Hans Alla: häiritud inimene

Hans Alla Foto: Erakogu

Ka kergemaks peetavad psüühikahäired, nagu depressioon või ärevushäired, halvavad nende all kannatajate elu ja põhjustavad suurt valu. Kas nende haiguste häbimärgistamine on Eestis tõesti kadunud, kui väga on vaja mõistmist ning kuidas aeglane uuesti rõõmu tundmisele ärkamine kulgeb, kirjutab iseenda näitel Hans Alla.  

Viimase aja vaimsele tervisele keskendunud diskussiooni saab asetada Margus Karu kurva lahkumise ja hiljuti Vabaduse väljakul toimunud traagika vahele. Minu enda vaimse heaolu järjekordne langus on raamitav nende samade sündmustega.

ETVs eetrisse läinud saates «Suud puhtaks» räägiti väga palju vaimse tervise hoidmise süsteemi vajakajäämistest ning sellest, kuidas säärases segapudrus haigena laveerida. Kahetsusväärselt vaikseks jäi Ralf Sauteri hääl, kes pidi esindama vaimse häirega igapäevaselt tegeleva inimese vaatepunkti. Mina olen samuti suurema osa oma täiskasvanuelust ja arvatavasti ka noorpõlve veetnud vaimsete häirete tähe all. Abi olen otsinud aga alles viimase pooleteise aasta jooksul. Ma tahan enda näitel kirjeldada, miks selline olukord üldse võimalik on ning miks jäävad eeskätt kergemad häired pahatihti vajaliku tähelepanuta.

Kuigi on kostnud hääli, et vähemalt kergete vaimsete häiretega inimesse ei suhtuta enam stigmatiseerivalt, pean ma isikliku kogemuse pinnalt vastu vaidlema. Kahjuks ränk stigma eksisteerib. Vaimse tervise häda nähakse endiselt kui nõrkust. Selle stigma loomus on kahetine. Esimene häbimärk asub nende mõtetes, kes suhtuvad vaimse häirega inimesse eelarvamusega. Peamine stigmatiseeriv mõtteviis on vaimse häire pisendamine. Uskmatus, et sellised asjad üldse olemas on – näiteks depressiooni pidamine moehaiguseks, mille korralik mehetöö linnastunud ja naiselikust hipsterist kohe minema pühib.

Selle arvamuse vastu aitab ainult kannatlik seletamine, teavitustöö ja hoolivamate suhtlusviiside harjutamine. Kuna stigma teine osa asub vaimse häirega inimeses endas, siis teiste inimeste suhtumise muutudes võib vaibuda ka enda probleemide häbenemine. Häbi tiitli «hull» või «neurootik» ees on mind sundinud viimase kümne aasta jooksul peitma enda eest tõde, et ma vajan asjatundlikku abi. Ma ei ole selles üksi.

Siin maal on traditsiooniline viis peita oma probleeme alkoholiga. Kõlbab ka paaniline enesele valetamine või mõni muu ennasthävitav tegevus, näiteks enese vigastamine. Nõnda olengi ma nüüd olukorras, kus tegelen muredega, mida olen umbes kümme aastat suutnud eitada. Ning ikkagi kokku puutunud suhtumisega, kus mind ei usuta. Ei usuta, et mõnel päeval võtab voodist tõusmine mult hulga jõudu, mida pean kolm tundi koguma. Ei usuta, et mul on enesetapusoov, kuid samas suudan minna poodi ja osta endale paljast leiba, sest millegi kokkamiseks mul jõudu ei jagu.

Valu hindamiseks saab kasutada vaid subjektiivset skaalat. Keegi teine ei seisa valu tundva inimese kingades. Kellelgi teisel ei saa olla mingit asjalikku kujutlust sellest, mida valu käes kannataja läbi elab. Rääkides psüühilisest pingest ja valust, kipume vähendama kuuldut. Muidugi, sõnadest võib vajaliku väljendamiseks puudu jääda. Puudu võib pahatihti jääda ka minimaalsest usaldusest inimese enda vastu, sest kuulaja ei viitsi samastuda kurtjaga.

Tõsi, emotsionaalse töö tegemine on raske, aga meil on oma lähedaste ees kohustus tuge pakkuda. Ei ole harv juhus, kus kurtja saab vastuseks umbmäärase kaastundliku mõmina ning kuulaja mõtteis võtab maad veendumus, et ega see asi nii hull ei saa olla. Uskuge, just nii hull see olla saabki.

