Alkoholiaktsiis

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Alkoholipoliitika ja -aktsiisi üle peetav vaidlus võtab üha koomilisemaid ja üksiti kurvemaid vorme. Ometi on teema tõsine nii rahvatervise kui riigieelarve seisukohalt ja seda ei peaks naljanumbriks muutma.

Eile valitsuses sündinud poliitiline kompromiss on, et nad ei tõsta aktsiisi nii palju, kui alguses lubasid. On edasiste analüüside teema, millised mõjud on plaanitust väiksemal tõusul.

Eestil saab olla kasu sellest, kui meie inimeste tegelik alkoholitarbimine väheneb, mitte aga maksutulu lõunanaabrite juurde kolimisest, salaviinale turu tekitamisest või hoobi andmisest meie turismimajandusele (s.t olulisele osale ekspordist). Alkoholiaktsiis on küll väga oluline, ent siiski vaid üks alkoholipoliitika tööriistadest.

Eesti alkoholipoliitika roheline raamat (2014) määratleb kolm tunnust, millega mõõdetakse eesmärkide saavutamist: alkoholi tarbimine on püsivalt alla kaheksa liitri absoluutset alkoholi elaniku kohta aastas; alkoholi esmatarvitamise iga on tõusnud, alkoholi tarvitanud ja purjus olnud noorte osakaal on langenud; alkoholist tingitud vigastuste ja vigastussurmade arv on langenud.

On selge, et alkoholitootjad esindavad alati oma huve ning õigupoolest on nii ajakirjanikud kui Postimehe lugejad nende argumentide ning vaidlusviisidega tuttavad igast korrast, kui aktsiisimäära on tõstetud. Muidugi oleme harjunud, et nemad võimendavad alati maksutõusu karisid.

Mis on aga viimastel aastatel ja eriti kuudel olnud uus, on sotsiaaldemokraatide täiesti üle võlli läinud vaidlusviis. Viimastel päevadel on neil näiteks õnnestunud solvata enam-vähem kõiki maainimesi, kuigi eesmärk oli ilmselt ironiseerida oponentide väidete üle (vt Barbi Pilvre «Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele», EPL 21.11). Tavakodaniku suust kõlanuks selline lause ju päris naljakana, ent riigikogulase sõnu võetakse teistmoodi hinge.

See on kusjuures kõigest üks näide väga kummalistest mõttekonstruktsioonidest, millega sotsiaaldemokraadid ülikiire aktsiisitõusu kaitsele viskusid.   

Poliitikute ülesanne on siiski otsida maksustamise optimaalset taset, pidades korraga silmas nii alkoholi tarvitamisega seotud kahjude piiramist kui ka riigile maksutulu kogumist. Silmas tuleb pidada rahvatervise eesmärke, mitte nui neljaks kaitsta üksikuid vahendeid nende saavutamiseks isegi siis, kui need ilmselgelt ei tööta. Kui vinti on üle keeratud, siis tuleb olla valmis seda ka natuke tagasi keerama. Kas seni väljareklaamitust väiksem tõus on optimaalne lahendus, on aga omakorda järgmiste vaidluste teema, mis võiksid eelistatult olla vähem emotsionaalsed ja rohkem mõistuspärased.