Andres Adamson: Soome ja Eesti ajaloost veidi teistsuguse vaatenurga alt

Andres Adamson Foto: Liis Treimann

Ajaloolane Andres Adamson kirjutab, et kui välja jätta Teise maailmasõja järgne aeg, siis on eestlastel põhjanaabrist, vastupidiselt meie enda arvamusele, üldjuhul rohkem õnne olnud.

Kümme aastat tagasi, kui Soome ja Eesti valmistusid alles oma iseseisvuse üheksakümnendaks, mitte sajandaks sünnipäevaks, soovitas professor Seppo Zetterberg oma mõlemal pool Soome lahte menukiks muutunud «Eesti ajaloo» soomekeelse esmatrüki eessõnas soomlastel Eesti kauneid mõisahäärbereid külastades oma vaimustuse väljendamisega piiri pidada, sest eestlaste turi kiheleb ikka veel sakste piitsahoopidest.

Ma ei kirjuta seda etteheiteks – ligikaudu selline on ju ka suure, kui mitte suurema osa eestlaste hinnang meie ajaloole. Siin kajastub eestlaste veendumus, et see on olnud üks katkematu kannatuslugu, konkreetselt mõisaajal oli olukord aga selline, et – üht teist klassikut parafraseerides – mõisnikud ei lasknud talupoegi pesemata jalgadega oma puhastele põldudelegi.

Eesti siira sõbra Seppo Zetterbergi raamat on üldteosena paratamatult kompilatsioon, enim on Eesti ajaloost aga kirjutanud eestlased ise ja nõnda peegeldab see tagasi me endi suhtumist.

Mõlemal pool Soome lahte ollakse üsna ühtemoodi seda meelt, et Eestil ja eestlastel on võrreldes vanema venna Soome ja soomlastega läinud minevikus märksa halvemini. Poole 20. sajandi üle pole siin põhjust eriti vaielda – ja et üldse ühte ajaleheartiklisse mahtuda, leppigem kokku, et viimasest sajast aastast me otseselt ei räägigi.

Eelneva aja puhul on pilt siiski vastuolulisem ja mitmekülgsem. Kui jätta kõrvale Rootsi suurriigiajaks kutsutava, nii eestlaste kui soomlaste jaoks koleda perioodi eriti hirmsad algus ja lõpp, on meie esivanemail läinud otseselt etniliste soomlastega võrreldes mõnevõrra paremini. Või vähemalt mitte palju hullemini. Kui mitte võrrelda rahvaid, vaid maid, siis tuleb võrdlusse kaasata eelkõige baltisakslased ja soomerootslased ning pilt kujuneb selgelt Eesti kasuks. Esimesel pilgul ei näi Eesti ja Soome rahvaarvu muutumise dünaamika seda väidet siiski kinnitavat.

Aasta              Eesti               Soome

1200                150 000           60 000

1550                300 000           300 000

1620                100 000           330 000

1695                400 000           500 000

1720                200 000           350 000

1750                335 000           427 000

1800                500 000           833 000

1860                750 000           1,75 mln

1881                881 000           2 mln

1900                960 000           2,65 mln

1920                1,1 mln            3,14 mln

Muinasaja lõpuga alustades ilmneb esimese asjana, et selleks vanemaks vennaks on hoopis eestlased, kes selgema kooslusena tollal juba olemas olid, sellal kui suurem osa Soomest oli alles peaaegu asustamata kõrvemaa ja sealsed hõimuterritooriumid üksteisest üsna isoleeritud.

Päris-Soome (Varsinais-Suomi) kuulus kokku pigem Saaremaa, Lääne-Eesti ja Kuramaa põhjaosaga, oli Eestist lähtudes või sellega tihedas läbikäimises asustatud, sarnane oma aineliselt kultuurilt ja ühiskondlikelt oludelt, kuni ülikumõisate (moisio) ja vakukorralduseni välja. See ala langes hiljem tugeva rootsi asustuslaine ja mõju alla, kuid kohalikud keelemurded püsisid mõnel pool, näiteks Rauma kandis, üpris eestilikena kuni 20. sajandini.

Ristiusustamise järel sai Soome ajaloo põhisisuks mitmeks sajandiks selle kõrve majanduslik hõlmamine. Rahvaarv kasvas ja asustus tihenes, hõimud hakkasid soome rahvaks kokku sulama.

Uutel põlvkondadel oli, kuhu oma majandustegevust laiendada. Eestis ei olnud, siin oli agraarsele elanikkonnale loomulikuks ülempiiriks 300 000 – 400 000 inimest, enama jaoks polnud põllumajanduseks sobivat maad ning enne linnastumist ja industrialiseerimist muid tegevusalasid.