Raskete psüühiliste häirete kõrval takistavad ka kergemad, nagu depressioon või ärevushäire, nende all kannataval inimesel selgelt mõtelda. See on kahjuks häirete loomus. Paljud kerged häired süvenevad ise aja jooksul, mida enam neid ignoreerida ja mida enam nendega tegelemist edasi lükata. Minu depressioon oli pinna all pulbitsenud aastaid, andes endast vaid sääraseid märke, mida ma ei tahtnud näha, või selliseid, millest ma üldse aru ei saanud.

Muidugi ei saagi keegi teine minu asemel hakata depressiooni ravima. Sisemise häbi ja selge mõtlemise hägustumise tõttu aitab, kui keegi teine oskab seda märgata. Ärge palun kartke muret tunda ning seda kindlasti ka väljendada. Mu kõhutunne ütleb, et igasuguse stigmatiseerimise taga on hirm. Kordan, ärge kartke, haigus pole maailma lõpp.

Vaimse tervise häired võivad aga muutuda halvavaks ja päädida kriisidega, mis halvimal juhul hakkavad korduma. Pange tähele, kui inimesed teie ümber muutuvad või juba ohumärke näitavad. Näiteks alkoholi kuritarvitamine, püsivalt madal meeleolu, hirm näiliselt tavapäraste asjade ees. Kui lähedased muutuvad teie suhtes ründavaks ja vastikuks, võib see olla tunnus sellest, et nad ise ei saa enam oma sisemise pingega hakkama. Raskused keevad üle nagu kõrbev puder ning viha ja valu valatakse kõige lähemal seisjatele kaela. Kui see kõik kõlab väga raskelt, siis tuleb nentida, et ongi. Vaimse häire üleelamine ongi väga raske.

Lootust pole mõtet kaotada, häirete kontrolli alla saamine ja seljatamine on võimalik. See on aga pikk ja nüri töö, mis vahel tundub võimatu vaimunärimisena. Kindlasti aitavad psühhiaatrilised ravimid, kuid neist üksi pole alati tolku. Nende kõrval on vaja otsida asjatundlikku abi eriarsti, terapeudi, kliinilise psühholoogi juurest. Spetsialisti otsimisel oleks toeks ka häiritud inimese lähedaste abi. Nii ärevus- kui meeleoluhäired, mida saab psühhiaatriliste haiguste spektris pidada kergemateks, kipuvad inimest halvama. Nende käes vaevleja ei pruugi leida vajalikku julgust ja jõudu, mis kulub hea terapeudi leidmiseks. Nii lihtne toiming, nagu seda on kliiniku registratuuri helistamine, võib mõne meie seast piltlikult läbi peksta. See võib aga tekitada ka suure häbitunde. Ma häbenen siiani tunnistada, eriti endale, et perioodidel, kus depressioon ja ärevus koguvad üha tuure, ei julge ma telefonile vastata, olles veendunud, et iga kõne toob vaid halbu uudiseid.

Mind oleks minevikus tohutult aidanud, kui inimesed mu ümber oleksid juhtinud tähelepanu mu sobimatule või üdini negatiivsele käitumisele, mõtlemisele. Ma oskan selleks anda vaid ühe soovituse. Suhtuge kainelt ja hoolivalt. Kui lähedane inimene vihastab teie peale ning karjub või viskab raamatu vastu seina, siis juurelge, miks ta seda tegi. Kas ta on olemuselt vägivaldne jobu või on tema sisemised probleemid nii suured, et ta ei oska neile enam otsa vaadata ja hakkama saada? Kumba vastust teie eelistate? Kumba vastust eelistaks tema?

Ka psühholoogi konsultatsioonil või psühhoteraapias käimine pole mingi nõiavits. See on tihti ebameeldiv töö. Et vältida masenduse süvenemist, pean ma elama mitmekesist elu, kuigi tahan vaid voodis lebada, pean rõõmu tundmata tegema asju, mis mind kunagi õnnelikuks muutsid. Pean võtma oma ravimeid, millel nagu ei olekski mu igapäevaelule mingit mõju. Pean rookima oma vaimu lehkavaid Augeiase talle, piinlikkuseni aus olema oma terapeudiga, temaga kohtudes lahkama tüütute detalideni oma käitumis- ja mõttemustreid. Niimoodi vaikselt harjutades saan tigusammul areneda tasakaalukama, tervema mõistuse poole. Tasapisi see igapäeva-zen aitab. Elu tuleb elada mitte seepärast, et see oleks tore ja rõõmustav, vaid seepärast, et midagi muud üle ei jää. Küll tuleb ka rõõm.