Carl Bildt

FOTO: SCANPIX

Rootsi endine pea- ja välisminister Carl Bildt leiab, et kahe Korea vahel pikalt kestnud relvarahu asendamine ametliku rahulepinguga võiks ehk sillutada teed laiema arutelu juurde tuumarelva ja muude piirkondlikku stabiilsust ohustavate probleemide üle.

Kas maailm peab õige pea taas nägema laastavat sõda Korea poolsaarel? See küsimus ripub hirmu tekitavalt õhus õige paljudes praegusaja vestlustes.

Loomulikult ei ole mure Põhja-Korea režiimi tuumarelvaprogrammi pärast midagi uut. Washington üritas seda probleemi lahendada juba 1994. aastal Ameerika Ühendriikide - Põhja-Korea raamkokkuleppega, kuid see pingutus läks tasapisi luhta mõlema poole tegude (ja tegemata jätmiste) tõttu. 2006. aastal aga korraldas Kim Jong-ili režiim Põhja-Korea esimese tuumaplahvatuse, mis tõi küsimuse järsult tagasi ÜRO Julgeolekunõukogu ette.

Järgnenud aastakümnel on Põhja-Korea korraldanud veel viis tuumarelvakatsetust – viimati alles tänavu septembris – ja demonstreerinud, et on omandanud termotuumarelva loomiseks vajalikud teadmised.

Kim Jong-uni ajal pingestus olukord veel enam, kui režiim saavutas kiiret edu mandritevahelise raketi väljatöötamisel, mis võib tabada ka Ühendriikide põhiterritooriumi. See edu langes ajaliselt kokku Ameerika presidendi Donald Trumpi võimuletulekuga, kes teatavasti lubas suhtumises rahvusvahelistesse probleemidesse otsustavat pööret.

Puuduvad head esmalöögivõimalused

Põhja-Korea on teinud igati selgeks, et arendab kaugmaa-tuumarünnaku võimet. Režiimi arusaamist mööda tagab ainult tuumarelv kaitse vaenlaste rünnaku eest. Ilma selleta, usub Kim, jagaks ta kõigi nende saatust, kes on loobunud tuumarelva väljatöötamisest, näiteks Iraagi Saddam Hussein või Liibüa Muammar al-Qaddafi.

Niisuguses õhustikus ei ole Ühendriikide eesmärki – mandritevaheliste rakettideta tuumarelvavaba Põhja-Korea – võimalik saavutada diplomaatiliste vahenditega. Nagunii on Trump kuulutanud diplomaatia «aja raiskamiseks» ja pahaendeliselt hoiatanud, et «mõjub ainult üks asi», kuigi jätnud selgitamata, mida ta sellega täpsemalt mõtleb.

Et ei Ühendriigid ega Põhja-Korea pole ilmutanud valmidust pidada läbirääkimisi, võib kergesti tunduda, et sõda on vältimatu. Kuid kogu sõjakusest hoolimata ei ole ometi usutav, et Põhja-Korea režiim alustaks täieulatuslikku sõda, sest see tähendaks kahtlemata tema enda hukku.

Samal ajal ei ole Ühendriikidel häid esmalöögivõimalusi. Kirurgilise täpsusega antavad löögid võivad paista perspektiivikad, aga nende peale ei saa paraku sada protsenti loota. Ameerika sõjaväejuhid teavad hästi, et kui nad ei suuda ühekorraga kõrvaldada kõiki Põhja-Korea tuumarelvi, võib see põhjustada piirkondliku või lausa tuumasõja, mis nõuab miljoneid elusid.

Need Ühendriikide ringkonnad, kes pooldavad sõjalisi samme, kinnitavad tavaliselt, et «irratsionaalse» režiimi puhul heidutus lihtsalt ei toimi. Samal ajal pole põhjust arvata, et Kim kalduks eelistama massisuitsiidi. Kui Mao-aegne Hiina kiirustas 1960. aastatel tuumarelva looma, ei erinenud nende põhjendused kuigi palju neist, millest lähtub tänapäeval Põhja-Korea, aga keegi ei kahelnud heidutuse mõjus.