Kui see ülempiir saavutati (mida juhtus enam kui korra, kuid esialgu järgnesid kohe suured rahvastikukatastroofid), hakkas üleliigseid inimesi ja nendega seotud probleeme nii palju saama, et jõuti feodaalse ja hiljem poolfeodaalse agraarkorra süsteemikriisini, mida ei saanud enam seniste reeglite ja võtetega lahendada, ning tuligi kõigepealt kaotada pärisorjus, seejärel teoorjus, müüa talud päriseks ja lõpuks mõisad sotsiaalpoliitilistel põhjustel ja majanduslikku ratsionaalsust eirates üldse tükeldada.

Vuojoe mõis Soomes. Foto: Internet

Lugejat võib see üllatada, kuid erinevalt meist on Soomes mõisad tänapäevani alles ka suurmajandite mõttes, mitte ainult häärberitena, ehkki osa maast on neilt riigi toel taludeks välja ostetud või tasuta ära võetud (näiteks Karjala kannaselt Teise maailmasõja ajal ümber asustatud karjalaste jaoks). Mõisu oli seal lihtsalt märksa vähem.

Ka Soomes oli põllumajandus isiklikult vabast talurahvast hoolimata feodaalne, ka sealt oli ajuti suur väljaränne vaba põllumaa nappuse tõttu, maata talurahvast ja popse (torpareid) oli Eestiga võrreldes rohkemgi ning vastuolud ühiskonna sees mitte väiksemad. Soome kodusõda näitas seda aastal 1918 ilmekalt. Kuid inimestel oli rohkem ruumi, vähemalt mets ootas alati.

Kuidas üldse mõõta, kus paremini on läinud? Soome jäi kauaks ääremaaks, Metsikuks Põhjalaks. Juba see, et meil siin oli rohkem linnu, linnakultuuri, üldse kultuuri ja erinevaid kultuurimõjusid, kaubandust, läbikäimist, mitmekesisust, tegi siinse elu rikkamaks ja vaheldusrikkamaks, lõppkokkuvõttes paremaks nii kesk- kui uusajal.

Kui näiteks inimeste elueas ja toidulauas enne 20. sajandit erilist vahet oligi, siis pigem Eesti kasuks. Siin olid põllumajanduse jaoks paremad loodustingimused. Esmavajaduste rahuldamine oli siin paremini tagatud.

Selle üldhinnanguga ei või samas liiale minna – eestlased (ja pärissoomlased) läksid juba ammu üle põlispõllundusele, palju hõredama asustusega Sise-Soomes püsis aga kaua alepõllundus. Iseloomulik on nõndanimetatud metsasoomlaste aeglane ränne oma alepõldude kannul 16.–19. sajandini kuni Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Norrani välja.

Maaomandi kinnistumine ja metsade kaitse alla võtmine, muu metsamajanduse areng tegid sellele viimaks lõpu, kuid Savos ja Viiburi-Karjalas saadi veel sajandi eest kümnendik saagist alepõldudelt. Alepõllud ei andnud põlispõldudega võrreldes mitte mitu, vaid mituteist, vahel paar-kolmkümmend korda rohkem saaki, kuid maa kurnati ruttu välja ja põllulapid tuli edasi kolida. Soome keskaegne suhteline heaolu rajanes just alepõllundusel ja karusnahkadel.

Kui aletamisele piir pandi, algas samal põhjusel soode kuivendamine – nii rajatud põllud ei andnud küll sama palju tagasi kui alepõllud, ainult kümmekond seemet, kuid palju pikema aja vältel, ja põlispõldude kolme-nelja-viie seemnega võrreldes oli seda ikkagi väga palju. Ehk oleme Vargamäe Andresest ja Koskela Jussist veidi vääralt aru saanud?

Soome sandimad loodusolud tähendasid sagedasemaid ikaldusi, varude suuremat nappust; hõredam asustus seda, et abi oli kaugemal. Soome asus päris teraviljakasvatuse põhjapiiril ega suutnud end ise ära toita, aina suurem osa elanikkonnast tegeles muuga – karjakasvatus, tõrva- ja söepõletamine, jahipidamine, aja jooksul aina enam puidutööndus, mis muutus kauaks peamiseks majandusharuks. Soome oli veel hiljaaegu, enne infoühiskonda jõudmist eelkõige metsa-, tselluloosi- ja paberitööstusmaa.

Näljahädad tabasid kesk- ja uusaegset Soomet rängemalt kui Eestit. Näiteks algas 1695 Suur Nälg – kolmeaastane näljahäda kogu Põhja- ja Kirde-Euroopas, mis Eestis viis viiendiku elanikest. Suurele suremisele vaatamata veeti sel hädaajal Eestist aga vilja väljagi, sest Soomes-Rootsis olid lood palju hullemad, seal suri veerand rahvast.

Tallinn ja vähemal määral Riia domineerisid keskajal Soome kaubanduses ja laiemalt majanduses sedavõrd, et poolde 16. sajandisse välja ei kasutanud soomlased mitte Rootsi, vaid rohkem Liivimaa mõõdu- ja rahaühikuid.

