Albaania perekond

FOTO: Mihkel Maripuu

Kunagi kauges minevikus oli võimalike ohtude tundmine inimesele ellujäämiseks hädavajalik. Seepärast polnud head uudised sedavõrd olulised nagu halvad uudised. Praegu elame maailmas, kus meie elu ei ole iga hetk ohus, ent evolutsiooni käigus välja kujunenud psühhoemotsionaalne disbalanss on säilinud ja seetõttu on inimestel huvi negatiivsete uudiste vastu ning nad ootavad olukorra halvenemist. Seepärast on piisavalt neid, kes on veendunud, et elu muutub iga päevaga aina halvemaks. Igaühe reaalsus aga olenebki tema ootustest ja kui keegi otsib märke maailma hulluks minemisest, siis leiab ta neid kohe kindlasti.

See evolutsioonilisel teel kujunenud viis ümbritsevat tajuda ei tähenda, et häid uudiseid oleks maailmas vähem kui halbu. Pigem ikka vastupidi. Väga hea uudis on ka tänases Postimehes. Nimelt Albaania perekonnal, keda ähvardas veel möödunud aasta algul Eestist kodumaale saatmine, läheb hästi – nad on saanud siin uue võimaluse oma elu üles ehitada ja on seda ka kasutanud. Mõlemad vanemad on leidnud töö, lapsed käivad koolis ja on ära õppinud eesti keele. Pereema sai Lääne-Virumaal möödunud kuul ka aasta lõimuja tiitli.

Möödunud aastal muudeti selle pere kaasuse põhjal ka seadust nõnda, et politsei- ja piirivalveamet saavad elamisloa menetlemisel arvesse võtta taotleja inimlikku olukorda. Praegusel juhul seda, et perekond oli kaheaastase Eestis oleku ajal siia juba hästi sisse elanud.

Albaanlaste juhtum pakkus õppetunni, mille võiks lihtsalt kokku võtta ühe Rooma õiguse vormeliga – vajadus muudab seadust. Kui toona oleks kangekaelselt järgitud vaid kirjutatud seadust ning jäetud muud asjaolud arvesse võtmata, siis oleks pere Eestist välja saadetud. Õnneks võitis kaine mõistus. Legalism ei vii millegi heani. Jäigalt legalistlik hoiak tähendaks muuhulgas näiteks seda, et me ei elaks praegu iseseisvas riigis.

See juhtum räägib meile üht-teist ka integratsioonist. Täpsemalt, milline lõimumismudel on edukas. Mitte see, kus sisserändajat ootavad munitsipaalkorterid ja abirahad samas suurusjärgus töötava inimese sissetulekuga ning getostunud piirkonnad, kus võib aastakümneid elada keelt selgeks õppimata ja kohalikku ühiskonda sulandumata. Selles mõttes on too perekond musternäide. Kohe Eestisse asumise järel tuli leida töö, õppida keelt. Nüüdseks on nad kohaliku eluga harjunud ning ka kohalikud on harjunud oma uute Albaaniast tulnud naabritega. Võib öelda, et see perekond on pakkunud meile mitu väärtuslikku õppetundi, mida ei suudaks anda mõnigi sotsiaalteadlane, kes üritab ühiskonnale peale suruda oma skolastilist vaadet.