Jaak Visnap.

FOTO: Georg Kõrre

Tallinna kaubamaja arhitektuurivõistluse tulemus on märk klassikalisest idee ja eelarve vahelisest võitlusest. Nagu kinnisvaraprojektide puhul sageli, on raamiks raha ja ideel tuleb mahutuda selle sisse, kirjutab kunstnik Jaak Visnap.

On väga mõistlik teha ainult neid asju, milleks sul on raha, sellele on raske vastu vaielda. Samas tapab rahaliste raamide seadmine juba ette kõik ideed, mis majanduslike eelduste kohaselt pole realiseeritavad, andmata võimalust isegi katsetada – võibolla on raamist väljas ideedel ka hoopis teistsugune majanduslik potentsiaal?

Kord väitis kõrge kultuuriministeeriumi ametnik, et visuaalne kunst, loovtekst ja muusika on ainult lisandväärtus suures majanduses. Ometi peame tunnistama, et tõeliselt suured, lausa sajandeid kestvad ja tulutoovad brändid sünnivad just kultuuris. Rohkem kui üksi Eesti märk või rändrahn on Eesti brändiks Arvo Pärt, kes on vaieldamatult jõudnud maailmamuusikasse ning seda ka ilma Eesti riigi toetusrahata.

Üldiselt on aga just Eesti kultuurielul eelarvelised piirid ees, sest üldiselt ei suuda kunstnikud ja kultuurikollektiivid olla isemajandavad ning kunst peab mahtuma mujalt etteantud rahaliste raamide sisse.

Laulupeo korraldajad võivad ju unistada kontserti näitavatest suurtest ekraanidest ja millest tahes, kuid riiklike toetuste vangina tuleb oma mõttelend lukustada. Teatrijuhid võivad ju unistada suurelt, aga kui finantsid ei tule järele, siis jäävad projektid kas ära või kui võetakse risk, siis saadakse ebaõnnestumise korral karistada.

Kui «Eesti laulul» võistles Eurovisioonile pääsu nimel Winny Puhh, siis helistasin ma kümnetele tuttavatele ja palusin hääletada Winny Puhhi poolt. Vastuseks sain aga, et ega seda Puhhi niikuinii ei valita, peale jääb turvaline, raamidesse mahtuv keskpärasus. Nii ka läks.

Samal ajal julgetakse näiteks riiklikke taristuprojekte juhtida ideeliselt – kõige ees liigub mõte ning eelarve ja majanduslik ratsionaalsus lohisevad järel. Kui ikka sünnib kinnisidee kaevata Soome lahe alla auk ja sinna rongid sõitma panna, siis tuleb see teoks teha ja küll juba raha leitakse. Kui Estonian Air pidi lendama, siis ta ka lendas. Või kui Rail Baltic peab sööstma madallennul Poola, siis ei tohi majanduslik ebarentaablus takistuseks saada.

See ei ole kriitika riiklike taristuotsuste aadressil, vastupidi, võimalikkuse piire ületav mõtteviis on väga õige ja viib elu edasi. Eelarve ja idee duell ei tohi lõppeda esimese verega, tuleb minna lõpuni ja alles siis selgub, kas õigus oli ühel või teisel.

Näiteks Eesti kunstnike eliiti kuuluvad 20 moodsat kunstnikku teevad eraalgatuse korras Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks 20 vabadusest kõnelevat tööd – projekt, mille puhul ainuüksi tootmiseelarve on üle 300 000 euro, hiljem lisanduvad näitusete korraldamise kulud. Aasta aega tagasi ei uskunud keegi, et midagi sellist on eraalgatuse korras võimalik korda saata, sest see ei mahu ühegi siinmail tuntud ja toetustest sõltuva eelarveraami sisse. See on Eesti suurimate galeriide mitme aasta eelarve! Sellest hoolimata on elust suurem idee liikvele läinud ning loob endale ise uusi majanduslikke võimalusi.

Eesti e-riik on maailma jõudnud samamoodi – suure ideena, hoolimata nappidest vahenditest, mida e-riigi eestvedajad on pidanud võimalikult nutikalt kasutama. Kui näiteks Slovakkia üritas seda kopeerida, püüdes vastupidi, täita suurt eelarvet e-riigi ideedega, tabas neid läbikukkumine.

Lahenduseks ei ole niisiis igale poole limiidita eelarvete lubamine, aga ka mitte suurte ideede tapmine hetkel, kui eelarve annab märku esimesest verest. Äris on sellest väga hästi aru saanud start-up-maailm, kus suuri ideid rahastatakse jupphaaval, vastavalt tulemustele, ning antakse meeskondadele eksimis- ja avastamisruumi. Kahjuks on start-up-mudel kasutusel peamiselt ITs ja tootearenduses. Alles siis, kui anname start-up-võimenduse oma tõeliselt värvikatele kultuuriisiksustele, on meil lootust suurte kultuuririikidega samasse liigasse jõuda.

Tänane IT inimene saab aru, et tasakaaluks nullidest ja ühtedest koosnevale kõrgtehnoloogiale on tähtis ka see, mis pole loodud ainult ratsionaalsest vaatenurgast, vaid loob ainest ja tutvustab tundmatut ning pakub inspiratsiooni ümbritsevale. IT sektorist on võrsunud ja võrsumas üha uued kunstimetseenid, kes oskavad rentaablust arvestada ka esteetilises naudingus ja inimlikus loovuses.

Otse praeguse ja tulevase Tallinna kaubamaja kõrval, aadressil Tartu mnt 1, asub omamoodi monument Eesti kultuuris: tundmatu kunstisõduri haud. Haud ilma hauatähiseta. Kunstiakadeemia konkurss oli lennukas ja suure õhinaga oodati mitu aastat samasse paika kohe-kohe kerkivat õhulossi. Saime ajutise autoparkla. Seniks kuni koidab päev, kui kunstnik Ants Laikmaa nimelise tänava mõlemal küljel asuvad mälestusmärgid saavad vabaks eelarveraamides mõtlemisest.