Jüri Reinvere

FOTO: Kalev Saar

Saksamaal valitseb pärast vabade demokraatide lahkumist koalitsioonikõnelustelt tuleviku osas määramatus, mida Saksamaal pole Teise maailmasõja järel nähtud nendib Jüri Reinvere.

Christian Lindneri, Saksamaa FDP (Vaba Demokraatliku Partei) juhi lahkumine värskelt valitud Saksa Liidupäeva valitsuse koalitsioonieelläbirääkimiste lauast oli väga teatraalne ja meenutas hästi lavastatud etendust: on pühapäeva öö vastu esmaspäeva, on pime, väljas sajab novembrivihma, enamik inimesi on magama läinud ja kes veel pole läinud, sellel väntab vaikselt pesumasin.

Silmapilk on lahkujatel olemas juba varem valmismaalitud loosungid ja fotod, mis partei kodulehele üles panna. Kõik on hästi ette valmistatud: fotoaparaadid välguvad tühja nõupidamishoone ees, Angela Merkeli tulevik on vaekausil, poliitiline maastik kõigub ja väriseb – hommikul, kui rahvas ärkab, on šokk üldine.

Tegelikult oli ette aimata, et asi lõpeb halvasti. Mitte ainult see, et FDP läks eelnõupidamiste lauda juba teadmises, et kokkulepet ei saavutata, vaid veel halvem, kokkulepe polnud ilmselgelt plaaniski. Plaan oli minna vaid Merkeliga läbirääkimistele, tekitada seal segadust ja tõmmata – siis kui tundub, et asi hakkab juba võimalikuks osutuma – viis minutit enne südaööd äkki vaip jalge alt...

See on Saksamaal midagi uut. Saksamaa on siiani suutnud poliitilises kultuuris, hoolimata pidevast sisekonkurentsist ja suurettevõtete korruptsioonilembusest, hoida selget vastutustundelise liidri rolli. Kaklema niisama ei minda. Ei tegeleta ainult omaenda intresside maksimeerimisega. Selga pussitamine on lubatud vaid siis, kui see suuremaid riiklikke eesmärke ei ohusta. Liiga suur on Saksamaal kultuuri ja eetika roll, et endale lubada väikeriikidele tüüpilist tühiste asjade pärast nääklemist ja mänguasjade sinna-tänna pildumist.

Ja Christian Lindner oli see inimene, kes tegi avalikuks, et need ajad on nüüd ka Saksamaal möödas. Saalis istusid suur karu – Merkeli partei CDU – ja paar väiksemat lindu. Lindner oli see väiksem lind. Ütleme nii, et ka karul pole asjad just mitte kõige paremad ja meepüttidest limpsimine ei meenuta kõige rikkamaid päevi. Karul on lindusid vaja, et valitseda: linnud saavad samuti oksale istuma. Tegelikult ei suuda linnud paljut – ehk vaid karule pähe lasta. Ja see saigi teoks.

Jääb üle mõistatada, milleks. Tegelikult ei lähe inimestel Saksamaal sugugi mitte halvasti. Riik on tugevamas seisus kui kunagi varem, Euroopa olukorras lausa hiilgavas seisus. Tööstus õitseb, inimeste elu on suhteliselt turvatud – kindlasti mitte ebaturvalisem kui mujal. Angela Merkeli periood on Saksamaale toonud stabiilsuse, mida – päris tõenäoliselt – hakatakse kunagi tulevikus kuldseks ajaks pidama. Ometigi on üle poole sakslastest rahulolematud, nihelevad paigal ja unistavad, et Merkel saaks minema toimetatud. Mida verisemalt, seda parem.

Merkel pole olnud kuigi tugev juht, kuid tal on palju hiilgavaid omadusi. Nõrgast liidrist räägib tema tava tugevaid siserivaale kukutada ja end nõrkade partneritega ümbritseda. Tugevast liidrist räägib polüfooniline läbirääkimisvõime ning rahumeelne ja provotseerimatu, kuid oma staatusest hästi teadlik esinemine rahvusvahelisel areenil.

Merkeli virtuoossuse üks kõige ilusamaid näiteid on olnud luua tandem Prantsusmaaga enne teisi välispoliitilisi samme – asi, mis ei ole nende tuhandeaastaste ürgvaenlaste puhul nii iseenesestmõistetav, kui Põhjalast vaadeldes võiks mõelda. Niimoodi õnnestus tal saavutada Euroopa Liidus vähemalt mingigi võimukeskus, mis selgroona on kandnud ülal seda kaelkirjakujalgadel õõtsuvat kolossi.

Sellest kõigest aga ei piisa: saksa rahvas on lõhestunud ning nõuab kollapsit. Nagu mõnes kroonilises vihas, on rahvas valmis mõnuga kõike puruks rebima. FDP pole selles ainuke paharet, viha on hakanud küdema riigi igas nurgas. Tunduvalt parempoolsem ja väga uhkeid populistlikke võtteid kasutav Alternatiiv Saksamaale (AfD) on rahva seas menu saavutanud ja seda ei saa tähelepanuta jätta.

Lõppude lõpuks just selliste võtetega – uksi paugutades, selga pussitades ja pidevalt verd uuele poliitilisele areenile juurde pumbates – saavutab see väikepartei oma valijaskonna lugupidamise.

