Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Carri Ginter: riik on tööandjana palgaturul tõsine konkurent

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Carri Ginter. | FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Avalik sektor pakub täiesti konkurentsivõimelist palka selleks, et takistada erasektoril professionaalide üleostmist. Lisaks palgale pakutakse inimesele võimalust teha vahetult Eesti riigi tuleviku heaks midagi olulist, kirjutab vandeadvokaat ja Tartu Ülikooli Euroopa õiguse dotsent Carri Ginter.

Ei ole vaja karta hea palga maksmist kõrgematele riigiteenistujatele. Palkade külmutamine või muutmine redeliks, kus järgmisele palgale saab lihtsalt kandideerida, on riigi seisukohalt lühinägelik. Eestis on kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas ja selle rolli kaudu oleme kõik ka riigi tähtsaimad tööandjad. Tööandjatena oleme huvitatud riigi konkurentsivõimest. Selle tagamiseks peame veenduma, et talente jaguks piisavalt nii era- kui ka avalikku sektorisse.

Töösuhte kontekstis on raske leida huvipakkuvamat teemat kui palk. Nii saime uudistest teada, et Rakvere tapamaja töötaja saab keskmist palka üle 900 euro ja osa leiab, et nende palk peaks olema 50 protsenti kõrgem. Samuti teame, et juriidilist kõrgharidust nõudva õigusteaduskonna õpetaja palk on 1050 eurot ning doktorikraadi nõudva lektori palgatase 1150 eurot. Kas teadsite, et sellele kohale kandideerimiseks on vaja keskmiselt kümme aastat ülikoolis õppida? Kohtunike palk jääb 3000 ja 5000 euro vahele ning president teenib 5200-eurost brutopalka. Statistikaameti veebilehe andmetel on tänavu teise kvartali keskmiseks brutokuupalgaks märgitud 1242 eurot.

Mida saame nende numbrite lugemisest teada? Üldjuhul võrdleme sissetulekut mõttes enda omaga ja jõuame kiirelt järelduseni, kas seda on liiga vähe või liiga palju. Riigiteenistujate puhul saabub palgaküsimustes kiirelt lihtsameelne üksmeel. Kui arvad, et palk on töötaja tähtsaim motivaator, oled sügavalt eksinud. Sama eksinud oled siis, kui arvad, et palk ei loe. Professor Timothy A. Judge ja tema kolleegid tuvastasid, et palgatase on üsna nõrgalt seotud inimese tegeliku rahuloluga. Madalapalgaliste töökohtade puhul, kus palk on hädavajalik inimese esmavajaduste rahuldamiseks, on raha motivaatorina tähtsaimal kohal. Kui tegeled parasjagu inimvajaduste hierarhia kõige madalamate tasemete kindlustamisega, on üsna naeruväärne rääkida muudest motivaatoritest tööpostil. Kõrgema palgataseme juures muutub raha pigem hügieeni küsimuseks. Kui sul on piisavalt raha, et maksta arved, käia kord või paar aastas puhkusereisil ning tuju korral teatris ja restoranis, ei tekita mõni protsent suurem või väiksem palk emotsioone. Tunnustuse ja eneseteostusvajaduse rahuldamiseks rahast ei piisa.

Oleks naiivne arvata, et tööandja saaks professionaalidele maksta turuhinnast oluliselt väiksemat palka, kui ta on loonud eneseteostust toetava hea keskkonna. Ebapiisav palk toob kergesti rahulolematuse, aga külluslikust palgast ei piisa, et rahulolematust ära hoida. Nii jõuamegi riigiteenistujate palkade temaatikani. Kui kümme aastat tagasi võis julgelt lihtsustada, et riigisektoris töötas professionaal selleks, et erasektorist parem pakkumine saada, oleks see lihtsustus täna rumal. Avalik sektor pakub täiesti konkurentsivõimelist palka selleks, et takistada erasektoril professionaalide üleostmist. Lisaks palgale pakutakse inimesele võimalust teha vahetult Eesti riigi tuleviku heaks midagi olulist. See on eneseteostuse kontekstis vägagi ahvatlev pakkumine. Nii on paljud head advokaadid aastate jooksul otsustanud hoopis kohtunikuameti kasuks. Vastupidiseid näiteid napib.

Niisiis ei ole täna probleemi põhituumaks avaliku sektori liialt väikesed palgad. Kui doktorikraadiga lektor on oma teadmised noorele juristile 1150-eurose kuupalgaga edasi andnud, võib värske juuralõpetaja asuda juristina tööle 1870-eurose palgaga näiteks haridus- ja teadusministeeriumis. Sellel palgatasemel noore palkamine käib paljudele erasektoris selgelt üle jõu. Õigusmaastikul on kohtuniku ja prokuröri ametikoht jätkuvalt atraktiivne ja hästi tasustatud ka erasektori perspektiivist vaadates.

See ei tähenda aga, et ettepanek palgasüsteemi lahtisulatamiseks oleks põhjendamatu. Probleemi tuumaks on palkade külmutamine ja omavaheline lihtmatemaatiline sidumine ning seda eriti riigi seisukohalt suurema vastutusega töökohtadel. Kui rahvas on avaliku sektori tööandja, peaks meie huvi olema see, et riigile keskse tähtsusega töökohad on mehitatud professionaalidega. Mida me ootame presidendilt või peaministrilt? Milliste isikuomaduste ja oskustega inimesi nendele töökohtadele soovime? Kindlasti soovime, et nad oleksid kõrgelt haritud, elukogemusega, inspireerivad liidrid, rahvusvaheliselt esinduslikud ja samas riigisiseselt kohal ja populaarsed. Selline ametikirjeldus väärib ka tavaperspektiivist erakordset palganumbrit. Sissetulekute sidumine mõne kõrgema ametniku omaga ei võimalda saavutuste esiletõstmist või saavutuste puudumise karistamist.

Palkade külmutamine ja sidumine ei mõjuta ilmtingimata töö kvaliteeti, sest see sõltub inimese sisemisest motivatsioonist, mida palk üksi ei määra. Siiski võib see mõjutada inimeste karjäärivalikuid. Eriti ruineerivalt mõjub talendile see, kui tema panust ignoreerida ja kohelda teda võrdsena samal ametikohal oleva kolleegiga, kes lihtsalt jalgu järele lohistab. Olles rahvana riigi kõrgeimaks tööandjaks, tuleb meil paratamatult suunata pilk töötajate tulemusjuhtimisele. Puudub igasugune mõte peale lihtsa kadeduse, hoida inimesi nende talendist ja tööpanusest sõltumata kunstlikus hierarhias. Sama lubaks välistada palgakõrgenduse saamise lihtsalt järgmisele palgatasemele kandideerimisega.

Tagasi üles