Kui Vana-Liivimaa lagunes ja Tallinn juunis 1561 kuningas Erik XIV ülemvõimu tunnistas, siis ei pruukinud selle sammu peapõhjus olla mitte asjaolu, et tallinlased soovisid Liivi sõjast välja saada ja lähematest naabritest oli Rootsi parajasti ainus, kes Moskooviaga sõjaseisukorras polnud, ka mitte lootused Vene transiidi taastumisele, vaid äkki hoopis see, et Lõuna-Soome oli osa Tallinna loomulikust majanduslikust tagamaast, mille tähtsus oli nüüd sõja tõttu järsult tõusnud.

Merelahing Taani ja Rootsi laevastike vahel. Foto: Internet

Toon sellise näite: juulis 1569 tuli admiral Peder Munk enam kui kolmekümne Taani ja Lübecki laevaga Tallinna alla, randus tihedas udus, hõivas ja rüüstas sadama kõigi seal seisvate alustega ja vallutas neid hiljem juurde ka merel, sest jäi oma äkkrünnaku järel reidile veel kolmeteistkümneks päevaks. Kaaperdatud laevad võttis ta enamasti kaasa, soomlaste suured kaubapaadid (kuudid) aga põletas lahel ära. Et Taani allikad räägivad kuni 150 alusest, siis pidi ta neid kaubapaate hõivama rohkem kui sada. Rootslastel mingit suuremat ülevedu käimas polnud, ka Soomele eluvajalike viljaostude jaoks oli aeg varajane – ja ikka nii palju!?

Eriti oluline oli Tallinn muidugi lähima ülelahenaabri Uusimaa jaoks, kuhu kuningas Gustav Vasa oli 1550 asutanud Tallinna mõju vähendamiseks ja sellega konkureerimiseks uue linna Helsingi, mis aga kaua õieti jalgu alla ei saanud ja ebaõnnestunud projektina näis.

Veel mitmekümne aasta vältel, poolde 17. sajandisse välja, püsis Tallinna tähtsus sedavõrd suur, et ajuti ei määratud Uusimaa läänile maahärratki – seda haldas Eestimaa asehaldur Tallinnast. Kõike kontrollida, reguleerida ja tulu maksimeerida soovinud Rootsi riigivõimule oli see siiski pinnuks silmas ja sellele töötati vastu: takistati Tallinna kaupmeeste tegevust, eestlaste kalapüüki Soome rannikuvetes, vaba liiklust üle lahe. Lisapõhjuseks oli muidugi asjaolu, et kala- ja kaubapaatide ja -laevadega toimus ka riiklikke tolle vältiv salakaubandus, sõitsid üle lahe põgenikud jne.

Põgenikud liikusid enamasti põhjast lõunasse, mitte teistpidi. Terve Rootsi aja jooksul ei pagenud niivõrd eestlased Soome, kuivõrd sealsed vabatalupojad ja teenijarahvas siia. Erinevalt Eestist Soomes Rootsi ajal pärisorjust ei tekkinud (ka meil kehtestati see alles siis), kuid seal ei olnud ka nii mastaapset teraviljakasvatust Lääne-Euroopa turu tarbeks ega teravat töökäte puudust. Polnud vaja. Siinpool lahte aga oli neid sellal juurde vaja ka pärast seda, kui talupojad paikseks sunniti.

Ka Rootsis ja Soomes sõltus talurahvas loomulikult aadlist, oli seisuseühiskonnas nii ehk naa madalaim, allasurutud seisus. Kombeks on osutada, et talupojad olid sealmail esindatud isegi Riigipäeval. Kuid ka Rootsis-Soomes ei laienenud see õigus aadlimõisate talupoegadele, sest nemad loeti olevat niigi esindatud oma härraste isikus.

17. sajandil oli aina suurem osa Soomest samuti aadlile välja läänistatud, uuteks vabahärra- ja krahvkondadeks muudetud, eriti ääremaadel, mida sooviti (ette teadaolevalt ajutiste) läänistustega, eravaldusse andmisega arengus järele aidata: uued omanikud hakkasid ju oma tulu tõstmiseks kohe kohalikke ressursse kasutusele võtma, arendama, edendama jne.

Aadlitalupoegade riiklikud koormised ja väkkevõtunormid olid samas märksa madalamad ning talupoegadele tekkis nende eest vastutav, neid vajadusel aitama kohustatud isand. On vaieldav, kas aadlitalupojaks olemine tingimata rohkem halb oli, majanduslikus mõttes enamasti vast isegi mitte, kuid segamatu omatahtsi elu oli sellega igal juhul läbi, tuli varasemast enam ja pingelisemalt tööle hakata.