Nii või teisiti oli Lindneri samm üks taganemine vastutusest – ennekõike valimisaegsest lubadusest olla valmis riiki valitsema. Selge on, et olukorras, kus vanade parteide siiani küllalt kindlaid valimishääli närivad uued agressiivsed liikumised, lähevad parteid paanikasse ning soovivad olla opositsioonis, kus pole eriti mingisugust vastutust. Aga mis jõud saab olla poliitikal, mis sajaprotsendiliselt oleks parema heameelega opositsioonis kui valitsuses?

Nii nagu Soomeski, on Saksamaal tavaliselt olnud tabu igasugune moraal, mis tahtlikult lõhub oma riiki. Oluline ei olnud pühapäeva ööst mitte see, et Merkel peab nüüd vaatama, kuidas ta tekkinud olukorra lahendab ning kas ta vanad võtted kehtivad üldse veel või peab temagi õppima uksi paugutama ja pead kuklasse viskama, vaid see, et Saksamaa on astunud nende riikide hulka, kus asju lahendatakse pettuste ja tujutsemistega.

Suurbritannias on vastav traditsioon juba vanem: seal pole ükski viimase aja peaminister lahkunud areenilt, ilma et tal oleks seljas nuga, omade inimeste poolt pistetud. Aga Saksamaal on riigi koospüsimine olnud oluline, ilma selleta ei oleks vist suudetud Ida- ja Lääne-Saksamaadki mõistlikus koosluses hoida. Merkel on ära hoidnud ka äkkliigutuste võimaluse. Rahvas on aga rahutu ja tahab midagi muud.

Pagulasküsimus ei olnud Saksamaal üldse peamine – pagulasvaen õilmitseb nendes liiduvabariikides, kus pagulasi kõige vähem. Küsimus on lihtsas tendentsis, et meie aeg tahab kõike ja kõiki purustada – tihti ise endale aru andmata, miks.

Kaheksakümmend aastat suhtelist rahu Euroopas on olnud ajaloos enneolematu ja teinud Euroopa rahvastiku tänamatuks, kuid samas nõudlikuks. Selle tänamatuse juurde kuulub ka pidev vajadus kõike pidevalt ümber korraldada ja lammutada. Viiskümmend kaheksa aastat on Saksamaa hakkama saanud ainult ühe koalitsioonieelläbirääkimiste vooruga – kõik osapooled on nõupidamislauda läinud vastutustundega, et kompromiss peab olema leitav. Iseenesestmõistetavuse juurde kuulub justkui automaatselt see, et kõike hinnatakse vaid kohalikust tähtsusest.

Juba valimiskampaania aegu, tänavu septembris, võis panna tähele, et peaaegu keegi ei rääkinud rahvusvahelisest reaalsusest. Kogu olukorda arutati ja hinnati ainult sisepoliitika vaatevinklist, justkui Saksamaal oleks asjad ajada vaid kodus ning väljaspool riigipiire valitseb mingi paralleeluniversum.

Lustis ümbritsevat katki rebida on midagi meeleheitlikku, liiga kitsastesse raamidesse suletud lapse oma. Iivi-Anna Masso on täheldanud tabavalt – ja temaga tuleb nõustuda –, et EL mädaneb ülevalt ning rahvas ei soovi seda enam pealt vaadata. Siiski, see lõhkumishimu ei puuduta ainult poliitilist maastikku, ta valitseb igal pool: akadeemilises maailmas, panganduses, kunstis. Pigem on sel seos liiga pika rahu perioodiga, kus raamid muutuvad liiga jäigaks ning inimesed peavad kõike iseenesestmõistetavaks.

Inimene on juba niisugune imelik: kui tal midagi käes on, hakkab ta seda põlastama, kui tal midagi hästi on, siis tahab ta järjest rohkem. Nõnda jätkub, kuni ta nõudmised kasvavad nii suureks, et neid pole võimalik parimagi tahtmise juures täita. Või siis muutuvad nõudmised selliseks, et neil on inimeste eluga vähe pistmist – pigem kuuluvad UFOde ja ulmekirjanduse valdkonda. Sellesse kategooriasse võib liigitada näiteks arusaama, et nõrk ja lagunev Euroopa Liit on meie kõigi huvides – et siis hakkab meil kõigil siin Venemaa, Hiina, India ja Lõuna-Ameerika vahel hea olema.

Mis meid ees ootab, kui Euroopa tuum samuti logisema hakkab, pole meile teada. Suurbritannia on oma rolli selles juba ära määranud. Siiski, soov nõrgast Euroopa Liidust pole palju mõistlikum soovist veeta oma elu kodustes skandaalides. Vaenlasi pole just vähe ning nad on palju paremini varustatud: ükski nendest üleilmsetest liikumistest, kes sooviksid ELi lagunemist, ei tegele tahtliku desintegratsiooniga. Selleks peab olema teatav enesehävituslik soov – soov, mis kõik muud ideaalid maha surub.

Saksa poliitika vanad tegijad, nagu Wolfgang Schäuble ja Frank-Walter Steinmeier, on kutsunud kõiki osapooli mõistusele ning tagasi nõupidamislauda. Esimestele kutsetele andsid kõik üksteise võidu pahaselt korvi. Võib-olla õnnestub Merkelil praegune lõhe veel kuidagi kokku traageldada – selge on siiski see, et Saksamaa poliitika on astunud uude ajajärku: tujutsemise ja ettearvamatuse aega.