Jaak Jõerüüt valitsuse aastast: lähete töötava pensionäri rahakoti kallale. Miks ometi?

Valitsuse pressikonverents Stenbocki majas. Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas. Foto: Liis Treimann / Postimees

Mistahes valitsuse mistahes otsuste strateegiline mõju nende täies ilus ja valus selgub alati palju hiljem, mitte kunagi kohe, esimese valitsemisaasta jooksul. See tähendab, et nii loodetud positiivse kui ka kardetud negatiivse efekti ulatus ei ole selge ühegi teema puhul, millega istuv valitsus on aasta jooksul tegelenud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Selge on aga see, et rahva sekka on ohtralt külvatud uusi plaane, kõlavaid loosungeid, nõutuks tegevat segadust ja üldpildist välja rebitud tordikirsse. Ka siis, kui võtan nadis olukorras kõige heatahtlikuma hoiaku, ei jäta mind maha tunne, et praegused valitsejad tervikuna ei adu tervikpilti ega saa alati aru, mis võib halval juhul olla nende tegude tagajärg nii tervele riigile kui ka nendele endile.

Valitsejad tervikuna – selle juures pean silmas nimelt seda, et valitsuskoalitsiooni erakondade juhid pole andnud endale aru, kuidas rahvas tajub kogu valitsemisprotsessi ühtsena, väikesest vallast alates ja riigikoguga lõpetades, tajub, et tervet elukeskkonda mõjutavad valitsejad kui sellised, kelle puhul on kõik võtmepositsioonid alati valitsuskoalitsiooni käes.

Kui näiteks peaminister räägib kirglikult, et maksuvaba miinimum on nüüd suurem ja hulk inimesi saab uuest aastast 64 eurot rohkem kätte, siis nullistab selle jutu emotsionaalselt mitte ainult mõne kauba või teenuse hinnatõus, vaid uudis, et parlament (mida juhib ju sama koalitsioon!) on asunud oma niigi väga suurtele sissetulekutele pirakat tõusu planeerima.

Ning taustaks tunnistab parlamendiliige, et ta tiksub selle kõrge palga peal niisama, midagi tegemata. Aga peaministripartei inimesed, kel on pealinnas ainuvõim, külvavad iseendile naerunäol taskusse preemiaraha sel määral, et jutud 64 euroga vaesemate inimeste elujärje parandamisest võiks igaveseks unustada, sest see mõjub juba kurja naljana.

Kus on Suur Pilt?

Ma pole sageli nõus kaaskolumnisti Ahto Lobjaka hoiakutega, kuid seekord olen küll. Riigijuhtide sissetulekutele pühendatud asjaliku loo pealkirjastas ta: «Eesti poliitik – ahne ja arg» (PM, 15.11).

Ja miks, pagana pihta, peab vananeva rahvastikuga riigis minema töötavate pensionäride rahakoti kallale? Mis ideoloogia see on?

Näidetest piisab, ehkki võiks jätkata. Kaks maailma siin väikses Eestis põrkavad kokku nii, et sädemed lendavad. Mis on te eesmärk, valitsejad, küsin ma, ja kus on teie Suur Pilt?

Tõsiasi, et Eestis on liiga palju inimesi, kes endaga toime ei tule, teeb muidugi muret. Kui rahvalt saadakse mandaat, mille ideoloogiline sisu on teistsugune, kui eelmistel valitsejatel, siis on demokraatia reeglitega kõik paigas. Aga kindlaid poliitilis-ideoloogilisi eesmärke võib praktikas saavutada erinevate majandustehnoloogiliste võtetega (meenutan, et olen lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna).

Jälgides, mis on toimunud kogu maksundustemaatikaga alates tulumaksust ja lõpetades kas või aktsiisidega, valdab mind kaks kahtlust. Esiteks A): poliitikud on asjatundmatult toppinud oma näppe majadustehnoloogiliste valemite formuleerimisse, millega tegelesid spetsialistid-ametnikud vastavalt saadud ülesandele. Või hoopis B): spetsialistid-ametnikud tüdinesid mingil hetkel poliitikute segastest soovidest ja formuleerisid tüdinult liiga bürokraatliku, mõttetult keerulise maksuvalemi. Tulemuseks on segadus ja ärevus rahva seas ning asutuste raamatupidajate ja maksuameti töötajate peavalu. Miks oli vaja inimeste elujärge parandada selgeid mängureegleid pea peale pöörates ehk ühiskondlikku stabiilsust häirides?

Ja kuidas peaks suhtuma selle artikli kirjutamise ajal tulnud rindeteadetesse riigikogu rahanduskomisjonist, mis väljenduvad ühes pressist nopitud pealkirjas ja ühes alapealkirjas: «Värske muudatus järgmise aasta maksusüsteemis puudutab 55 000 väikse sissetulekuga pensionäri. Vaja on laiaulatuslikku selgitustööd, kuna muudatuste sisu võib olla raskesti mõistetav.»

