Klient, kelle rahakoti peal kõik osapooled liugu lasevad ja kes neile kõigile sissetuleku tagab, tänapäeval üldjuhul lihatoote tooraine päritolumaad ei tea, kirjutab Valgamaa Põllumeeste Liidu juhatuse liige Kaupo Kutsar.
Kaupo Kutsar: sponsoril on õigus teada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbija ei ole ostu tehes päriselt sponsor ehk rahaline toetaja, kuid kaupluses valikuid tehes ta ikkagi otsustab, millist tootjat ostuga toetab. Lühidalt on tarbija lõppkokkuvõttes see, kes vorstikaupmehe, transpordifirma, vorstimeistri ja loomakasvataja töö kinni maksab.
Kui näiteks Rakvere lihatööstus on aastaid olnud kohaliku korvpalliklubi Rakvere Tarvas suursponsor, siis on ta jooksvalt huvitatud klubi käekäigust ja soovib ülevaadet ka nende rahakulutuse otstarbekusest.
Tarbija, ostes poest lihatoote, soovib lisaks selle koostisele teada ka päritolu, mille puhul vorstipritsi paiknemise riigist olulisem on tooraine päritoluriik. Klient, kelle rahakoti peal kõik osapooled liugu lasevad ja kes neile kõigile sissetuleku tagab, tänapäeval üldjuhul lihatoote tooraine päritolumaad ei tea. Ta näeb paljudel toodetel lipumärki ja seostab seda kodumaise toorainega. Mis võibki nii olla, kuid näiteks suurematest, lipumärgiga lihatööstustest kasutab Rannarootsi lihatööstus minule teada olevalt peaaegu eranditult importtoorainet. Neil ei ole tapatsehhi.
Prantsusmaa eeskujul on kaheksa Euroopa Liidu liikmesriiki kehtestanud riigisisesed liha- ja piimatoodete päritolunõuded, millest lähtuvalt peab tootepakendil olema märgitud looma kasvatamise ja tapmise riik ning piimatoodetel piima päritoluriik.
Kuigi tarbijate ja põllumeeste arvates on sellise päritolumärgistusnõude jõustamine vajalik, võitleb toiduliit, kes on toiduainetetööstuste katusorganisatsioon, tarbijateadmatuse poolt. Väide, et tarbija on vaene ega suuda määruse jõustumise tõttu kallinevaid tooteid osta, on nende üks põhiargument. Kuigi ainult importtoorainet kasutavate lihatööstuste tooted peaksid seetõttu odavamaks minema. Näiteks põhiliselt odavat importtoorainet ja samas ka lipumärki kasutava Rannarootsi lihatööstuse omanikfirma ostis 2013. aastal Soome suuruselt neljanda lihatööstuse Pouttu ja tänavu Tere piimatööstuse. Samas on paljuski kodumaist toorainet kasutav Rakvere lihatööstus hädas tapatöötajatele palga maksmisega.
Kindlasti on just lihatoodete puhul tooraine päritolumärgistus väga oluline, sest tarbija kes tootjale, tööstusele ja kaubandusele kõik kinni maksab, vajab selgust.