Eestis oli see kõik toimunud juba varem. Kui see hilisfeodalistlik praktika 1680.–90. aastatel lõpetati ja läänistused tagasi võeti (suur reduktsioon), siis ei toimunud see mitte õigluse nimel (sõnades muidugi ka seda ja uskujaid on sel jutul tänapäevani), vaid hädavajaduse tõttu suurendada järsult tee lõppu jõudnud pankrotis riigi tulusid. Lihtrahva olukord sellest ei paranenud, kõikvõimalikud koormised ühtlustati ju loomulikult ülespoole. Talurahvast ja kogu kriisi kasutati lisaks eelkõige põlisaadli, aristokraatia vastu ära absolutismi kehtestamiseks, mis tõde ja õigust, vabadusi ja «demokraatiat» loomulikult samuti ainult vähendas, kuid bürokraatiaaparaadi ettevõtmisi tõhustas.

Eesti- ja Liivimaalt ei võetud – paari lühiajalise erandiga eriolukordades – enne Põhjasõda talupoegi sunniviisiliselt Rootsi armeesse (mis enamasti lõppes surmaga haigustesse või haavadesse ammu enne, kui teenistusaeg ümber sai), Soomes võeti. Tollases seisuseühiskonnas ei pidanud riigivõimu meelest olema lahtist rahvast, igaühele oli oma koht ette nähtud, ja kui mõni tervete ihuliikmetega volask kusagil ripakile jäi, ootas teda esimeses järjekorras just kroonu. Väkkevõtuhirmus soome talupoegi ning kindla töölepinguta käsitöölisi ja teenijaid pages hulgakaupa Eestisse, sest nii mõnigi pidas paremaks olla pigem elus pärisori kui surnud sõdur.

Tuldi ka lihtsalt lähimasse «suurlinna» õnne otsima – ja võimud ajasid neid samamoodi taga nagu loata lahkunud pärisorje. «Omad» olid siin juba ees: pärast suuri rahvastikukatastroofe võis mõnes kihelkonnas kuni veerand talupoegi olla soomlased; ka maakaitse ehitati Eesti- ja Liivimaal üles peamiselt Soome rügementidele, millest mõni oli siinmail garnisoniteenistuses aastakümneid jutti, paar-kolm inimpõlve.

Ka Põhjasõjas ei rajanenud siinne kaitse mitte paljuräägitud kohalikul maamiilitsal – sellest tuli õige sõjavägi alles teha ja see töö jäigi pooleli –, vaid Soome kolmas-, neljas- jne -meeste rügementidel (uued väeosad, kuhu iga kolme-nelja jne maapalgalise sõduri kohta võeti neid ülal pidavatelt taludegruppidelt, «roodudelt», lisamees).

Rootsi sõdurid lahingus. Foto: Internet

Soome sõjaajaloolase Jussi T. Lappalaise hinnangul võeti Rootsi suurriigisajandi vältel ajutisi maakaitseformeeringuid arvestamata sõjaväkke 160 000 – 170 000 soomlast, kellest langes või suri haavadesse ja taudidesse 110 000. Suhteliselt teeb see sama välja, nagu oleks viimase sajandi sõdades hukkunud kaugelt üle miljoni soomlase. Tegelikkuses kaotati kodusõjas, hõimusõdades, Talve-, Jätku- ja Lapi sõjas kümme korda vähem…

Ka pärast Põhjasõda pageti sagedamini Soomest Eestisse kui vastupidi. Rootsi pidas Põhjasõjale järgnenud veidi vähem kui sajandi jooksul Venemaaga maha veel kaks ise alustatud revanšisõda ja sisuliselt provotseeris kolmanda. Kõik muidugi eelkõige Soome pinnal ja näidates üles valmisolekut võidelda kuni viimase soomlaseni. Soomlased selleks aga arusaadavalt valmis ei olnud ja eelistasid pigem Eestiga sarnaselt Venemaa poolt ära söödud saada. Soome okupeeritigi kõigil kolmel korral kiiresti.

Eks neid mõjutas selles lisaks Vene propaganda (sealhulgas lubadused oma riigist, Soome kuningriigi projekt 1740ndail, mis küll kohe aktuaalsuse kaotas, kui maa taas hõivatud sai), ent ka see, mis siinpool lahte toimus.

Kui sõjaline kontroll välja arvata, jättis Venemaa Eesti- ja Liivimaa õige mitmekümneks aastaks iseendi hooleks. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus, esialgu pealegi selle soodustusega, et korralised maksud ei pidanud pärast elanikkonna ja maksulaekumiste sõjaeelsele tasemele taastumist enam tõusma – elanikkond aga taastus kiiresti. Isegi käibiv raha oli osalt teine, sest Liivimaal rajanes kogu maksu- ja väärtusarvestus albertustaalreil.

See tulenes Riia väliskaubanduslikust kaalukusest ja paralleelselt käibis ka rubla, kuid ametlikuks rahaühikuks muudeti viimane Liivimaal alles 1810 ja muu valuuta käibimine keelati 1815. Näiteks maahindamisel säilis taalriarvestus aga veel terve sajandi, Eesti Vabariigini välja. Provintslikumal ja mahajäänumal Eestimaal kehtis siiski algusest peale rubla.

