Evelin Ilves: minu sportimise lugu. Kelle heaks? Kelle aeg? Kelle raha?

Evelin Ilves Foto: Jarek Jõepera/Õhtuleht

Olen armastanud sporti niikaua, kui end mäletan. Vähe sellest – olen endale lausa missiooniks võtnud liikumise- ja tervisepisikut laiemalt levitada. Kuid et puha maksumaksja raha eest, on häbematu vale, kirjutab Evelin Ilves.

Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis ei olnud mul mingit plaani vabariigi näidiskehakultuurlaseks hakata. Lihtsalt eluaeg sportinuna oli see mulle kõige lihtsam ja ka meeldivam viis oma endine vorm tagasi saada. Last oodates kogusin «kusagilt» üle 30 lisakilo, mis pärast sünnitust paraku enamikus alles jäid. Sügavas metsas,

peeglita majas talu ehitades polnud see ka kõige pakilisem probleem, millega tegeleda.

Kadriorgu kolides tehti mulle – valdavalt meedia vahendusel – kiiresti selgeks, et nüüd on prioriteedid teised. Siin läheb vaja palju selliseid asju, mis maainimesele hommikul esimesena ealeski ei meenu. Näiteks välimus, millega (seltskonna)ajakirjandus rahule jääb, on üks nendest. Just selle pärast, mitte oma mõtteavalduste eest, lasti minu pihta esimene kogupauk.

Kõik oleme eeskujud

Samas võib kergesti ära teenida etteheiteid, et kui hoolitsed oma keha eest, siis oled rumal või edev. Arstina arvan aga risti vastupidi: välimus ja sisu on võrdselt tähtsad ning tähenduslikud. Ja sellega tuleb maast madalast alustada.

Mulle pole sugugi väheoluline näiteks mu enda lapse mõttemaailm. Uskuge, on vahva näha, kuidas ta päevast päeva oma jääkarudega olümpiamänge mängib või joonistustel emmele alati oranžid rullirattad alla ja issile kollase kangi kätte «monteerib». Mis sest, et isa põhiosa ajast hoopis, nina raamatus, kirjutuslaua taga istub või kuskil kõnepuldis kõnet peab.

Me kõik oleme kellelegi eeskujud, olgu heas või halvas. Mõelgem sellele, enne kui teisi süüdistama hakkame. Kaks aastat tagasi hoiatati: sinu kolumnistiperiood on mõneks ajaks ümber. Järgmise viie aasta jooksul ei huvita kedagi, mida sa mõtled või kuis ennast teostad.

Kleit ja puusaümbermõõt pidid olema minu uued kvaliteedid olema elus, kus palju rohkem mis tahes mõtteavaldusest paelub publikut hoopis seda illustreeriv foto.

«Ega see ometi ilusamaks pole tuunitud? Kas Kadrioru eelarvest makstud?» küsis üks meediahiid ka pärast minu viimast Postimehes ilmunud arvamuslugu. Ning teine ahastas juhtkirjas: kus on heategevus? Kus lapsed? Ja kus puuetega inimesed?

End õigustada on mõttetu. Kuigi minu aktiivsus heategevuseväljal algas 15 aastat enne Kadriorgu kolimist. See on kogu meie iseseisvuse aja olnud mulle väga tähtis teema, isegi sedavõrd, et näiteks koostööprojektid Tallinna Lastehaigla Toetusfondiga said Eesti Päevalehes töötades vahel minu põhitööga seotud ülesannetest prioriteetsemakski. Tõsiselt heategevusega seotud inimesed ei tee seda ealeski avaliku huvi pärast.

Jonniga. Lõpuni

Nii polnud selle valdkonnaga jätkamine mulle mingi uudismaa harimine. Hoopis keerukam oli leida päriselt oma sõnum, mida rahvale edastada. Tean hästi, et kohale jõuab vaid see lugu, mis on aus, mis sind ennast erutab ja sulle isiklikult tähtis on.

Tõsi, valdav osa Eesti meediaväljaannetest ei pidanud ning võib-olla ei pea siiani tervise-, toidu- ja sporditeemat piisavalt kandvaks. Aga mina ei andnud alla. Nägin ise, et kui neil teemadel kõnelen, siis inimesed kuulavad. Ja avastasin, et ka minu igapäevane harjumus sporti teha nakatab üha rohkem inimesi, nii tuttavaid kui nende sõprade sõprade sõprugi.

