Maris Veerus: läbi mõtlemata riigieksam

Maris Veerus Foto: Erakogu

Emakeele, kirjanduse ja meedia õpetaja Maris Veerus juhib tähelepanu tulevast aastast muutuva eesti keele riigieksami küsitavustele ja soovitab sellele ülemineku edasi lükata.

Viimastel nädalatel on meedias palju juttu olnud 1. klassi vastuvõtmise korrast, millega on hädas Tallinna lapsed. Hoopis on jäänud tähelepanuta aga üle Eesti kõiki gümnaasiumilõpetajaid puudutav suur muudatus – uus eesti keele riigieksam.

Juba järgmisel, 2012. aasta kevadel peavad abituriendid tavapärase kirjandi asemel sooritama kaheosalise eesti keele riigieksami, mis koosneb tekstimõistmisest ja tekstiloomest. See viimane on kirjand, mille miinimumpikkus praeguse 600 sõna asemel on 400 sõna.

Tekstimõistmise osa koosneb (nagu seisab Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse kodulehel) «… neljast kuni kuuest kõige rohkem 1000-sõnalisest komplektist, millest igaüks sisaldab omakorda 1–3 teksti. Alustekstide komplektid sisaldavad luulet, ilukirjanduslikku proosat, publitsistikat ning (populaar)teadust. Eksaminand valib ühe alustekstide komplekti ja lahendab selle põhjal 3–4 analüüsi- ja arutlemisoskust nõudvat ülesannet. Ülesanded eeldavad kuni 100-sõnalisi terviklikke vastuseid.»

Aega on liiga vähe

Uues eesti keele riigieksamis on palju küsitavusi. Esiteks eksami kestus: aega lühendatakse kuuelt tunnilt viiele. Selle aja jooksul peab kõigepealt valima tekstide hulgast enda jaoks õige (tuletan meelde, et iga tekst on kuni 1000 sõna!). Pärast lõplikku otsust süveneb õpilane valitud teksti põhjalikult, et siis asuda analüüsioskust nõudvate vastuste kallale. Iga vastus peab olema terviklik ja kuni sajast sõnast koosnev.

Arvata on, et sidusa ja ladusa teksti kirjapanekuks on vaja kirjutada mustand, vähemalt mõne küsimuse puhul. Mustand tuleb puhtalt ümber kirjutada. Oletame, et noor inimene on vastates põhjalik ning iga vastus ongi sada sõna. Ainuüksi puhtandisse on ta seega juba kirjutanud 400 sõna. Kui arvestada, et seljataga on ka mustand, siis saame juba praegu 800 sõna.

Aga kirjandi kirjutamine on veel ees. Senise kümne teema asemel on nüüd eksamisooritajal neli probleemi. Abiturient valib alustekstidel põhineva probleemi ja kirjutab vähemalt 400-sõnalise arutleva kirjandi. Jälle kirjutab ta mustandi, siis puhtandi. Karta on, et 400 sõnaga paljud ei piirdu, sest sellega tõesti probleemi väga sügavalt käsitleda ei jõua. Ah jaa, pealkirja peab ka ise välja mõtlema, sest õpilasele on antud vaid probleem, pealkirja pole.

Kui nüüd arvestada kokku, mitu sõna pidi kirjutama siiani kuue tunniga, siis uue eksami sooritajad peavad viie tunniga tunduvalt aktiivsemalt töötama. Väide, et proovieksamitel (mullu ja tänavu) tulid õpilased ajaga toime, ei ole veenev.

Esiteks juba sellepärast, et siis oli see vaid proov, ja no kui ei oska ja head mõtet ei tule, siis ei tule. See on normaalne kooliõpilaslik suhtumine. Reaalsel eksamil aga sõltub tulemusest noore inimese saatus, järelikult süvenetakse põhjalikumalt ja püütakse anda maksimum. Mis saab siis, kui ei jõua?

Välisvaatleja (ja neid on igasuguseid!) seisab kurjalt kõrval või käsib kategoorilisel häälel töö kohe lõpetada. Eksamiks ette nähtud viis tundi on liiga vähe. Pigem jäägu aega üle, kui puudu tuleb.
Salapärane «võti»

Teine suur küsimärk on eksami esimene osa ehk tekstimõistmise – mis annab 40 protsenti kogutulemusest – hindamine. Seda hinnatakse hindamisjuhendi ja -võtme põhjal. Salapärase võtme annab hindajale ülesannete koostaja.

Mille alusel see kujuneb? Kas kõik need vastused, mis antud «võtme» sisse ei mahu, on ebaõiged? Kui hindab vaid üks inimene, siis kuhu jääb objektiivsus? Tema arvates kirjutab õpilane võtmest «mööda» ja punkte antakse kasinalt. Ja kas see tähendab nüüd, et kõik koolilõpetajad peavad ühtmoodi mõtlema?

Näiteks luulet lugedes ütlevad õpetajad alati: tõlgenda, saa aru omamoodi, kõik vastused on õiged (näiteks sümbolistlik luule). Õpetajad ei saa aru, millest õpetamisel lähtuda, ja kardavad koos õpilastega seda salapärast «võtit».

Eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse kodulehel on küll üleval proovieksamite võtmed, kuid harjutustekstidele neid lisatud pole. Huvitav on ka see, et näiteks ühe harjutusteksti, Artur Alliksaare 416-sõnalise luuletuse «Olematus võiks ju ka olemata olla» esimene tööülesanne kõlab nii: «Too näide kolme erineva stiilivõtte kohta, mida autor oma idee edastamiseks kasutab.»