Tere, talv! Milline on järgmine kinnitus, et kõik läheb paremaks, aga see võib olla raskesti mõistetav?

Peaministripartei kolm kannapööret

Vaatame vahepeal, kas millegagi võib esimese valitsemisaasta puhul ka rahul olla. Euroopa Liidu eesistujamaana on siiani tuldud toime pisut paremini, kui võis karta. Rahvusvaheline areen on alati kui õhuke jää, aga läbi pole vajutud. Esimese hetke abitus, mida mõne ministri puhul oli märgata, ei hakanud liigselt korduma.

Kokkuvõttes – ei midagi vapustavalt säravat, ei midagi katastroofilist. Aga – NB! –eesistumise masinavärk ehitati üles juba aastate eest ning selle jõuallikas ja kõik kolvid-kepsud-hoovad on vilunud, koolitatud ametnike armee käes.

Jüri Ratas ja Jevgeni Ossinovski kordavad kirglikult, et kui tekib kahtlusi, tuleb mõni plaan üle vaadata, asja arutada, kurssi muuta. Põhimõte on ju õige. On siis tegu riiklike kommunikatsioonihäiretega, kui probleemide loomuliku lauale toomise asemel tekib muljeid valitsuse sisemisest segadusest?

Aga kursimuutuste puhul tulevad meelde ka need asjad, mis mõjuvad lihtsalt halvasti. Keskerakonna puhul peab meenutama kolme suuremat maamärki, mille puhul oli neil ammu põhimõtteline selgus: kobarseadused on kurjast, presidenti tuleks otse valida ja Rail Baltic praegusel kujul ei kõlba. Valitsusparteina on nende kolme põhimõtte puhul toimunud täispööre, vastupidine seisukoht läks libedalt kõrist alla.

Nii et uuest poliitilisest kultuurist palun ärge rääkige, piinlik on kuulata.

Üle ega ümber ei saa rahva tervise eest hoolitsemise teemast. Kõigi sotsiaalsfääri segaduste puhul on paraku nii, et nende juured ulatuvad kaugemale minevikku, ehkki kibedaid vilju leidub ka selle valitsuse tegevuses. Hambaraha osutus hambutuks anekdoodiks. Protestikirju kirjutavad kõiksugused katusorganisatsioonid jne. Suhkruga läks nagu läks. Alkoholiga ei läinud kohe üldse kuidagi. Inimeste tervisest mõtlemine on õilis, irooniata. Aga ikka need illusioonid...

Minister Ossinovski oleks võinud suhkrulahingu asemel teha midagi originaalsemat – vajutada riiklikku pedaali hoopis Tallinna jalgrattateede teemale, need on sandimast sandimad, ka Riias on paremad, Helsingist ja Stockholmist rääkimata, olen neis linnades jalgrattaga sõitnud palju! Kõik ei hakka sõitma, aga paljud juba sõidavad ja sõidaks veelgi. Terviseefekt võrreldes suhkrujamaga oleks kordades suurem!

Turusolkimine ja kaos

Kaks konsensuslikku emalaeva on Eestil kaua olnud – välispoliitika ja kaitsepoliitika. Mõlema ala ministrid on õnneks professionaalid ja nende käe all on kurss hoitud, see rahustab.

Et aga riigi rahalaeva justkui juhib keegi, kellest pigem midagi kuulda ei tahaks, see tekitab topeltmuret, sest loodus ei salli teatavasti tühje kohti ja seega on õhus küsimus: kes juhib tegelikult riigi rahalaeva? Euroopa Komisjoni hinnaga Eesti eelarvepoliitika kohta on kõike muud kui rõõmustav.

Suurte ja väiksemate probleemide lahkamist võiks kaua jätkata. Aga kui nimetada veel ainult üht ideed, mis igal makromajanduse ABCd tundval inimesel juuksed püsti tõusma paneb, siis on see majandusministri (sic!) loosung-idee tasuta transpordi levitamisest üle Eesti. Turusolkimine ja prognoosimatud kaootilised arengud on kõige vähem, mida sel puhul saab öelda. Siim Kallas, kellega meil on ka eriarvamusi olnud, väljendus ses asjas nii täpselt, et ma nõustun temaga: sellega tegelejad tõmbavad endale needuse kaela.

Opositsioon – keskenduge riigile!

Valitsusest rääkides oleks opositsioonist möödavaatamine patt.

Kaht parlamendi selle koosseisu uustulnukat, EKREt ja Vabaerakonda, vaevab esiteks ühesugune häda: liiga vähe nn rääkivaid nägusid.

