Silja Ratt: soolist palgalõhet soodustab naiste vähene enesekindlus

Palgalõhevastane pikett Tallinnas Tammsaare pargis Foto: Laura Oks / Õhtuleht

Kui tahame püüelda soolise palgalõhe vähendamise poole, siis ei piisa ainult tööandjate poole näpu vibutamisest või uute seaduste vastuvõtmisest. Eelkõige peavad naised ise uskuma, et nad on meestega võrdväärsed nii kodus kui ka tööl ning selle mõtte järgi juhindudes ka tegutsema, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Silja Ratt.                                        

Sooline võrdõiguslikkus ja palgalõhe on teemad, mille puhul naised asetavad end sageli ohvrirolli. Vahel näib, nagu kipuks naised unustama, et ka neil endal on oma elu üle kontroll ning soolise võrdõiguslikkuse poole püüdlemine ei seisne vaid meeste mõttemaailma muutmises.

Soolise palgalõhe teemal peetavad arutelud kipuvad sageli muutuma emotsioonirohkeks sõnasõjaks, mis lõpeb pahatihti meeste ja naiste vastasseisuga. Võib-olla peaks vastamisi argumentide loopimise asemel aga hoopis tegudele keskenduma.

Kui naine tunneb, et tahab pere loomise asemel karjääri teha, on selleks ju tegelikult võimalused olemas. Muidugi ei jää mõne aja pärast tulemata sugulaste ja tuttavate uudishimutsevad küsimused laste ja pere loomise kohta, kuid tegelikult on see inimese enda valik, kas ta laseb end taolistest küsimustest häirida või mitte.

Mis puutub aga soolisesse palgalõhesse, mis olevat Eestis Euroopa Liidu liikide seas kõrgeim (Eurostat 2017), siis ka siinkohal peaksid naised eelkõige iseendale otsa vaatama. Nimelt näitab statistikaameti (2015) palgaootuse uuring, et naistel on meestest madalam palgaootus. Kusjuures isegi vähem haritud meeste palgaootus on enamasti suurem kui kõrgemalt haritud naiste palgaootus. Seega võib järeldada, et kui tööle kandideerimise käigus peetakse palgaläbirääkimisi, peavad naised vähemalt osaliselt leppima vähemaga seetõttu, et nad ise küsivad vähem. See omakorda viitab naiste ebakindlusele.

Oletame, et võetakse vastu seadus, mille järgi peavad kõik tööandjad hakkama samal ametikohal töötavatele meestele ja naistele täpselt võrdset palka maksma. Kas selline samm tõstaks naiste enesekindlust ning paneks neid automaatselt end meestega võrdsena tundma? Pigem oleks see probleemi näiline lahendamine, kuid probleemi tuum – naiste ebakindlus ja enda alaväärtustamine – jääks kardetavasti ikka alles.

Asi on tegelikult ainult harjumuses

Eesti on soolise võrdõiguslikkuse mõttes kindlasti kõvasti arenenud. Veel paarkümmend aastat tagasi ei tulnud kellelgi eriti mõttessegi, et ka mees võiks lapse haigestumise korral temaga koju jääda või pärast lapse sündi võtta isapuhkuse ning naine jätkata tööl käimist. Laste kasvatamist, söögi valmistamist ning majapidamistöödega tegelemist ei peeta enam ainult naiste pärusmaaks.

Samas, kui läheneda asjale teistpidi, siis endiselt on palju tegevusi ja valdkondi, mida peetakse valdavalt meeste pärusmaaks. Arvamus selle üle, mis on nii-öelda naiste- ja mis meestetööd, kujuneb välja juba lapsepõlves.

Isadepäeval näidati ühes uudistesaates videoklippi sellest, kuidas lapsed rääkisid oma isadest. Küsimuse peale «mida teie isad teevad», vastasid paljud poisid ja tüdrukud, et isad teevad meestetöid. Muidugi ei ole selles midagi halba, kui mõnes peres järgitaksegi traditsioonilisi soorolle ning pisemadki remonditööd või auto õlitaseme kontrollimine on ainult isa ülesanne. Samas kasvabki taolises peres olev laps tõenäoliselt üles veendumusega, et mõni töö ja tegevus siin maailmas ongi mõeldud ainult naistele, samas kui teised on jällegi sellised, millega saab hakkama ainult mees. Hilisemas elus võib see ebakindlust tekitada nii naistes kui ka meestes, kuna mõlemad on veendunud, et nende vastassugupoolel on teatud tegevuste tarvis kindlasti märksa suuremad oskused.

Mõnikord tundub, et samal ajal kui mehed majapidamistöödes ja kokkamises aina rohkem kaasa löövad, on naised endiselt need, kes paluvad mehel prügi välja viia, elutoa seina üle värvida või riidekapi ukse logiseva kruvi kinni kruvida. Justkui ei saaks naised nende töödega ise hakkama. Ometi on asi tegelikult ainult harjumuses, et selliste töödega peab tegelema mees, või veendumuses, et naistel ei jagu kõige pisematekski remonditöödeks seda hädavajalikku «mehelikku loogilist mõtlemist».

Võib-olla peitubki naiste ebakindluse võti väheses eneseusus ja mugavustsoonis konutamises? See, millised oleme kodus, mõjutab kindlasti ka meie tööalast enesekindlust. Kui naine on koduseinte vahel veendunud, et mõni töö ja tegevus on ainult meeste rida, siis küllap kandub see uskumus kas või alateadlikult ka tööellu. Nii võibki naine uskuda, et ta on enda meeskolleegidega võrreldes vähemväärtuslik.

Kui tahame püüelda soolise palgalõhe vähendamise poole, siis ei piisa ainult tööandjatele näpu vibutamisest või uute seaduste vastuvõtmisest. Eelkõige peavad naised ise uskuma, et nad on meestega võrdväärsed nii kodus kui ka tööl ning selle mõtte järgi juhindudes ka tegutsema.