Alkoholitootjate huvides paistab hetkel olevat selle probleemi fookustamine arvude keelde. Nagu alguses näitasin, tahavad nad arvudega rõhutada, et tegelikult on meil lahenduseni veel ainult õige vähe minna. Siin tulebki aga välja peamine põhjus, miks alkoholitööstuse pidamine alkoholipoliitika arutelus ühe peamise osapoolena on niivõrd ohtlik. Ja miks maailma riigid on WHO raamkonventsiooni kaudu otsustanud hoiduda tubakatööstusega sarnasesse dialoogi astumast. Sest nende isiklikud huvid töötavad vastu maksimaalsetele lahendustele, mis automaatselt vähendavad ka nende sissetulekut.
Rahva tervis versus majandushuvid
Alkoholipoliitika eelnõu peamiseks eesmärgiks on rahva tervis. Nii oleks iseenesest mõistetav, kui riik arutaks eelnõu detailideni läbi arstide, lastekaitsjate, sotsioloogide, sotsiaaltöötajate, politsei, päästeameti jne esindajatega. Et poliitikud ei otsiks kompromisse mitte viisil, kus otsustavaks saab isiklikust huvist motiveeritud tööstus, kes tõmbab lahjema versiooni poole, vaid et kaalukauss langeks alkoholikahjudega tegelevate ekspertide poole, kes tõmbavad kangema ja efektiivsema versiooni poole.
Kui tootja vaatab, et oleme aastatega vähendanud keskmist tarbitud alkoholikogust 12 liitrilt kümnele liitrile, tahab ta meid suunata järeldama, et areng on piisavalt positiivne ja suurteks muutusteks ei ole põhjust.
Kui lastekaitsja vaatab, et mingis piirkonnas on 12 alkohoolikute perekonnas kasvava lapse asemel nüüd kümme sarnast last, siis ei ole see mingil juhul põhjus käte rüppe laskmiseks.
Ükski kahju, ühegi lapse kannatus ei ole tolereeritav. Töö meetmed, vahendid, sekkumised peavad paranema ja kasvama, sest kümme last on jätkuvalt vastuvõetamatus olukorras.