Janar Ala

FOTO: Postimees

Umbes nädal tagasi suri vanglas 83 aasta vanuses ilmselt moodsa aja kuulsaim massimõrvar Charles Manson. «Charles Manson – suri ameeriklaste kurjuse- ja hirmuimetluse postripoiss», teatas üks lehepealkiri. Nii mõnigi kostis selle peale veel, et maailm on nüüd parem koht.

Selle otsaette tätoveeritud svastika ja kõiketeadva maniakipilguga mehe järgi võttis nime keskmise ameeriklase antikristus Marilyn Manson ning tema kirjutatud muusikat kaverdas ka järgmisel aastal Eestisse tulev Guns n’ Roses. Tänavune aasta on viinud siis juba teise popkultuurilukku oma pimeda jälje jätnud antikangelase, sest mais suri brittide Ian Brady, kes 60ndate keskpaigas koos oma elukaaslase Myra Hindleyga mõrvas Manchesteri lähedal rabas lapsi. Nende mõlema puhul on räägitud ka nn psühhopaadikultusest kultuuris.

Manson tappis koos oma «perekonnaga» 1969. aasta suvel Californias üheksa inimest, tuntuimaks ohvriks režissöör Roman Polanski kaheksandat kuud lapseootel näitlejannast naine Sharon Tate. Massimõrvareid on olnud teisigi, kuid kuna Manson tegutses Hollywoodis, seal, kus sünnivad meie aja elektroonilised müüdid, on tema teod ehk kajastatumad ning heidavad pikemat ja tumedamat varju. Tahtvat ka Quentin Tarantino oma järgmises filmis just selle teema ette võtta. Ka oli Mansonil ambitsioone laulukirjutajana, mis küll kahjuks plaadilepinguni ei jõudnud (väike paralleel tema iidoli Hitleriga).

Manson oli 1967. aastaks, mil ta taas vanglast välja sai ja hipilõhnalisse Los Angelesse ümber asus, üle poole oma elust erinevates vanglates istunud – alates noortevanglatest ja lõpetades täiskasvanute omadega. Los Angeleses kogus ta enda ümber hulga jüngreid, kellest enamik olid keskklassi kodudest jalga lasknud noorukid, kes eksperimenteerisid LSDga ja püüdsid nautida vabaarmastust (üks neist, Linda Kasabian oli tulnud Ameerika idarannikult läände lootusega leida jumal). Keegi neist kirjeldas alguse idülli hiljem nii: «Oli tore aeg, kondasime metsades ja Charles mängis flööti.» Kultuseliider oli aga ka väikestviisi filosoof ja pannud kokku õpetuse, mis miksis saientoloogiat, Hitlerit ja ansamblit The Beatles.

Manson vihkas mustanahalisi ja jutlustas oma jüngritele, et maailm on apokalüptilise rassisõja lävel, mis ei seisne rohkemas ega vähemas kui selles, et mustanahalised tapavad valgenahalised ära ja võtavad maailma üle. Vahemärkusena olgu öeldud, et Mansoni IQ olnud 109, mis on pisut üle keskmise. Paraku aga ei oska mustanahalised valitseda, arvas Manson, ja pöörduvad selles küsimuses just tema kamba poole, kes on kõrbesse kaevatud aukudesse pakku pugedes sõja üle elanud ning valmis nüüd oma asjatundlikkust maailmavalitsemisel rakendama.

Tema õpetusel jätkuvat USA paremäärmuslikes ringkondades imetlejaid ja leidus neidki, kes kurvastasid «suure revolutsionääri» ja kangelase lahkumise üle. Mõne jaoks sobitub ta suurepäraselt kummalisse Teise maailmasõda järel levima hakanud «esoteeriliseks hitlerismiks» nimetatud mõttetraditsiooni, mille keskmeks on kreeka kirjanaise, natsismi ja hinduismi ühendanud Savitri Devi osutus, et Hitler on hindu jumala Vishnu üheksas avatar.

Mansoni ja tema jüngrite tegevuse üle teoretiseerides on kasutatud sõna «happefašism». LSD kui hape ja fašism kui fašism. Üks, mis kirjelduse järgi vabastab, avardab ja tekitab kaost, ning teine, mis tõmbab kokku, distsiplineerib, korrastab ja allutab. Kõigepealt tuleb üks ja siis teine. Kui noorukid avardumislabürindis ära eksisid, tuli Manson ning ulatas neile juhikäe ja mõõtmatus koguses paranoiat.