Vene ülemvõim tekitas mõneks ajaks majandusbuumi, mis oli peale varasemast madalama maksukoormuse seotud suurlinna Peterburi tekke ja suurte kroonuostudega. Maa kattus viinaköökide ja uute mõisahäärberitega, üht-teist pudenes sellest õitsengust ikka ka lihtrahvale.

Nii sõjalises (sõjapurustuste, küüditamiste ja muu hävingu lõppemise), majanduslikus kui kultuurilises mõttes oli Vene võimu alla sattumine pikka aega lausa õnnistus. Et võrdlus selgem oleks: teispool piiri, Venemaa naabruses olek polnud seda kohe kindlasti mitte ja Soome sai seda omal nahal tunda, kuni 1809 autonoomse suurvürstiriigina samuti Vene impeeriumiga liideti ja rahule jäeti.

Kohe vähenes – mitte ei suurenenud, nagu võiks ju oodata – läbikäimine üle Soome lahe. Selleks polnud enam erilist põhjust. Laevaliiklus eelkõige Turu 1827. aasta suurtulekahju järel Soome uueks pealinnaks ja ülikooli asukohaks muudetud Helsingi ning Tallinna vahel muidugi käis, sajandi keskpaigast juba ka aurulaevadega, kuid teineteisele jäädi varasemast võõramaks.

Helsingi 19. sajandi esimesel poolel. Foto: Internet

Sedavõrd, et kui näiteks magister Carl Gustaf Svan saabus 1869. aasta juunis seoses Eesti I üldlaulupeoga Tallinna, siis avastas ta alles oma siinviibimise teisel päeval, et Oleviste kirik polegi Toomkirik ja üleüldse on olemas veel mingisugune Toompea. Muide, tema silmis oli Helsingis nagunii kõik parem, Tallinn oma kitsaste ja kõverate tänavatega oli lausa kole.

Ka ilma jätkunud sõdadeta polnud Soomes 18. sajandil midagi kiita. Pedagoogilised õpetussõnad, et suurriigiseisundi ja ajutiselt ka absolutismi kaotamise järel ootas Rootsit kohene õitseng, on ekslikud. Kriis kestis edasi. Isegi Stockholmis, rääkimata siis Soomest, langesid reaalpalgad ja elatustase kogu 18. sajandi vältel.

Rootsi taastumine ja rikastumine algas hiljem sellest, et pärast Napoleoni sõdu, nüüdseks kahesaja aasta vältel, on suudetud sõdadest (ametlikult, riigina) eemale jääda, ning et 1844 – esimese riigina maailmas – seadustati piiratud vastutusega aktsiaseltsid, mis kiirendas hüppeliselt kapitali akumulatsiooni ja kontsentratsiooni, sedakaudu tehnilist ja majandusarengut. Nõnda sai Rootsi võrreldes teistega stardis kõva edumaa.

Veel üheks «parem» või «halvem» üle otsustamise asjaoluks võiks olla haridus. Kombeks on arvata, et võlgneme meie omas ajas üsna erandlikult varase maakoolide võrgu Rootsi võimule. Rootsi ajal hakkas see tõesti tekkima, kuid mitte tänu sellele, vaid selle kiuste. Sest Rootsi võimu all terve sajandi kauem elanud Soomes seda ju polnud.

Üldise algkoolikohustuseni jõuti Eestis küll alles 1860.–70. aastatel (eri valdades eri ajal), kuid see «alles» on siin jutumärkides; lugejat võib see üllatada, ent Soomes jõuti koolikohustuse ja rahvakoolide kogu maad katva võrguni alles 1920. aastail. Võlgneme oma emakeelse koolivõrgu tekke pietistidele, kelle tegevus ei alanud Eestis sugugi alles 18. sajandil vennastekogude liikumisena, vaid 17. sajandi keskel vagadus- ja haridussuunana küll siinse luterliku Rootsi riigikiriku sees, kuid selle ortodoksiale vastandudes. Rootsi riigivõim lihtsalt kinnitas toimunu hiljem ära, osalt selleks, et asja üle kontrolli kehtestada.

Pietism levis siia Saksamaalt tänu sellele, et Eesti- ja Liivimaa olid ka Rootsi ajal osa saksakeelsest maailmast. Soome ei olnud. Saksamaal toimuv mõjutas Eesti- ja Liivimaad alul Rootsi, seejärel Vene riigivõimu meelehärmiks tugevalt ka hiljem, oma pärisorjuse kaotamisegi võime osaliselt selle arvele kanda, et sama asi oli samal ajal käsil ka Põhja-Saksamaal.