On muudki, mis häirib, mis kahandab nende tugevust valitsuskoalitsioonile nii vajaliku vastukaaluna, sest me räägime ju demokraatiast! Vabaerakonnal on mõni kena põhimõte, sõnades, aga nende valijad, kelle abil nad parlamenti said, ei saa siiamaani aru, mis on nende tegevuse peajoon, mida nad ise kutsuvad krüptiliselt vabakonservatiivsuseks. Toetuse märgatav langemine on seega loogiline tulemus.

EKRE on puhtrahvuslikule retoorikale osanud parlamendi aja jooksul lisada selgeid majanduspoliitilisi hoiakuid, mida mõlemad Helmed esitavad tavaliselt selgelt ja mõjuvalt. Nende üldine kurss on selge ja see väljendub suhteliselt stabiilsetes toetusnumbrites, mille suurus annab nende sõnadele jõudu juurde. Kuid saatan peitub jälle detailides.

Ainuüksi ühelt teatrilt toetusraha äravõtmise soov, esitatud kärarikkalt, nullib nende paljud muud pingutused. Esiteks ei päästa riigi rahandust mõnesaja tuhande euro kõrvaldamisega ühelt eelarverealt. Teiseks on kultuuri riiklik ideoloogiline suunamine viimane asi, mida tasuks soveti võimu alt suhteliselt hiljuti vabanenud Eestis üritada.

Kandev opositsioonijõud Reformierakond pingutas kohalike valimistega, ehkki lootus on suurem. Nende õlgadel lasub poliitilise veduri raskus, mis on midagi enamat kui erakonna juhtliikmete isiklike murede ja egode raskuste summa. Väljendan arvatavasti kõigi potentsiaalsete Reformierakonna valijate arvamust, öeldes: teil pole aega ei siseheitlusteks ega nende avalikkuses ümber lükkamiseks.

Unustage isiklikkus, keskenduge riigile, hüpake üle oma varju ja alles siis te ei kahetse! 2019. aasta valimised on väga lähedal. 

Mineviku asemel tulevik

Suur pilt. Ma pole märganud valitsuse erilist muret eesti rahva ja keele säilimise pärast. Riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjonilt saabus sõnum: saame tegelda ainult rahvaarvu vähenemise tempo aeglustumisega...  Seepeale tahaks teema tõsidusest hoolimata ainult ironiseerida, et kui ma kuulen sõna «komisjon», siis liigub käsi uue aja relva – diliitimisklahvi poole.

Kui Isaac Newtoni asemel oleks kaasaegse füüsika alustega tegelenud komisjon, siis valitseks lapiku maa teooria kindlasti tänaseni nii meie algkooli kui NASAt. Ja ma küsin: kuhu jäi peaministri lihtne rahvastikupoliitiline samm – kutse laia ilma hajunud kaasmaalastele: «Eestlased, me ootame kõiki teid koju tagasi!» Terve aasta oli aega...

Pealekaebamise soodustamine, niinimetatud tasuta teenuste laialilaotamine, soov menüüd riiklikult kontrollida, lihtsa maksusüsteemi asemel peavalu tekitamine, hiiliv klassiviha, aga kõik muudkui inimese heaks, inimese õnne nimel... Miks see kõik nii kuratlikult tuttav tundub?

Last, but not least. Vari valitsuse kohal, mis ei kao, on Keskerakonna leping Venemaa valitsuserakonnaga. Peaminister on välja töötanud laused, millega ta vastab selleteemalistele küsimustele, aga need on kahjuks tühjad laused, mis fakti ei kõiguta. Leping sahtlis, või kus tahes, on leping, mis kehtib. Ja sellise dokumendi hoidmine teeb kui mitte päris tühjaks, siis igal juhul kahemõtteliseks kõik, mis valitsuses ette võetakse ning kõik mis juhtub või ei juhtu justkui niisama, olgu selleks kas või nõksakas kaitsekulutuste arvestamise stiilis.

See, mida ma tegelikult ootan, ei puuduta ei läinud ega tulevat aastat, vaid kaugemat aega. Ootan pikisilmi aega, mil Euroopa Liidu suured toetused meile lõpevad. Alles siis võib tõsisemalt loota, et riigi juhtimises tekib teistmoodi mõtlemine. Siis tekkib lootus, et riikliku iseseisvuse kõrvale sünnib iseseisev mõtlemine, et väheneb soov kopeerida teiste riikide minevikuprojekte koos minevikuvigadega. Tekib lootus, et süveneva ülereguleerimise asemel süveneb riigi usaldus inimeste vaba mõtlemise ja vaba tegutsemise jõusse, sest teisiti enam vee peal ei püsi.

---

Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud üle 20 raamatu, mis on tõlgitud mitmesse keelde.