Nii sai sellest minu mittepalgaline töö. Et sporti ja liikumisharrastust propageerida, tuleb sellesse tõsiselt ja sügavuti sisse minna. Nagu iga teisegi töö puhul. Alles pärast pikki läbirääkimisi Eesti Olümpiakomiteega (EOK) otsustasin kandideerida Eesti Rulluisuliidu presidendiks.

Ei, ma pole sündinud, rullid talla all. See on mullegi uus ala, mida olen kõigest kaks aastat harrastanud kuigi, mida aeg edasi, seda kirglikumalt.

See oli EOK sõnum ja nõuanne: kui tahad aidata rahvast liikuma ja mõne ala jaoks päriselt midagi ära teha, vali rulluisk. Esiteks on sel kõige suurem arengupotentsiaal rahva hulgas, sest on noortepärane, kuid võimaldab tegeleda kuni väga kõrge vanuseni, seega saab haarata inimesed lastest vanuriteni.

Teiseks ei nõua see kallist varustust. Ja kolmandaks – see alaliit oli omadega nagunii madalseisus, vajaski kohe värsket verd. Ja ma otsustasin riskida.

Üsna varsti sain selgeks, et spordiala arendamine on hiigelsuur töö, mida tehakse paralleelselt kolmel rindel: tippsportlaste treenimine (ja selle finantseerimine), harrastajatele võimaluste ja võistluste loomine eesmärgiga nende arvu suurendada ning järelkasvu – laste – õpetamine. Sinna juurde infrastruktuuri objektide planeerimine ja ehitamine.

Nii piirdusin esimesel aastal vaid enda kurssiviimisega selle ala spetsiifikaga ja samuti enda treenimisega. Ilma isiklike sportlike eesmärkideta. Lihtsalt et olla eeskõnelejana tõsiseltvõetav.

Mõista sportlasi ja osata innustada harrastajaid. Maratonirajale ei minda eputama, enda näitamiseks on tuhat kergemat teed kui 42 km aja peale maha rühkida. Sportlaste ja treeneritega tuttavaks saades hakkasin tasapisi taipama, mis on selle ala positsioon maailmas ning perspektiiv kaugemaks arenguks. Ka näiteks olümpiaalaks saamisel.

Sellest, kuidas organiseeritakse võistlusi, millest maailma tipud tõesti tahavad osa võtta ja mida harrastajad armastama hakkavad, sain aimu, kui külastasin sel suvel väikeses, kõigest 7000 elanikuga Šveitsi linnas Weinfeldenis korraldatud 5000 osalejaga rullimaratoni, mis ühtlasi kuulub ka maailmakarika sarja.

Väikse unistusega ka Eesti maailma maratonide kaardile saada.

Rääkigem siis ajast …

Aega on meil kõigil 24 tundi ööpäevas.

Sellest kolmandik oleks kasulik magamisega sisustada. President, kes peab pidevalt mitmes kohas korraga olema, reisib palju. Nii palju, et meie pere suurim unistus on rutiin. Näiteks võimalus oma kodus mitu ööd järjest magada. Või et kordki nädalas nii hommiku- kui õhtusööki jagada oma perega ühise laua taga.

Eri kohustusi, mida nii minu kui presidendi puhul on tihti raske klassikaliseks tööks pidada, jagub igasse päeva kaugelt enam, kui 40-tunnine töönädal ametlikult ette näeb. (Muuseas, kui turu-uuringu järgi istub keskmine eestlane tervelt neli tundi teleri ees, siis tegelikult istutakse palju rohkemgi, sest näiteks meie pere tunnid vaatab täis keegi teine.)

Selles valguses ei häbene ma sugugi kinnitada, et minul pole ei kergem ega raskem treeninguteks aega leida kui ükskõik millisel teisel inimesel. See poolteist-kaks tundi päevast on mulle lihtsalt nii olulised, et määravad pea ülejäänud 22 tunni kvaliteedi, st tagavad erksuse oma kohustuste täitmisel ja kindlustavad hea une ka.

… ja rahast

• Teen kuus korda nädalas trenni (isegi minul pole üheksa-kümnepäevaseid nädalaid), milleks renditud hallide või spordisaalide eest ei tasu maksumaksja.