On aga ka vastupidiseid näiteid. Nii said soomlased ammu enne meid kõnekeelega sobiva kirjakeele, tänu sellele ka edumaa teadus- ja erialakeelte kujunemises. Kui alghariduses ja kirjaoskuse massilisuses edestasime soomlasi kaua suurelt, siis omakeelse keskhariduse osas – rääkimata siis meil enne 1919. aastat olematust omakeelsest kõrgharidusest – jäime 19. sajandi lõpukümnendeil ja 20. sajandi alguses sama suurelt maha. Varem polnud neid küll ka soomlastel.

Eestlased said uue, soome eeskujul põhineva kirjaviisi tänu Kuusalu pastorile Eduard Ahrensile alles 1840ndail ja selle lõplik juurdumine võttis pool sajandit aega. Aleksis Kivi «Seitse venda» ilmus 1870, eesti keeles olnuks midagi võrreldavat kirjakeele nutuse olukorra tõttu sellal veel täiesti võimatu.

Soome keele positsioon ühiskonnas polnud siiski kaua kuigivõrd parem eesti keele omast meil. Soome eliit oli rootsikeelne ja -meelne. Suuremates linnades domineerisid rootslased, eriti rannikualadel oli arvukalt rootsikeelseid (enamasti keelt vahetanud) talurahvakogukondi, rootsi keelele üleminek jätkus ka Vene ülemvõimu ajal. Rootsikeelseid oli 13–14 protsenti elanikkonnast (praegu 5,3). Eestis pole saksakeelse elanikkonna suhtarv kunagi nii kõrge olnud. Asjaajamine, kohus, korralikum haridus jne püsisid ka suurvürstiriigis kaua rootsikeelseina, eriti rannikulinnades. Veel sajandi viimasel veerandil ei saanud soomekeelsed koolid jalgu alla mujal kui Kesk-Soome suuremates keskustes. Ega’s meie «Kalevipoja» esimene rahvaväljaannegi juhuslikult kauges Kuopios trükivalgust ei näinud!

Elanikkonna põhimass koosnes siiski soomlastest, kes jõudsid sajandi keskel rahvusliku ärkamiseni, ja loomulik asjadekäik koos üldise demokratiseerumisega oleks pidanud viima enamuskeele valitseva seisundini. Ent oma rahvuslik liikumine haaras ka soomerootslasi, viimased ei soovinud oma positsioone kaotada, kasutasid ära oma staatust ja püüdsid tõestada, et soome keele tõstmine kultuurkeeleks on üldse võimatu. Vahepeal kehtis isegi keeld avaldada ilma eriloata soome keeles trükis midagi peale usulise ja üldkasuliku sisuga kirjutiste. Kõik see tekitas pingeid, «keeletüli», mis küdes veel kaua iseseisvusajalgi.

Asi hakkas muutuma meie rahvusliku ärkamisaja paiku, mil keiser Aleksander II andis 1863 muuhulgas oma «keelemanifesti», mis pidi tõstma soome keele kahekümne aastaga võrdväärsena rootsi keele kõrvale.

Kuid ei tõstnud; murrang saavutati alles uue seadusega aastal 1900. Sellega paigutati soome keel kolmandana rootsi ja vene keele kõrvale. Aina enam ametnikke, kultuuri- ja majandustegelasi läks siiski juba 19. sajandi teisel poolel üle positsioonile «üks rahvas – kaks keelt». Nende seast kerkisid esile ka nii-öelda elukutselised soomlased – poliitikud, kes tegid soomlusest oma lipukirja, enesekehtestamise vahendi.

Johan Vilhelm Snellman Foto: Internet

Nii olid fennomaanide liidrid Johan Vilhelm Snellman (mõnda aega ka Soome senati, st valitsuse tegelik juht) ja Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen (kauaaegne senaator, sünnilt Georg Zacharias Forsman, soomelik nimekuju on otsetõlge) mõlemad rootslased mis rootslased. Meie peame omaks, eesti kirjanikuks Aino Kallast, kuid pärit oli ta soomluse poolele üle läinud, isegi mitte rootsi, vaid saksa perekonnast.

Põhjuste seas, miks suur osa eliidist nii toimis, olid tähtsal kohal puhtpoliitilised kaalutlused. Soome suurvürstiriigi autonoomia tähendas algul vaid seda, et seal kehtisid senised, rootsiaegsed seadused ja kohalik ametnikkond komplekteeriti kohalikest (õieti komplekteeris see end ise). Pärast 1809. aasta Porvoo maapäeva ei kutsutud seda kokku aga üle poole sajandi, ei toimunud üldse mingisuguseid valimisi ja ka «omad» seadused pärinesid absolutismiajast, reserveerides lõpliku otsustusõiguse monarhile – nüüd siis Vene keisrile, keda kohapeal esindas kindralkuberner (kes aga esialgu enamasti samuti alaliselt Soomes ei viibinud).