Stiilivõtted jagunevad kõla-, kõne- ja lausekujunditeks, näiteks metafoor, hüperbool, oksüümoron, epiteet, isikustamine jne. Kas selline küsimus tähendab, et uus eksam võib sisaldada ka kirjandusteoreetilisi küsimusi? Ka nüüdseks ajalukku vajunud kirjandit kirjutama minnes pidid seljataga olema raamatud, kuid kirjandusteooriat vaja ei läinud.

Tasuta töötav igiliikur

Eksami teist osa, kirjandit, parandab kõigepealt õpilase eesti keele õpetaja ja siis saadetakse see riiklikule hindajale. Mõned emakeeleõpetajad võivad rahul olla – siiani õpetaja ju oma õpilaste kirjandit ei näinud, heal juhul sai vaid mustandile pilgu peale visata. Aga kujutame nüüd ette meie suuri, mitmete klassikomplektidega (ja sinna me ju liigume) gümnaasiume. Igas klassis õpib 36 õpilast, õpetajal on aga näiteks kaks või ka kolm lõpuklassi.

2 x 36 = 72 kirjandit, mis tuleb kiiresti, kuid põhjalikult ära parandada. Kiiresti, sest kirjandid tuleb edasi saata, ja põhjalikult, sest õpetaja punktidest sõltub noore inimese saatus. Õpetajal aga toimuvad samal ajal tunnid teistes klassides, tehakse parandamist nõudvaid töid ja täidetakse muid igapäevaseid ülesandeid.

Siiani pole selge, kas emakeeleõpetajad peavad tõesti seda lisatööd tasuta tegema. Riik hoiab muidugi raha kokku: kui siiani parandas kirjandit kaks inimest, siis riiklikke hindajaid jääb endiselt kaks, kuigi parandajaid peab olema kolm. Järelikult paneme ühe parandamise õpetaja õlule, küll ta kohusetundlikult ja usinalt parandab, kuhu ta pääseb. Jääb mulje, et just sedalaadi mõtted liikusid eksamikorraldajate peas. Sellist lisatööd rahata ei tehta!

Nüüd aga järgmine aspekt: mida teha teiste klasside tundidega? Kes need asendab, kui emakeeleõpetaja eksamitöid parandab? Ilmselt eeldatakse, et õpetaja on nagu igiliikur: annab päeval tunnid, siis valmistab uued tunnid ette, parandab tööd ja õhtul-öösel tegeleb eksamikirjanditega. Magada pole vaja (no ehk paar tundi!) ja hommikul algab kõik jälle otsast peale. Kirjandite parandamine on väga aeganõudev ja mahukas töö, iga kirjand võtab vähemalt tunni.

Kui õpetajal on kahe klassi 72 eksamitööd, teeb see 72 tundi lisatööd. Isegi kui raha kõrvale jätta, siis kas ikka on õpetajatega põhjalikult vesteldud ja kindlaks tehtud, et nad on nõus oma pere (jah, paljudel õpetajatel on pered ja lapsed) ja tervise arvelt seda kõike tegema. Kas inglise keele ja matemaatikaõpetajad (inglise keele ja matemaatikaeksamid muutuvad kohustuslikuks 2014. aastal) hakkavad ka eksamitöid parandama? Millegipärast eeldatakse, et just emakeeleõpetajad on tasuta töötavad suure jõudlusega tööloomad.

Kus on koolitused?

Õpetajad ja praegused 11. klasside õpilased, järgmise kevade abituriendid, said kaheosalise eksami kindlast toimumisest teada 2010. aasta detsembris, kui koolidesse saadeti vastav kiri. Õpetajatele toimusid koolitused tänavu 5.–10. jaanuarini Tallinnas, Pärnus ja Tartus.

Koolituse nime vähemalt Tallinna kokkusaamisele anda küll ei saa. Pigem oli see kohtumine idee autori Märt Hennostega, kes püüdis iga hinna eest kuulajatele selgeks teha, kui hea ja probleemidevaba eksam sellest saab. Konkreetsed küsimused (muu hulgas ka õpetajate tasustamine kirjandite parandamisel) jäid vastuseta.

Eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse direktor Robert Lippin lubab 11. aprillil õpetajatele saadetud kirjas: «2011. aasta sügisest jätkatakse koolitusi maakonniti, et kõik õpetajad, kelle õpilased lõpetavad 2012. aastal gümnaasiumi, saaksid nendel osaleda.» Nii hilised koolitused on järgmisel kevadel lõpetanud õpilaste jaoks lootusetult hiljaks jäänud! Need aitavad alles 2013. aasta abituriente.

Õpilane loodab õpetajale ja ootab, et saab vastused oma küsimustele, mis eksamil ees ootab. Kui õpetajaid alles hakatakse sügisest koolitama, siis kuidas saavad nad küsimustele vastata, kui neil endalgi on ainult küsimused? 11. klasside õpilased peavad ennast katsejänesteks, kelle peal testitakse, mis juhtuma hakkab.

Üheksa korda mõõda...

Uus eesti keele riigieksam ei ole halb, kuid läbi mõtlemata. Kaalul on umbes 10 000 noore inimese edasine saatus: vaja on kõrgeid punkte, sest muidu soovitud erialal edasi õppida ei saa. Kui midagi läheb viltu just sellepärast, et eksam oli läbi mõtlemata, siis ei lohuta neid 10 000 noort, kui nad loevad pärast ajalehest, et «… seekord läks nii, järgmisel aastal teeme paremini».

Võtame aja maha ja mõtleme kõik nüansid põhjalikult läbi. Praegu on kõik liiga rutakas. 2014. aastal, kui eksamisüsteem nagunii põhjalikult muutub, võiks rakenduda ka uut tüüpi eesti keele eksam – rahulikult ja pingevabalt.