• Mul on vahelduva eduga (mitte korraga samal ajal) neli treenerit: Pilatesele, tennisele ja rulluisutamisele, kelle töö eest ei maksa Kadriorg, isegi siis, kui presidendi treeningkavasid nõustab aeg-ajalt sama treener – Kaia Heinleht.

• Kadriorg pole mulle kunagi ostnud ühtegi spordiriiet ega muud inventari, sh reketeid, uiske, suuski, jalgrattaid jne. Kõik need on minu isiklikud.

• Kadriorg on finantseerinud ühe sõidu, mille ainsaks sisuks rulluisutamine – Weinfeldenisse. Seal võistlesid korraga kõik Eesti selle ala tipud, aga ka kogu maailma paremik, sh Uus-Meremaa, Colombia ja Itaalia oma suurimate staaridega.

Sestap – tõesti tahtsin näha, kuidas väike linn suudab maailmaüritust võõrustada ja saada aimu, kuhu me Eestis sellega välja võiksime jõuda. See oli ka ainus kord, kui tegin presidendi kantselei direktorile ettepaneku minu lennukipilet ja ööbimine kinni maksta – täiesti ausalt ja ametlikult.

Sest sponsorite toel sinna minna tundus veelgi keerukam. Mulle ei tehtud sellega ebaseaduslikku kingitust, vaid minu taotlust peeti põhjendatuks ja see rahuldati. Samuti täitsa ausalt ja avalikult.

Planeeritud riiklike visiitide puhul olen alati huvi tundnud, kas sealkandis samal ajal ka mõni põnev spordisündmus toimub. Olgu Eestis või välismaal. Kui ei toimu, siis alati omal käel sportinud, joostes või rulluisutades. Olen oma varase alustamisega nii mõnegi ärimehe unest üles ehmatanud…

Kuid kui on võistlus, tahan osaleda. Ja tahan seda teha ka tulevikus. Sest minu rõõm osavõtust muutub heatahtlikuks huviks Eesti vastu.

Fantastiline, kui saab ühendada meeldiva kasulikuga, nagu näiteks sel aastal Berliinis.  Hotellis Maritim Berlin algas seal igal aastal korraldatav rahvuskööke tutvustav kuu just nimelt kaks päeva enne sealset rulluisumaratoni ja Eesti oli seekordse juubeliaasta puhul sinna esimese nädala planeerinud.

Tegime Indrek Kivisaluga menüü ja retseptid, sain Eesti toidunädala avada ja ise üle kontrollida, kuidas saksa kokad näiteks minu Kihnumemme saiaga hakkama said, ning kohalike prominentide nägudelt maitseelamusi lugeda. Lisaks veel setudest kõneleva kunstinäituse avada ning järgmisel päeval Euroopa suurima maratoni starti minna.

Kas pole hale, et kui ma poleks lisaks teistele kohustustele Berliinis maratoni starti läinud, saaks ehk nende lennukipiletite kulu mõnele meediumile palju meeldivamalt põhjendada?

Näiteks mõne nädala pärast teen Helsingis sama – avan Eesti toite tutvustava nädala, aga kuna seal samal ajal rulluisuvõistlust pole, on minu sõidukulude tasumine sinna justkui õigem? Topeltstandardid, seltsimehed!

Jään enda juurde

Lõpuks, nagu näete, ei arva ma, et alati kehtiks tõde «rääkimine hõbe, vaikimine kuld». Pidin oma sõna ütlema, sest see kõik on minu meelest nii oluline. Tervis ja selle hoidmine on kõige tähtsam üldse. Üksikisikule. Perekonnale. Rahvale.

Olgu, pekske mind, kulla ajakirjanikud. Selle eest, et lapseootus mu paksuks tegi. Selle eest, et ääremaal ettevõtjaks tahtsin saada.

Kas või selle eest, et üritan öelda ja enda näitel pärisellu tuua mõtteviisi: liikumine ja tervislik toitumine on efektiivsem ellujäämisstrateegia mis tahes teisest eesti rahva päästeprogrammist.

Teadmised ja avatus on ainsad relvad, mida sinult iial võtta ei saa. Ma jään enda juurde ega lakka uskumast, et sport ja tervis on piisavalt olulised teemad, millest riigipea kaasana kõlbab avalikult kõnelda.

Ja tulebki kõnelda. Helgem pool on igaühes meist olemas ning annaks taevas, et see kõigil kordki elus ka avalduks. Tõsi, niisama ei tule midagi, selleks peab tööd tegema. Ja vahel ka võitlema.