Soome senat polnud põhimõtteliselt palju enamat kui meilgi eksisteerinud kubermangu kroonupalat. Kui seal üldse mingit autonoomiat oli, siis ainult ametnikele, eesotsas aastakümneteks oma toolide külge klammerdunud perekondlike klannidega, kes ei soovinud mingeid muutusi, sest need ohustasid nende võimu. Vene keskvõim ei huvitunud kaua Soome asjust.

Võiks väita, et Eesti-, Liivi- ja Kuramaa olid sisuliselt aadlivabariikidena Soomest nii demokraatlikumad kui autonoomsemad. See on muidugi väga vaieldav, nagu oli suhtumine säärastesse küsimustesse erinev juba tollal. Näiteks käsitasid baltisakslased seda, et 1840. ja 1860. aastail kodifitseeriti Balti provintsiaalseadustik, oma privileegide ja autonoomia kaitsmise võtmes, Soome rootslastest juhid aga hoidusid igasugusest kodifitseerimisest kui katkust, sest see sidunuks Soome seadused kaude ikkagi Venemaa omadega.

Muutused algasid 1860. aastail. Ka impeeriumi suurvenelastest eliiti haaras rahvuslik palavik, ääremaade autonoomiaid ei tahetud enam sallida. Poola oma, sest uhked poolakad ei suutnud Vene ülemvõimu taluda ja muudkui mässasid, baltisakslaste omi, sest Saksamaa ühinemine muutis nende eriseisundi potentsiaalseks separatismiohuks. Ja veel on meil seal mingisugune rootsikeelne autonoomia Rootsiga piirnevail aladel… Rootsi aga oli äsjase Krimmi sõja ajal Venemaa vastu peaaegu sõtta astunud, orienteerunud üldse nii poliitiliselt kui kultuuriliselt kaua Inglismaale ja seejärel ühendatud Saksamaale.

Soome rootslastest juhtidele jõudis lõpuks kohale, et kui neil üldse lastakse oma autonoomiat edasi pidada, siis seepärast, et see on Soome, mitte Rootsi või soomerootsi asi. See arusaam viis eliidi ja rahva lõpuks kompromissini, milleni meie siin ei jõudnud.

Ja omakorda see, küllaltki vaevaliselt kulgenud protsess viis korraliste maapäevadeni alates 1863. aastast, oma rahani (mis pidi olema ajutine lahendus Vene sularaha puudusele Soomes) ja kõige muuni, kiirendades järsult maa arengut, muutes Soome riigiks ka muus kui nime mõttes ja valmistades selle ette vastupanuks sajandivahetuse paiku alanud, tegelikult mõttetule surveajale, venestuspoliitikale impeeriumi tsentraliseerimise, mitte ühtlasi kultuurilise venestamise mõttes nagu meil. Eliidi projektist sai üldrahvalik projekt – või nii tollal vähemalt usuti. Tegelikkus oli keerukam.

Soome autonoomia oli eesti rahvusliku liikumise tegelastele eeskujuks ja imetlusobjektiks. Isegi Carl Robert Jakobson ja tema järgijad ei taotlenud näiteks hääleõiguse laiendamise osas enamat, kui see oli Soomes. Kuidas sellega siis (kuni 1905. aasta revolutsioonini, mis kõike muutis) oli?

Soome seisusliku maapäeva valimistel oli hääleõiguslikke talupoegi ainult nelja protsendi ümber – taluomanikud (kuid mitte talurentnikud, torparid, maatamehed ega palgalised); linnades sõltus asi maksudest; vaimulikus seisuses oli hääleõigus pastoreil ning ülikoolide õppejõududel ja gümnaasiumide õpetajatel (ülejäänud kooliõpetajatel mitte); aadliseisuses esindas iga suguvõsa maapäeval selle peamees. Ammuse, Põhjasõja-järgse meestepõua aja traditsioonina oli ka naistest kinnisvaraomanikel ja maksumaksjatel hääleõigus, kuid ainult kohalikel valimistel. Meil siin olid maapäevad endiselt rüütlimõisaomanike, Liivimaal ka -rentnike kogunemised, alanud venestusajal laiendati küll varandusliku tsensusega seotud valimisõigust linnades.

Sotsiaalmajanduslikus mõttes ei käinud eestlaste käsi ärkamis- ja venestusajal halvemini kui soomlastel. Nii sai viimane suur näljahäda Eesti ja eriti Soome ajaloos (hilisemaid sõdadega kaasnenud puuduseaegu, mil pealegi õnnestus otseseid näljasurmi vältida, mitte arvestades) alguse kõigest poolteist sajandit tagasi, 1867. Tol aastal oli erakordselt külm talv, jää püsis Tallinna lahes mai lõpuni ja veel juuni alguses sadas lund. Ei ikaldunud mitte ainult teravili, vaid ka kartul. Eesti- ja Liivimaal suurt häda siiski veel ei tulnud, küll aga Soomes, kus juba eelmine aasta oli olnud väga kehv ning kus nälg ja haigused viisid hauda vähemalt 150 000 inimest (1,75 miljonist).

