses tehakse otsused eesmärgiga, et kasvaks meie rahvaarv ning meie heaolu ja elukeskkond.» Minu päringud ministritele nende andumust kahjuks ei kinnitanud. Pool tolleaegsetest ministritest on tänagi ametis. Kas nende hoiakud Eesti kestmiseks vajalike tegevuste suhtes on muutunud? Kaks kuud tagasi edastasin riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma nimel kõikidele ministeeriumidele Eesti rahvastikupoliitika kavandi palvega seda parandada ja täiendada. Sellele soovile ei ole vastanud sotsiaal-, kaitse- ja majandusministeerium isegi pärast teabenõude saatmist. Omaette lugu on toetusrühma soovile reageerimine, milles peegeldus vastumeelsus probleemi käsitleda.

Veel kaks aastat tagasi ei julgenud riigikogu esimees Eiki Nestor võtta seisukohta rahvastikukriisi suhtes ja vastas mulle: «Põhiseaduse paragrahv 38 alusel on teadus ja kunst ning nende õpetused vabad. Seetõttu oleks mul ametiisikuna kohatu sekkuda akadeemilisse debatti ja seda mõjutada.» Aga nüüd on probleemkomisjon loodud ja ootaks riigikogu esimehelt toetust selle tööle, kas või näiteks osaledes ideepaberi koosolekul riigi põhiülesande läbivaatamisel. Praegune tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kes oli kaks aastat tagasi natuke aega haridusminister, vastas tollal oma nõuniku kaudu ja mitte isegi omakäeliselt: «Minister luges huviga Teie saadetud analüüsi ja nõustub, et rahvastikukriis on Eesti ühiskonnas äärmiselt terav probleem. Ta palus kinnitada, et võtab Teie ettepanekuid oma töös arvesse.» Meenutame, et probleemkomisjoni moodustamist 14.02.2017 ei toetanud riigikogus kolmandik kohaolijatest.

Paistab, et riigi juhtivad poliitikud ja tippametnikud on riigi põhiülesande täitmiseks veel halvasti ettevalmistatud, ametnikkonnast rääkimata. Meeldetuletusi ja nõuandeid pole aastate jooksul kuulda võetud, mille kohta on piisavalt materjale Digari võrguväljaannetes «Rahvastikukriisi kogumik» (2015) ja «Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist» (2016). Senine rahvastikupoliitika on teeninud eeskätt integratsiooni, mis oli esikohal 1997. aastal Andra Veidemanni ministrikohustustes ja realiseerus vastava sihtasutuse loomisega. Demograafiline olukord oli tookord teisejärguline ja ministri kava jõustumine rahvastikupoliitika sõnastamise ja rahvastikuprogrammi loomise näol pandi küll valitsusprogrammi, aga tühistati Marti Laari taastulekul ilmselt tollase rahvastikuministri, praeguse Balti filmiinstituudi direktori Katrin Saksa ettepanekul.

Andsin lühiülevaate olukorrast, milles rahvastikukriisi probleemkomisjon käivitas strateegilise dokumendi loomise. Seda tehti riigieelarve seaduses sätestatud standartnõuete järgi, sest see on ainus arengudokument, mille võtab vastu Riigikogu. Omakorda hakkasid nõuded kohe produkti loomist piirama – see ei sisalda rahastamist ega mõõdikuid. Kummaline küll – riigi põhiülesande täitmiseks pole raha ja  endastmõistetavaks loetakse pikaajalist tasuta tööd, milleks koputatakse südametunnistusele.

Selge see, et aastatega kuhjunud probleemipundar ei avanenud esimesel koosolekul, vaid paljastas seisukohtade ja huvide virvarri. Räägiti oma mätta otsast, tervikut tajumata. Siiski ei pea probleemkomisjon sellest meelt heitma, et nad rohkem kriitikat kui tunnustust said. Kriitika ja etteheited ju on riigikogu töö osa ja teevad oma maad armastava poliitiku vaid tugevamaks. Tuleb edasi minna ja sõeluda välja need valdkonnad, mis esmajoones mõjutavad sündimust. Probleemkomisjoni ülesannete seas on esimesena antud kohustus analüüsida ja välja pakkuda meetmeid eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks. Kas probleemkomisjonil on ikka piisavalt analüüsipotentsiaali, et kohe, ilma ettevalmistava analüüsita asuda poliitika põhialuste kallale? Igal juhul algus on tehtud, taganeda ei saa ja probleemkomisjoni tööst sõltub rahva saatus. Soovime komisjonile eesotsas Siret Kotka-Repinskiga meelekindlust, siis järgneb varem või hiljem ka edu.