Jaak Madison: Merkeli läbikukkumine kui järjekordne löök euroföderalistidele

Jaak Madison Foto: Erakogu

Liberaalide laua tagant minema jalutamine Angela Merkeli juhitud koalitsiooni moodustamise eelläbirääkimistel on tagasilöök neile, kes soovivad tihedamat Euroopa Liitu, kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Valetaksin, kui ütleksin, et mind ei rõõmustanud äsja lahvatanud poliitiline kriis Saksamaal. Ilmselgelt olen rahul, et kokkuleppele ei saadud valitsuse moodustamises, kuhu oleksid kuulunud vasakäärmuslikud rohelised ja mida oleks juhtinud Kristliku-Demokraatliku Liidu (CDU) juht Angela Merkel, kes on viinud oma rändepoliitikaga Euroopa enneolematusse kriisi. Ei oleks saanud rõõmustada Saksamaa üle, kus rahvas elab allasurutud hirmus ja hävitab iseennast, kuna valitsev poliitklikk kultiveerib järjepidevalt alaväärsuskompleksi.

Järgnevad kaks võimalikku stsenaariumit. Üks tõenäolisem, teine vähem. Suurima tõenäosusega tulevad uued valimised, kus on ennustatavad võitjad ja kaotajad. Kaotajaks saab olema kindlasti Merkeli juhitav «konservatiivne» partei, mis võib küll saada häältearvult võidu, kuid kahtlemata kaotab parlamendikohtades.

Parlamendikohtade juurdevõitjaks tuleb aga suure tõenäosusega Vaba Demokraatlik Partei (FDP), mille juht Christian Lindner lõi koalitsiooniläbirääkimistel ukse kinni. Selline põhimõtteline otsus mitte minna valitsusse, kus tehtaks neile vastuvõetamatuid otsuseid, näitab igal juhul sirgeselgsust ja maailmavaatelist poliitikat. Valijatele on see märgiks, et vähemalt keegi on poliitikas ideede, mitte ainult võimu kui omaette eesmärgi pärast.

Kusjuures osaliselt võib lugeda ka Eestile kasulikuks, kui FDP tugevdab oma positsiooni, sest nende aetav majanduspoliitika on selgelt tervemõistuslik ja orienteeritud ratsionaalsele lähenemisele. Majanduse aluseks on tööstusettevõtted, ja kui Saksamaal on tugevnemas parempoolsed jõud, on see vaid heaks uudiseks ka Eestile, kuna eeldada võib poliitikamuutust Euroopa Liidus tervikuna.

Teiseks võitjaks oleks Alternatiiv Saksamaale (AfD), mis korjaks veelgi juurde konservatiivsete valijate hääli. Nende tulemus – 13 protsenti – tulenes suuresti Merkeli juhitavas parteis pettunute arvelt ja pettunute hulk on veelgi kasvamas. Seega rahvuslikult mõtlev sakslane, isegi kui ta ei julge seda koduski väljendada, hääletab kabiinis siiski AfD poolt. Selline stsenaarium tugevdaks FDP ja AfD positsiooni ja muudaks vähetõenäoliseks vasakpoolsete võimalused oma tulemust märkimisväärselt parandada.

Merkeli teine valik oleks proovida valitsus kokku saada. See tähendaks vaid üht varianti – läbirääkimisi samade AfD esindajatega. Aritmeetiliselt annaks kokku leppida valitsuse tegemises «konservatiivide», FDP ja AfD vahel. Lisaks oleks mängust väljas rohelised, kes on olnud lolli järjekindlusega seismas avatud uste poliitika jätkumise eest ja proovinud hävitada Saksa majandust. Merkelile annaks see võimaluse tuua uut hingamist ka oma erakonnas ja ennistada erakonna positsiooni ehtsate konservatiividena. Samuti aitaks see vähendada sisepingeid ühiskonnas, kui väga suure toetuse osaks saanud AfD pääseks valitsusse ning näitaks tegudega oma olemust. Kahjuks tundub, et Merkelil puudub selliseks sammuks julgus ja see maksab karmilt kätte. Võimetus teha põhimõttelisi otsuseid läheb arvatavasti maksma kantslerikoha ja siis on juba hilja vigade paranduseks.

Kuidas see mõjutab aga Euroopat? Hea uudis on see, et need, kes unistavad liitriigist nimega Euroopa Liit, on saanud uue löögi. Euroopa Liidu paarisrakendiks olev Saksamaa ja Prantsusmaa on üritanud järjepidevalt tsentraliseerida liidu toimimist ning Prantsusmaa president Emmanuel Macron on üritanud võtta juhtrolli osaliselt endale, seda aga Saksamaa toetusel, näiteks plaaniga tekitada Euroopa Liidus ühtse rahandusministri koht ja hakata kontrollima kõikide liikmesriikide eelarveid. Saksamaa loodetava muutumisega aga hävineb Macroni unistus ja sellega variseb kokku ka püüdlus liitriigi suunas. Eesti peavoolupoliitikud võivad küll rõhutada vajadust ühtse Euroopa ja tugeva Saksamaa järele, kuid reaalsuses on Euroopa sisetülides ning ühtsus on suur illusioon.