See oleks võinud mitte ainult söögi-, vaid ka külvivilja puudumise tõttu kaasa tuua kestva, Iirimaa stiilis katastroofi – lõunapoolsete maade seemnevili Soome loodusoludesse ju ei sobinud. Abiotsimisega jäädi hiljaks. Tavapärast obligatsioonilaenu ei jõutud enam korraldada, muud laenu ei tahetud Soome suurvürstiriigile tagatiste puudumisel kusagilt anda, lõpuks andis selle sisuliselt omast taskust Frankfurdi pankur Mayer Carl von Rothschild, kes oli Soomet rahaliselt abistanud juba varem ja tegi seda ka hiljem.

Sellestki polnuks kasu, kui Hollandist poleks õnnestunud leida juhuslikult veel müümata, õlletegemiseks mõeldud odrakogust, 40 000 tündrit Eesti 1866. aasta saagist. Muud sobivat seemnevilja lihtsalt polnud, häda oli käes kõikjal Euroopas ja Venemaal, isegi Inglismaa ülikoolilinnades tuli ette näljasurmasid.

Kerjused 1860. aasta näljahäda ajal. Foto: Robert Wilhelm Ekmani maal

Ka Eestis korjati raha nälgivate soomlaste abistamiseks, näiteks Koidula Soome-suhted algasid lehetoimetusse kogunenud summakeste edasisaatmisest. Soomes oli vaid inimpõlv varem olnud isegi tavalistel aastatel laialt levinud nõndanimetatud pettu-leiva söömine kevadisel ajal; seda leiba valmistati männi koorealustest kihtidest. Siin pole isegi meie agana- ja näljaajal levinud hädaleibadega midagi võrrelda, need kõik olid siiski rukkijahul põhinevad segud, mitte kõhupetteks mõeldud tselluloos. Pettu läks taas käiku nii siis kui korduvalt hiljemgi.

Muide, just enne nälja-aastaid oli Soomes ette võetud rahareform – algul tolleaegse sisuliselt katteta paberrublaga seotud olnud marga üleviimine hõbedastandardile –, mis eeldas ametlikule hõbedasisaldusele vastava kursi kehtestamiseks marga revalveerimist, tugevdamist, see tõi aga kaasa majandusseisaku, vaba raha puudumise. Rahareformi ja näljasurmade teatud seos ei olnud lausa üksühene, kuid on siiski ilmne, ning maa ja selle rahanduse eesotsas seisis meile juba tuttav Snellman. Eesti- ja Liivimaale jõudis näljahäda 1868–69, kuid suuremat õnnetust suudeti vältida ning teisel nälja-aastal peeti ära isegi I üldlaulupidu.

Tulebki rõhutada, et sotsiaalmajanduslikud olud olid Eestis sellal kõigele vaatamata juba sellevõrra arenenumad, et nii mastaapne näljahäda kui autonoomses Soomes näib mõeldamatu. Muide, ka väikelaste suremus oli Eestis madalam, mis omakorda viitab parematele hügieenioludele ja arstiabi hõlpsamale kättesaadavusele.

Eesti oli Tsaari-Venemaa arenenumaid piirkondi, vastupidiselt tavaarvamusele Soomest majandusarengus ees. Soomes jaotusid tulud ühiskonna sees siiski ühtlasemalt ja juba siis oli ühel pool lahte välja kujunenud nii-öelda vanema venna kompleks, teisel pool aga alaväärsuslik harjumus teisele alt üles vaadata. Mõni aastakümme hiljem, mõlema maa iseseisvudes, oli Eesti lähtepositsioon siiski palju kehvem.

Maa oli maailma- ja Vabadussõja järel kurnatud, kapitali polnud, paljude ettevõtete sisseseade oli minema veetud, osa põlde söötis, kariloomade arv järsult langenud, senised turud kaotatud ja uutele eestlasi avasüli ei oodatud. Soomet polnud sõda nii palju vintsutanud, oma riigi karkass oli varasemast olemas ja majanduspoliitika oli seal 1920. aastail arukam. Kuid Jaak Valge arvutused näitavad, et pärast esialgsest laosest jagusaamist ületas Eesti SKT per capita veel 1924–26 Soome oma, alles seejärel tekkis mahajäämus, mis 1930ndail süvenes.

Eesti niisiis mitte ei püüdnud iseseisvusaastail Soomet kinni, vaid lasi ta mööda ja jäi maha. Nimelt kulgesid naabermaades vastupidise suunaga protsessid: juba varem enamal määral lääneturule tootnud Soome industrialiseerus suure hooga edasi (eelkõige metsa-, paberi- ja tselluloositööstus), tsaariaja lõpus rajatud suurte metalli- jmt tehastega Eesti kaotas aga nende turu ja tooraine ning muutus taas eelkõige põllumajandusmaaks.