Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lugeja kiri: arstid hoiavad häbitult inimeste pealt kokku - ja inimesed surevad

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Anonüümseks jääda sooviv Postimehe venekeelse portaali lugeja* reageeris artikli peale haigetest, kes arsti kinnitust mööda tahavad surra kodus.

Lugesin artiklit selle kohta, et arsti sõnul tahavad haiged surra kodus. See tekitas minus mitmeid mõtteid.

Kahtlemata on olemas ravimatuid haigusi. Olukordi võib ette tulla mitmesuguseid: mõnikord suhtub patsient ise tervisesse hooletult ja lükkab visiiti arsti juurde edasi, kuni vähegi saab; võib juhtuda, et organism on nõrk ega suuda haigusega toime tulla isegi asjatundliku ravi korral; võib juhtuda, et inimesel ei avanegi võimalust sattuda spetsialisti juurde, haigust ei avastatagi, viivitamine aga tähendab surma.

Minu arvates ei tööta perearstide süsteem nii, nagu vaja. Eriti tuleb siin arvestada seda, et inimese võtab sageli vastu pereõde, kelle pädevusse diagnoosi panemine õigupoolest ju ei kuulugi. Ma ei tea seda mitte ainult kuulu järgi: minulegi ei ole arst mitme aasta jooksul tähelepanu pööranud, olen näinud ainult pereõde (kusjuures iga kord erinevat).

Minu visiitide põhjuseks ei olnud mingi tühine nohu, vaid väljakannatamatu valu seljas. «Ravi» koosnes ibuprofeeni ja Diclac geeli soovitamises. Eriti raskel juhul, kui valu tõttu tuli võtta haiguspäevi, lisati «raskesuurtükivägi»: Diclofenac. Loomulikult see ei aidanud, aga palve peale saata mind eriarsti juurde vastati keeldumisega.

Minu hädad on ent tühiasi kahe tuttava probleemidega: perearstid jätsid kahe silma vahele nende vanemate tõeliselt rasked haigused. Neid ei saadetud eriarsti juurde, neile ei tehtud vajalikke uuringuid. Ainus ravi, mida nad lõpuks said, oli palliatiivne ravi (seesama, millest kõneldi artiklis).

Aga kui süsteem töötaks, kui perearstid osutaksid vajalikku tähelepanu, kui eriarsti juurde pääseks võimalikult hõlpsasti, kui haigekassa ei keeraks patsientidele selga (neile, kes peavad seejärel pöörduma heategevate fondide poole), kui haiglate kallist tehnikat kasutataks haiguste ennetamiseks, mitte aga ainult ravimatu lõppstaadiumi konstateerimiseks, siis oleks ka palliatiivset ravi vaja palju, kohe väga palju vähemale hulgale inimestele.

Minu meelest on meil olukord tõhusa ja õigeaegse arstiabi osutamisega õige nutune. Rääkida sellises olukorras, et inimesed tahavad surra kodus, on päris küüniline ja ebainimlik. Mõistagi, narkootiliste valuvaigistite süstid on sadu kordi odavamad keerulistest operatsioonidest, põhjalikest uuringutest ja eksperimentaalsete ravimite hankimisest.

Inimeste pealt hoitakse kokku kõige häbematumal moel. Surra ei taha ju keegi: ei kodus, ei kenas palatis psühholoogi seltsis.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

* Kirjutise autor on toimetusele teada

Tagasi üles