Aga isegi kui eeldada, et heidutus – mida võib näha Trumpi ähvarduses, et Ühendriigid «totaalselt hävitavad» Põhja-Korea – toimib, ei tähenda see veel, nagu ei muudaks tuumarelva ja mandritevaheliste rakettidega varustatud Põhja-Korea põhjalikult strateegilist olukorda Kirde-Aasias.

Ameerika tuumaheidutus kaitseb eelkõige teda ennast. Pole kaugeltki selge, kas Ühendriikide «laiendatud heidutus» kaitseb ka edaspidi Ameerika liitlasi, näiteks Lõuna-Koread ja Jaapanit. Kui Ameerika põhiterritooriumist peaks saama Põhja-Korea tuumarünnaku võimalik sihtmärk, sõltub heidutuse usutavus tugevasti sellest, kas Ühendriigid on näiteks valmis ohverdama San Francisco, et kaitsta Souli või Tokyot.

Kahtlemine Ühendriikide piirkondliku tuumavihmavarju kindluses võib ajendada Lõuna-Koread ja Jaapanit asuma oma tuumarelva väljatöötamise kallale. Õigupoolest oligi Lõuna-Koreal tuumarelvaprogramm juba ammu enne Põhja-Koread. Sellest loobuti 1975. aastal, kui Lõuna-Korea ühines tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga, aga Soulis on ka hiljem arutatud tuumarelvaprogrammi taaskäivitamist. Ütlematagi on selge, et igasugune tuumarelvaga seotud pingetõus Korea poolsaarel oleks ääretult ohtlik kas või juba seepärast, et Kimi režiim tunneks seeläbi end senisest veel enam ohustatuna.

Uus diplomaatiline initsiatiiv

Seni on Ühendriigid Põhja-Korea suhtes eelistanud karmistada sanktsioone ja jätta probleemi tegelik lahendamine Hiina õlule. Aga kui Hiinal enam pole Põhja-Koreaga tihedaid majandussidemeid, pole selge, kas Pekingil jagub hoobi Kimi režiimi käitumise muutmiseks, isegi kui nad peaksid seda soovima. Ei ole välistatud, et edu võib nõuda samme, mis ulatuvad vaat et režiimivahetuseni.

Seepärast ei oleks tark toetuda ainuüksi Hiinale. Ilmselgelt on vaja avaramat diplomaatilist lähenemist, mis peab alustuseks võtma käsile fundamentaalse, kõige keskmes seisva probleemi: nimelt tõsiasja, et pärast 1950.–1953. aasta Korea sõda ei ole rahulepingut sõlmitudki.

Dialoog 64 aastat kestnud relvarahu asendamiseks ametliku rahulepinguga võiks ehk sillutada teed laiema arutelu juurde tuumarelva ja muude piirkondlikku stabiilsust ohustavate probleemide üle. Vähemalt võiks see jagu saada praegu valitsevast diplomaatilisest ummikseisust ja anda asjaosalistele mingigi ajendi hoiduda edasistest provokatsioonidest.

Laiemas plaanis võiks uus diplomaatiline initsiatiiv pakkuda lahendusi Põhja-Korea julgeolekumuredele ning anda neile samalaadseid võimalusi poliitiliseks ja majanduslikuks arenguks, mida on viimastel aastakümnetel ära kasutanud Hiina. See võib tunduda praegu õige kauge väljavaade, aga kui poolsaare julgeolekuga seotud probleemid leiavad mingigi lahenduse, ei ole see sugugi välistatud.

Alternatiiv on edasi liikuda praegusel rajal ning riskida sõjalise konflikti või lausa ulatusliku sõjaga. Kui ka õnnestub vältida kõige hullemat stsenaariumi, ei ootaks sellisel juhul piirkonda lähematel aastatel ikkagi ees midagi peale jätkuva ebastabiilsuse.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org